Tere!
Mõned kuud tagasi ilmnes probleem, et mänguväljakul hakkas laps ilma näilise põhjuseta teisi omavanuseid tõukama. See käitumine on pigem mänguline kui agresiivne, kuid ikkagi teistele lastele vastuvõetamatu. Ta vahel eemalt juba jookseb kellegi juurde ja tõukab. Räägin küll rahulikult, et ei tohi ja teine saab haiget, kuid miski ei mõju. Teised lapsed juba eemalduvad kui näevad teda lähenemas ja poevad oma vanemate taha peitu. Kord avastasin neid isaga voodis müramas, kus isa samamoodi tõukas, kuid voodis oli pehme maandumine ja lõbu laialt. Nii keelasin isal selle mängu, et äkki sealt ka poisil selline komme, kuid midagi pole muutunud. Viimasel aja olen aga täheldanud, et kui last keelata, et teisi ei tohi tõugata ega lüüa, siis hakkab ta ennast kätega vastu pead lööma, mis näib päris hirmutav.
Teine mure on, et ta ei kuula sõna. Vahel tunne, et räägiks nagu seinaga. Näiteks ta ulatub telekani ja tahab seda patsutada või pliidil nuppe keerata. Olen proovinud keelamise, seletuse ja põhjendusega, olen mingi periood karistuseks nurka pannud, vanaema on isegi nö vasta näppe pannud. Midagi ei aita. Lihtsalt ise pean pidevalt jälgima ja korrutama nagu papagoi. Kas see ongi ealineiseärasus ja läheb mööda? Teiste sama vanad lapsed ikka kuulavad kui neid keelatakse. Teinekord kui näiteks õuegi mina ja öelda, et paneme riidesse, siis ta nagu ei tee väljagi nagu ei kuulekski. Ja kui pikema nurumise peale hakata lihtsalt teda riidesse panema, siis kisa lahti. Samas õues talle meeldib käia. Igatahes, kas ma saaksid midagi teha või on see eakohane käitumine ja läheb ajaga mööda?
Täiesti võimalik, et laps esialgu jäljendaski isaga müramise käigus tõukamisi. Seda enam, kui see oli lõbus mäng. On ju loomulik proovida isa jäljendada. Kuid kahjuks on nüüd ka mure, et laps ei tunneta kui tõukamine teistele ei sobi või haiget teeb. 1,5-aastane ei pruugigi suuta end asetada teise olukorda, tal pole veel empaatia tunne piisavalt arenenud. Selles vanuses on keeruline veel seegi, et ka kõne pole arenenud, mis tähendab, et ta teiste pikast seletusest ei pruugi aru saada ja ka ise ei suuda end väljendada. Nii võibki juhtuda, et sõnade asemel lähevad käiku käed, lükkamised-tõukamised või hammustamised.
Muidugi mõista, saavad vaneamad sekkuda ja last peatada, kui ta kellelegi liiga teeb. Seejuures on aga sama oluline püüda välja selgitada, mida laps väljendab ja millest tema käitumine räägib. Praegu olete juba tõukamise mängust loobunud ja selle ka ära keelanud, kuid kahjuks on selle peale lapse uue ja teid hirmutava käitumisega reageerinud. Näib nagu nuhtelks ta ise end. Isegi kui on arusaamatu, miks ta nii teeb, usun, et ta vajab väga teid abi, et rahuneda. Sel hetkel ei ole ilmselt mõtet ei riielda ega üldse pahandada, pigem olla tema juures, olla füüsilises kontaktis, istuda tema juures või võtta sülle.
Kui ta on rahunenud, siis võib olla kasu veidi rääkimisest, kuid ikkagi mitte tema riidlemisest. Loomulikult võite öelda, et teile ei meeldi kui keegi haiget saab, te ei taha löömist ja tõukamist, kuid kindlasti püüdke teda ka aktiivselt kuulata. Näiteks nii: sulle ei meeldi, et ma riidlesin; sa tahtsid mängida ja ei saanud vms. Peaasi, et oleks lihtsas, temale arusaadavas keeles ja just nii nagu tema ise võiks endast rääkida. Kui ta kogeb, et te saate temast aru, siis vähenevad ka agressiivsed ilmingud – sest teda mõistatakse ilma nendeta. Ja veelgi olulisem – kui ta tunneb end teiega turvaliselt, siis ei kuhju temasse hirmu, segadust, pingeid, millega ta ise veel toime ei tule.
