Tere! Mina ja mu lapse isa oleme üle aasta juba lahus olnud. Isa töötas kaks suve Soomes. Laps ei näinud teda vahepeal 1-1,5 kuud. Laps oli koguaeg minuga või minu emaga kui mina tööl olin. Kui isa Eestis, siis on meil vahelduva eduga graafik-hetkel 4 päeva kaupa. Lapse isa arvates on normaalne last tutistada kui laps halvasti käitub. Nüüd on asi sealmaal, et laps on väga vägivaldne teiste lastega ja ka meie pereliikmetega. Võtab 1-2 päeva aega, et laps rahuneks ja oleks jälle armas, kallistav ja hoov poiss. Tulles isa juurest on ta vihane ja trossis. Talvel ta lausa keeldus isa juurde minemast. Ei osanud kuskile pöörduda, niisiis kirjutan siia. Ilmselt peaksin minema lapaega psühholoogi juurde? Kes tegeleb Pärnus nii väikeste laste nõustamisega? Mure on suur ja kardan, et lapse isa käitumine rikub lapse täielikult. Laps läheb septembris kalasteaeda.
Olukord on tõesti murettekitav, kuid psühholoogi juurde ei pea minema laps, pigem vajab nõustamist isa. Laps lihtsalt reageerib ümbritsevale ja kui ümbritsev keskkond muutub, muutuvad ka lapse käitumisviisid. Kirja järgi arvestades on kõige olulisem, et muutuks lapse isa käitumine, nii et hea oleks, kui saaksite minna - teie ja lapse isa - koos pereterapeudi juurde. Loodetavasti võtab isa nõuandeid kuulda ja õpib lapsele piire panema sel viisil, et laps ei saa kahjustada. Pärnu terapeudi leiate: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
Last - ega ka ühtegi teist inimest ei tohi kohelda väärikust alandaval viisil, aga tutistamine just seda on. Paha last ei ole olemas - laps on lihtsalt laps, kes käitub vastavalt oma väikesele elukogemusele ja teadmistele, laps vajab tingimata tagasisidet nii kohase kui ka mittekohase käitumise puhul - nii saavad tasapisi elu ja suhtlemise reeglid selgeks, kuid lapsepõlv kestab ikkagi kogu lapsepõlve. Võtab aega, et laps õpiks käituma sotsiaalselt aktsepteeritaval viisil - aga kui juba vanem seda ei tee, kuidas siis laps saab seda õppida? Teisel viisil võiks ka öelda, et "paha laps" on laps, kelles on liiga palju pinget, see on laps, kes tunneb end pahasti - ja vanem saab teha palju, et laps end taas hästi tunda võiks.
Karistamine ei kohane viis lapse kasvatamises, laps kaotab eneseväärikuses, ta õpib, et suurem võib väiksema kallal jõudu kasutada, et jõu kasutamine suhetes on OK, ta õpib pinget maandama teisi kahjustades. Ilmselt pole lapse isa neile asjadele mõelnud.
Pereterapeudiga - või ka omavahel - peaksite arutlema ka see-üle, kas 4päevane graafik on kohane. Lapsel peab olema üks kodu, 4 päeva ühes ja 4 päeva teises kohas on lapse emotsionaalsele tervisele kahjulik, liiga palju pinget selle väikese inimese jaoks. Pärast lahkuminekut ei peaks vanemad mõtlema mitte võrdsusele lapsega koos olemise aja osas, vaid lapse rahule - rahulik, emotsionaalselt toetav kasvukeskkond, kus hoidutakse liiase pinge tekitamisest, kus on kindlad rutiinid, ettearvatavad käitumisviisid, kus laps tunneb, et on armastatud, toetatud ja mõistetud.
Loodan, et saate lapse isaga need olulised asjad läbi rääkida ja teha lapse psüühilist pinget rahustavaid kokkuleppeid. Pereterapeut saab olla siin teile oluline toetaja.
Probleem on selles, et lapse isa leiab, et selline käitumine, tutistamine ja ka graafik, ongi ainuõige viis lapse kasvatamiseks. Tema ei võta mingeid nõuandeid kuulda, ei minult ega kelleltki teiselt. Samas ei saa ta ka probleemi tõsidusest aru.
Kahju kuulda. Tundub siis, et see on üks neist olukordadest, kus laps oma vajadustega jääb vanemate "vahele", sest üks partneritest ei ole nõus tegema koostööd. Ehk peaks siis mõtlema selles võtmes, kuidas saaksite kõigepealt luua toimiva omavahelise normaalse täiskasvanuliku suhte, kus on võimalik teineteist kuulata, mõista ja toetada - vastasel juhul ei ole võimalust koostööd teha. Ma ei tea, milline oli teie kooselu ja lahkuminek, ning missugused psühholoogilised jäljed on sellest jäänud. Kui mehele on vanast ajast jäänud üles pettumust, valu, solvumust jm raskeid tundeid, siis see kõik takistab teie kuulamist ja mõistmist. Neis olukordades saavad lapsed alati kannatada, ja lahendused algavad ikka täiskasvanutest, lapsed lihtsalt elavad seda elu, mille loovad nende vanemad, neil ei ole muud elu.
Ma ei tea, kuidas seda näete teie, kuid mulle tundub, et alustada võiks teie kui kahe lapsevanema rahumeelsema suhte loomisest. Kui teie olete see pool, kes kunagi olnuga toime tuleb, rahu, kannatlikkuse ja mõistvuse säilitada suudab, siis ehk saate lapse isaga vesteldes parema pildi sellest, mis on see, mis teeb talle jätkuvalt haiget ja takistab koostöö tegemist lapse heaolu nimel. Need lapsed, kelle vanemad suudavad säilitada neutraalse koostöö-olukorra ka pärast lahkuminekut, kannatavad palju vähem.
