Tere. Küsimus järgmine, kas 4 aastasele nädalane mitte tulemise keeld on liiga range?
Lapsel on väga lähedane ja tore suhe oma vanaema ning tädiga, kes elavad samas majas. Seal käib laps pea igapäevaselt ja see on talle oluline. Tegemist on väga elava loomulise ja aktiivse poisiga, kellel tormakusest juhtub nii mõndagi. Juhtub. Ununeb. Pahatahtlikkust pole minu hinnangul.
Viimase suve jooksul on tädi kolmel korral teda karistanud keeluga sinna tulla nädal aega. Karistus siis ongi, et sa ei tohi siia tulla nädal aega. Laps reageerib sellele. Järgnenud on igale korrale voodimärgamine. Tahtmat pissimine diivanile jne. Laps mäletab karistust, et ta ei tohi minnna aga juba paari päeva pärast ei mäleta mille eest. Tädi seisukoht on, et laps on piisavalt vana, et olla sõnakuulelik ja austada endast vanemaid. Tädi ei ole nõus oma reegleid muutma. Mida teha? Kuidas talitada?
Tahaksin last sellest säästa pingest ja olen nõutu.
Olete keerulises olukorras, - emana soovite, et teie poega ei karistataks tädi poolt nädalase "külastuskeeluga" tema eluruumidesse, kuna siiani on selline meetod toonud kaasa lapse tugeva stressireaktsiooni (voodimärgamine, tahtmatud/kontrollimatud pissimised).
Teie sugulase kasvatusmeetodid erinevad aga teie omadest, tädi arusaama järgi peavad lapsed austama endast vanemaid inimesi (mõistlik arusaam), kui toimub täiskasvanu jaoks lapsepoolne ebakohane käitumine (laps on tormakas, unustab midagi jne,jne)- peab teole järgnema karistus.
Kahjuks nelja-aastane laps ei mõista karistuse olemust, ta tõepoolest unustab (nagu isegi nimetasite) karistuse põhjuse,- küll on aga meeles halb emotsioon, tunne, et ta ei meeldi tädile ja talle on keelatud suhtlemine tema jaoks armsate ja oluliste täiskasvanutega. Voodi märgamine on tugeva pinge sümptom- mis peaks antud olukorras teile ja teistele täiskasvanutele andma edasi sõnumi- et laps ei tule karistusega toime, seda on talle liiga palju kanda.
Kahjuks on karistamisel kasu asemel pigem kahju toovad tagajärjed. Kui selline muster jätkub, võib laps suuremaks saades hakata tädiga kontakti vähendama, vältima. Lõpuks ta enam ei püüagi ning praegune lähedane suhe kaob.
Mida emana saate teha? Eks see ongi keerukas, kuna tegu teise inimese arusaamadega ning ebakohane käitumine on toimunud tema eluruumides (kelle tuba, selle reeglid).
Kui teil on tädiga avatud ja soe suhe, võite temaga pidada ühe südamest-südamesse vestluse, mille käigus annate teada, mida taolisest karistusviisist arvate, mis kahju teie /laps/ sellest saate ja mida sellega seoses tunnete. Kindlasti rääkige minakeeles, ehk enda eest- vältige teise poole süüdistamist! Kuulake rahulikult tädi reaktsioonid, põhjendused ära ning sõnastage kuuldu ümber. Paluge ka tädil teie poolt välja toodu ümber sõnastada- nii on suurem šanss, et te mõlemad kuulate ja mõistate teineteist. Sellise süüdistuste- ja hinnangutevaba dialoogi tulemusel saate hakata ehk koostöödki tegema- kuidas kujunenud olukorda muuta, nii- et kõik osapooled oleksid tulemusega rahul.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
