Tere
Olen otsinud abi internetist, Gordoni raamatust, Tallinna Perekeskuse nõustajalt, EELK perekeskuse nõustajalt ja sõbrannadelt, kes on emad ja kellel kasvatamine tundub et paremini välja tuleb.
Olen kasvanud üles vanaemaga, ehk seetõttu veidi vanamoodne ja veidi rangem kui mõni ema. Ja mulle ei sobi soovitused nt vabakasvatuse alla minevast suunast.
Olen aga hädas ja kõik ütlevad täpselt sama asja:
a) lapsed ongi sellised
b) viga on minus (olen liiga perfektsionist, olen liiga range, võtan asju liiga tõsiselt, ei oska käega lüüa jms)
Lapsega siis mure, et palju vaidleme. Tähendab tema vaidleb, aga on asju kus ei saa järgi anda (annan vahel seal ikka vabad käed, kus ei ole tervis ja elu jms olulist mängus). Laps ka ei kuuletu, kui on olulised asjad (nt laseb käes lahti ja jookseb üle autotee-suvel nii juhtus). Laps on väga suure tähelepanuvajadusega ja kui ta seda ei saa siis on krahh- suured nutu-jonni-viha tuurid. (Olen selgeks saanud, et kui ma ei pööra iga 10 tagant vähemalt ainult talle kuuluvat tähelepanu nii 20 min u, siis hakkab asi vaikselt allamäge veerema). Laps on lasteaiast palju kodus, sest mina olen 10-kuuse beebiga kodus. Jah, krahhid tulid koos õe sünniga, aga enne seda oli iseloom ja tähelepanuvajadus juba olemas, lihtsalt siis mul oli jaksu, aega seda vajadust täita ja jaksu läbi suruda asju, mis kindlalt olulised.
Mina tahaks et kodus oleks rahu, harmoonia, head tunded, positiivne õhkkond, lähedus, et oleks hea olla. Paraku kui kellelgi on ON IGAS TUNNIS mitu kokkusulamist, siis on rahust asi kaugel. Olen õhtuni rahulik, aga kui õhtul ka jätkub, siis juba murdun, nutt on kurgus. Murdumine seisneb siis mehele üttlemises et ma ei jaksa.. ja mees tunneb selles sõnumis vist süüdistust...sest ta saab kurjaks. Mina siis arvan jällegi et mees ehk arvab et ma ei sobi emaks vms---
Teiste kommentaaridest järeldan, et laps teeb kõik õigesti, ongi lihtsalt laps. Ja mina lihtsalt ei oskagi siis ema olla? Tunnen häbitunnet, et mul ei ole meeldiv olla koos sellise jonnipunniga. Sest teiste väidetest järeldan et nemad lasevad sellised asjad mööda külgi alla. Aga min ei saa, sest kui mu lapsel negatiivsed tunded, tunnen end vastutavana, et ei ole talle pakkunud mida ta vajab. Et tal järelikult midagi halvasti jms....Olen ju vastutav, et tast tuleks inimene, aga kuidas vastutada, kui lasen tal lihtsalt olla ja piire ei pane...
Küsimus, kas minu ootused neljaaastasele on kooskõlas vanusega:
riietub ise (v.a trukud, haagid jms keerulisem)
käib ise vetsus, pühib ise
kuuletub, kui söögiaeg, kätepesu või juustepesu või juustekammimist vaja
saab aru, milla on tõusmise, magamise, mängimise aeg jne.
Kasutan taktikaid (kas õiged?): hoiatus enne tegevuse vahetamist u 10 min ette ja 5 min ette- peatselt tuleb nt sööma tulla
hoiatus peale ebasobivat käitumist, et ei korduks ja kui siiski teeb siis eemaldamine tegevuselt, selgitus, rängema asja korral ka mõtlemisaeg toolil 4 min
üks-ühele aeg lapsega õhtul õues ilma õeta (iga õhtu), mees on väiksemaga kodus. Vähemalt pool h.
Kinnitan, et ta kallis mulle, kallistame, paitame.
Õhtuti loen õhtujuttu jne
probleemide osas näide vaidlusest: riietamisega alati jamad. Annan valiku sobivatest riietest nt 2 kmpl. Valitakse kapist hoopis midagi muud ja ilmale mittesobivat (nt vihmaga sandaalid). Selgitan, et paraku vihmaga jalad hakkavad külmetama, et kummikutega saaks minna lompi sulistama. See ei huvita teda, ütleb et tema tahab sandaale ja kõik. Veenmine ei aita, tähelepanu eemale juhtida pole võimalik. Siis teen ultimaatumi: kas paned, või ei lähe.....krahh
Üldse kõik tülid tulevad sellest, et arutleda temaga ei saa, kui tõesti midagi on ilmale või kohale sobimatut. Kohe kui öelda kuidas peaks olema siis on probleem. Seda näha ka sellles, et laps soovis tantsutrenni minna (talle meeldib tantsida); siis aga soovis sealt ära tulla, kui küsisime miks, selgus et seal ei lasta tantsida NAGU TEMA TAHAB, vaid peab tegema NII NAGU ÕPETAJA Ütleb, ja see talle ei sobi.