Sama kehtib ka ilmselt sõnakuulamatuse kohta. Tema vanuses lapsed on väga liikuvad ja uudishimulikud ning see toob kahjuks kaasa ka keelamisi ja pahandusi. Vaadake sellise pilguga oma elamine üle – kas saab mõnd asja nii korraldada, et ei peaks kogu aeg keelama ja laps saab avastada maailma kartmata pahandusi. Mida rohkem riidlemist ja karistamisi, seda rohkem kuhjub temasse hirmu ja ebakindlust ning see jälle väljendub sageli agressiivsuses, on see siis enda või teiste vastu. Võimalik, et kui ta lööb ennast, siis ta karistab end. Kui te ei pea õigeks (loodetavasti ei pea), et teie laps tõukab, teeb haiget teistele, siis loobuge ise igasugusest füüsilisest karistusest, sh vastu näppe andmisest. Samuti pole kasu nurka panemisest. Laps ei vaja hirme ega alandusi, ega „paha lapse“ silte, samuti pikki seletusi. Ta vajab selgust, kindlustunnet, tähelepanu, turvalist keskkonda ja suhteid. Piiride seadmine olgu tagasiside, mis annaks positiivse kogemuse. Seega olge konkreetne piiride seadmisel: öelge, mida ei tohi ja eemaldage ta ohust ning pakkuge seda, mida ja kuidas tohib ning andke igakord julgustavalt märku, kui laps käitub soovitult või tahab jagada teiega oma elamusi, saavutusi või lihtsalt teie märkamist.
Täiesti võimalik, et laps esialgu jäljendaski isaga müramise käigus tõukamisi. Seda enam, kui see oli lõbus mäng. On ju loomulik proovida isa jäljendada. Kuid kahjuks on nüüd ka mure, et laps ei tunneta kui tõukamine teistele ei sobi või haiget teeb. 1,5-aastane ei pruugigi suuta end asetada teise olukorda, tal pole veel empaatia tunne piisavalt arenenud. Selles vanuses on keeruline veel seegi, et ka kõne pole arenenud, mis tähendab, et ta teiste pikast seletusest ei pruugi aru saada ja ka ise ei suuda end väljendada. Nii võibki juhtuda, et sõnade asemel lähevad käiku käed, lükkamised-tõukamised või hammustamised.
Muidugi mõista, saavad vaneamad sekkuda ja last peatada, kui ta kellelegi liiga teeb. Seejuures on aga sama oluline püüda välja selgitada, mida laps väljendab ja millest tema käitumine räägib. Praegu olete juba tõukamise mängust loobunud ja selle ka ära keelanud, kuid kahjuks on selle peale lapse uue ja teid hirmutava käitumisega reageerinud. Näib nagu nuhtelks ta ise end. Isegi kui on arusaamatu, miks ta nii teeb, usun, et ta vajab väga teid abi, et rahuneda. Sel hetkel ei ole ilmselt mõtet ei riielda ega üldse pahandada, pigem olla tema juures, olla füüsilises kontaktis, istuda tema juures või võtta sülle.
Kui ta on rahunenud, siis võib olla kasu veidi rääkimisest, kuid ikkagi mitte tema riidlemisest. Loomulikult võite öelda, et teile ei meeldi kui keegi haiget saab, te ei taha löömist ja tõukamist, kuid kindlasti püüdke teda ka aktiivselt kuulata. Näiteks nii: sulle ei meeldi, et ma riidlesin; sa tahtsid mängida ja ei saanud vms. Peaasi, et oleks lihtsas, temale arusaadavas keeles ja just nii nagu tema ise võiks endast rääkida. Kui ta kogeb, et te saate temast aru, siis vähenevad ka agressiivsed ilmingud – sest teda mõistatakse ilma nendeta. Ja veelgi olulisem – kui ta tunneb end teiega turvaliselt, siis ei kuhju temasse hirmu, segadust, pingeid, millega ta ise veel toime ei tule.
Sama kehtib ka ilmselt sõnakuulamatuse kohta. Tema vanuses lapsed on väga liikuvad ja uudishimulikud ning see toob kahjuks kaasa ka keelamisi ja pahandusi. Vaadake sellise pilguga oma elamine üle – kas saab mõnd asja nii korraldada, et ei peaks kogu aeg keelama ja laps saab avastada maailma kartmata pahandusi. Mida rohkem riidlemist ja karistamisi, seda rohkem kuhjub temasse hirmu ja ebakindlust ning see jälle väljendub sageli agressiivsuses, on see siis enda või teiste vastu. Võimalik, et kui ta lööb ennast, siis ta karistab end. Kui te ei pea õigeks (loodetavasti ei pea), et teie laps tõukab, teeb haiget teistele, siis loobuge ise igasugusest füüsilisest karistusest, sh vastu näppe andmisest. Samuti pole kasu nurka panemisest. Laps ei vaja hirme ega alandusi, ega „paha lapse“ silte, samuti pikki seletusi. Ta vajab selgust, kindlustunnet, tähelepanu, turvalist keskkonda ja suhteid. Piiride seadmine olgu tagasiside, mis annaks positiivse kogemuse. Seega olge konkreetne piiride seadmisel: öelge, mida ei tohi ja eemaldage ta ohust ning pakkuge seda, mida ja kuidas tohib ning andke igakord julgustavalt märku, kui laps käitub soovitult või tahab jagada teiega oma elamusi, saavutusi või lihtsalt teie märkamist.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
