Mul on küsimus, kuidas lapsi toetada. 8 ja 9-aastased tüdrukud. Noorem tütar kiusab vanemat. Lööb, hammustab - kui oma tahtmist ei saa. Koolis ei kakle, aga vahepeal solvub küll, kui keegi ei tee tema tahtmist. Olen rääkinud mida õde tunneb, kui ta lööb, proovin õpetada, mida teha, kui teisi peale närvi läeb. Täna avastasin, et vanemal lapsel hambajäljed õlas, noorem oli hammustanud. Kas jätkata segitamist või kaalusin võimalust, et jätan noorema lapse ühest sünnipäeva kingitusest ilma. Sünnipäev toimub esmaspäeval. Tunnen end üpris jõuetuna, sest ma tõesti soovin, et väiksem ei teeks suuremale füüsiliselt liiga või ma reageerin üle?
Te olete püüdnud noorema tütrele seletada, mida tema löömine ja hammustamine õele teeb, kuid seni pole see soovitud tulemust andnud. Tüdrukud on juba piisavalt suured ka, et suuta teises toimuvat mõista ja teada, et hammustamine on valus ja löömist ei sallita. Olukorda võib muuta ehk see, kui süüvida sellesse, mis nooremat vaevab ja ilmselt piisavalt tõsiselt. Ta ju teab, et saab iga kord teistelt negatiivse reaktsiooni ja halvakspanu, riskib iga kord uuesti seda saada.
Löömine ja hammustamine on agressiivsed ilmingud ja enamati väljendatakse seeäbi kuhjunud emotsionaalset pinget või valu. On midagi, mis tüdrukule on raske taluda, kuid ta pole leidnud viisi sellega teisiti toime tulla. Seetõttu vajab ta teie abi. Karisatamine teeks asja veel hullemaks. See oleks veel lisaks märk, et tema on halb, väärtusetu ja agressiivsus vaid kasvab.
Ta vajab aga võimalust, et keegi aitaks tal selgust saada ja mõistaks teda. Niisiis, selgitanud juba olete, nüüd siis keskenduge temale endale ja kasutage aktiivset kuulamist, et ta saaks end avada ja endas toimuvat väljendada. Teie roll on vaid püüda sõnastada seda, kuidas te temast aru saate, olles nagu tema „sussides“. Näiteks: sa oled vahel õe peale nii pahane, et tahad teda hammustada; vahel näib, miski on sinu jaoks ebaõiglane vms. Või siis: kas võib olla, et õel on midagi, millest sina puudust tunned. Alustada võitegi ka ilma uut pahandust ootamata ja öelda, et olete mures ja ei salli löömist, vaid tahate tõepoolest temast aru saada ja olete tänulik, kui ta on nõus teile rääkima, kuidas ta end tunneb, millest mõtleb ja unistab ja mis talle vahel muret teeb või kurvatama paneb. Aktiivne kuulamine ja vaid tüdruku vaatenurga peegeldamine, ilma teiepoolse tõlgenduse ja hinnanguta kuuldule, on ülioluline, et ta saaks end avada. Seepärast on vajalik vältida mistahes kriitikat, etteheiteid, hinnanguid – see paneb ta lukku. Kui ta tunnetab, et seekord tahate tõepoolest mõista teda ja mitte hukka mõista, siis saate kontakti temaga, mida ta ju nii väga vajab, et ka ise vabaneda kuhjunud pingest.
Kui saate aimu, mis nooremale tütrele muret teeb, siis saate edasi arutleda, mis edasi. Aktiivne kuulamine ja mõistmine ei tähenda löömise või hammustamise aktsepteerimist, see tähendab teise tunnete aktsepteerimist ja raskute teadvustamist ja tõsiselt võetavust. Vahel on nii, et üks lastest tunnetab, et teisel on midagi, mida temal ei ole ja enamasti ei ole määrav mõni asi või materiaalne hüve. Isegi kui nii näib või ta esialgu nii väidab, on see vaid pealiskiht. Selle taga on ikka mõni sügavam tähendus või emotsionaalne väärtus. Näiteks võib laps muutuda agressiivseks kui teine laps saab rohkem tunnustust, tähelepanu, lähedust, rõõmu, sõpru jne. Ja igatsust nende järele on ju lubatud kõigil tunda ja need on loomulikud asjad, mida tahta. Sellest lähtugegi – teie väiksem tütar ei ole halb, vaid ta tunneb millestki olulisest puudust (sünnipäevakingist ilmajäämine vaid kinnitab ja süvendab probleemi).
Kui olete veidi rohkem aimu saanud, mis tütart vaevab, siis võib olla lõpuks ka hea tüdrukud omavahel rääkima panna otse ja avatult. Teie saate kaasa aidata olles vahendada. Sel juhul paluge rääkida neil ükshaaval, teine kuulab ja peegeldab. Rääkija väldib teise halvustamist ja süüdistamist, vaid räägib oma tunnetest, vajadustest (vt Suhtlemisoskuste KKK: mina-sõnumid, aktiivne kuulamine jt oskused. )
Kuigi õdede-vendade tülid võivad olla üsna tavapärased, sageli konkureerides teisega, on siiski väga hea, kui vanemad aitavad lastel õppida tülitseda nii, et see ohustaks kellegi heaolu, õiglustunnet või eneseväärikust. Seetõttu on väga tänuväärne, et püüate mõista laste vahel toimuvat ning anda mõlemale kindlustunnet, et nende mõlema heaolu ja enesetunne on teile väga oluline.
