Tere! Olen mures 2a ja 1kuuse poisi pärast. Ta on väga väga elava iseloomuga ja väga emotsionaalne. Nii vihahoos, mänguhoos kui ka suures õnnes hakkab ta lööma, hammustama või näpistama. Selgitan talle pigevalt, et mul on valus, kui sa mulle nii teed kui ta teistele haiget teeb, siis räägin talle, et teistel on valus ja nii ei tohi teha. Seda kõike teen alati laskudes maha lapse tasandile ja rääkides silmast silma. Üldiselt ta kuulab ja vahel keskendub mu jutule ja kordab järgi, kuid tihti vaidleb vaikselt vastu, et tohib ikka haiget teha.
Igal juhul olen füüsilise karistamise vastu ja ei ole kunagi lapsele meelega haiget teinud, kuid olen kunagi kuulnud, et aeg-maha meetod on tõhus ning kasutan seda ka ise. Nüüd olen avastanud, et ka seda meetodit tehakse maha. Üldiselt, kui ta haiget teeb, siis annan talle märku, et see on vale ja kui ta seda veel teeb, siis läheb nurka, kus ta on 2 minutit. Nurgas ta tihti nutab, viimasel ajal rohkem ning kui lõpuks tema juurde lähen, siis selgitan, mida ta valesti tegi ning mida tuleks löömise asemel teha, nt et ta ei lööks mind, vaid kui on vihane ja tahaks väga lüüa, siis lööks patja. Selgitan talle võimalusi, mida saaks teha, kui ta on rõõmus, kurb või vihane. Vahel näen, et kui laps hakkab lööma, siis tal tuleb meelde, et ei tohi ja teeb järsku hoopis pai, kuid see on harvem juhus. Kui tal siiski see meelde tuleb, siis ma kiidan teda ja selgitan, mida ta õigesti tegi.
Ma ei saa öelda, et löömist/hammustamist/näpistamist vähemaks oleks jäänud. Viimasel ajal seda isegi rohkem ette tulnud. Aeg-maha meetodit olen kasutanud umbes 3 kuud.
Siiski viimasel ajal tunnen, et olen ise väga väsinud sellest nurka panemisest ning see mõjub ka mulle raskelt ja usun, et lapsele veel raskemalt. Mida teha, et laps hakkaks teistele vähem haiget tegema? Saan aru, et see vist ka vanuseline eripära, kuid kahju on teistest lastest ja täiskasvanutest, kellele ta haiget teeb ning sellest, et ta peab selle eest nii tihti nurgas istuma.
Emana suunate oma väikese lapse soovimatut käitumist- hammustamist/löömist/näpistamist rääkides, mis on tõesti kohaseim viis seda muuta. Edastate selge sõnumi, et haiget teha ei tohi!, ning kükitate lapse tasandile, vaadates talle silma. Olukorraga sobiv, kohane kehakeel ja tõsine hääletoon ongi väikelapsele mõjusam, kui sõnade sisu- mida tuleb tema arengulisest võimekusest lähtuvalt teha korduvalt ja korduvalt. Päevast-päeva. Sest laps lihtsalt unustab ema poolt räägitu ning reageerib taas talle omasel viisil, mis on kindlasti osaliselt tingitud ka tema verbaalsest suutlikkusest, ehk sellest, et laps ei oska end veel selgelt keeleliselt väljendada. Oma tundeid sõnastada, selgitada oma soove ja vajadusi.
Seetõttu on lapsele abistav, kui annate talle emotsionaalse sõnavara. Peegeldage lapsele tagasi kogetud tundeid, sõnastage need. Te ei pea aktsepteerima lapse käitumist, küll saate aga edastada oskused oma tunnetega kontakti saada ja sealt edasi on kergem ka oma tundeid hallata ja kohasemalt neid väljendada.
Võti selles, et kui laps suudab öelda, et vihane, kuna sõber võttis ta palli- siis selle tunde sõnastamine võtab selle emotsiooni ka alla/maha. Ehk siis tunnetest rääkimine võtab ära löömise/hammustamise/näpistamise vajaduse. Loomulikult võtab see aega aastaid, kuniks laps on piisavalt verbaane ja ka tunnetest rääkimise omandanud.
See oleks ka alternatiiv teie poolt pakutud toimetulekuviisile- viha puhul patja taguda. Seda soovitati veel tõesti kümmekond aastat tagasi, kui tõhusat meetodit, tänaseks on leitud, et see ei aita lahendada probleemi algpõhjust /ehk siis mis vihastas, kurvastas, valmistas pettumust, hirmutas/, vaid lihtsalt peidab tunded.
Aeg maha tehnika nurkapanemise kaudu on lapse karistamine ja tekitab lapses raskeid tundeid- kogemuse, et mind ei armastata. Et olen vastuvõetamatu, kui olen vihane, õnnetu, pettunud jne. Edaspidi võib laps hakata oma tegelikke tundeid hoopis vanema eest varjama ja teiseks on karistamisel kehvad mõjud lähedussuhtele.
Kaheaastane ei ole võimeline üksi nurgas rahunema ega oma käitumise üle järele mõtlema. Ta lihtsalt ei ole selleks veel valmis! Võiksite hoopis lapse võtta enda kõrvale või sülle istuma ja lasta tal nutta (nutt on parim pingemaandaja üldse!), samal ajal rääkige, et saate aru, et laps on kurb, pettunud jne jne, ent löömine on keelatud. Öelge, et kõik tunded, mida ta tunneb, on lubatud tunda ja et te olete tema kõrval, tema jaoks olemas.
Lugege perekeskus Sina ja MIna kodulehelt e-koolitust lapsele piiride seadmisest (ei ütlemisest), tulge keskusesse mõnda loengut kuulama või liituge sügisel alustavate vanemate suhtlustreeningu gruppidega. Tark vanem õpib ise, - siis on ka oma väikest põnni lihtsam mõista ja suunata.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