Õpetada ei saa teda üldse. Ainult siis saab teda millestki uuest valgustada, kui ta ise küsib. Kui enne ta küsimst selgitada mdiagi. Siis ta kisab kohe: tasa, ära räägi, ma ei taha kuulata (nt kui rääkida ões oravat nähes mida oravad söövad). Tundub et ta ei kannata autoriteetI? Ei kannata seda tunnet, et keegi teab, ja oskab, mida tema ei oska?
On see kindel, et see on normaalne? Mida mina saaks teha? Kas tõesti ongi ainuke variant kodurahu tagasi saada nii et lasen tal teha mis tahab, kasvõi valede riiete tõttu haigestuda`?
Soovite, et teie kodus, kus moodustate perekonna koos oma abikaasa ja kahe lapsega, oleks harmooniline ja rahulik õhkkond.
Kahjuks tunnete praegu seoses oma 4aastase lapsega hoopis raskeid ja negatiivseid emotsioone, süü-ja häbitundeid. Kahtlete, kas olete teinud emana ikka kõik, et teie laps end hästi tunneks...
Tahan öelda, et enesesüüdistused on mõttetud, kindlasti olete endast lapsevanemana andnud parima!
Teie tütrele meeldib vaielda- arusaadav, tegu juba ju ikkagi nelja aastase lapsega! Selles vanuses lapse arengulised vajadused on seotud initsiatiivikusega, tundega, et tegutsen ja olen mõjukas, saan hakkama- see kõik toetab ta enesehinnangu kujunemist.
Väga mõistlik on olla vanemana paindlik ja anda otsustusruumi lapsele asjades, mis pole talle ohtlikud, on vahvaks väljakutseks jne. Las ta valib endale ise riided,- ja korra võib ta ju ka sandaalidega vihmasel päeval lasteaeda jalutada... Soovitan teil anda lapsele võimaluse otsustada/valida teie igaõhtuse sina-mina aja tegevuse. Laps tunnetab siis, et ta on oluline, tema valikuid arvestatakse- ja selle tunde pealt on ta valmis ka teiega enam koostööd tegema. Samas tuleb teil tagada lapse ohutus ja seetõttu on oluline, et laps teaks selgeid piire ja kokkuleppeid asjade osas, mis ei kuulu vaidlustamisele (vanemad vastutavad lapse elu ja turvalisuse eest ning teavadki asju paremini)- siia alla kuulub teie näide ohtlikust situatsioonist sõidutee ületamisel.
Kirjutate, et lapsel on suured nutu-ja jonnihood, kui ei saa oma tahtmist. Midagi pole teha, elu toob lapsele ka pettumusi ja frustratsiooni- samas on sellised kogemused vajalikud lapse arenguks. Nii selgete piiride kehtestamisel, kui nutuhoogudega toimetulekuks, kui üldse lapse ebakohase käitumise puhul on teile abiks selge minakeel , kehtestavad sõnumid ja oskus tagasi peegeldada lapse tundeid (need on suurepäraseks abimeheks, kuna teie laps väljendab sageli ja jõuliselt negatiivseid tundeid. sageli polegi vaja teil teha muud, kui jääda rahulikuks ja lihtsalt sõnastada lapse poolt öeldu või kohetud tunne talle tagasi. see rahustab). Olete lugenud Gordoni raamatut, suurepärane! Kindlasti tuleb kasuks, kui loetud teadmisi praktikas igapäevaselt rakendada. Julgust seda teha saaksite Gordoni perekoolist, kus kahe kuu vältel harjutatakse tõhusaid suhtlemisoskusi grupis ja kodus. Infot algavatest gruppidest ja loengutest leiate:http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/
Peatuksin ka teie kirjas toodud aspektil, kus nimetate, et peate vapralt vastu terve päeva, õhtuks aga väsite oma 10kuuse lapse ja eriti 4aastasega toimetamisest (täiesti arusaadav!), mehele muret kurtes aga saate vastuseks vihase reaktsiooni!
On äärmiselt oluline, et teie kui ema "tass oleks täis". Kui olete rakkes väikelapsega ja nõudliku neljasega üksi, pole mingi ime, et tunnete end läbikukkununa. Kui palju panustab teie mees lastega tegelemisesse oma aega ja energiat? Kindlasti saaks isa just nelja-aastase tütrega tegeleda ning teie koormust vähendada.
Kui laps on lasteaias käimisega kohanenud, pole ka mingit vajadust teda väga sagedasti sealt eemal hoida, üks- max kaks vaba päeva nädalas on piisav selles eas lapsele.
Ootuste osas- pigem oodake lapselt koostööd, kui kuuletumist- ja seda saavutate taas selgete piiride seadmise ja heatahtlikkusega. Neljane laps saab paljust aru, samas oma aju ebaküpsuse pärast unustab ta kiiresti. Seega ärge imestage, et peate päevast-päeva üle rääkima kokkulepped, seatud piirid, mängimise-tõusmise-uinumise aja jne jne- teie laps ei unusta neid meelega, ega käitu meelega, et teid pahandada.
Te teete oma lapse heaks väga palju, väga hästi ja kasvatuslikult tõhusat. Kui tunnete, et vaatamata kõigele on teil keeruline oma lapsega suhelda (vaidlused, erimeelsused, jonn jm)- tulekski teil õppida juurde konkreetseid suhtlemisoskuseid.
