Minu 9-aastane õde käib koolis ja peale kooli mõnel päeval ka tantsutrennis. Esmaspäeval peale kooli läks õde trenni, peale mida otsustati, et üks trennikaaslane tuleb meile külla. See trennikaaslane on viimasel ajal korduvalt meie juures käinud, kuna elab samas kandis, aga juba alguses märkasime, et ta natuke teistsugune, selline rahutu. Esmaspäeval enne meie juurest tulemist läksin nad kaubanduskeskusest läbi ja kusagilt tuli idee, et lähevad ehtepoodi vargile. Mõlemad võtsid paar ehet ca 7€ väärtuses ja tulid meie juurde. Minu õde pani ehted kohe endale külge, teine olla neid varjanud. Õhtul siis ema küsis, kust ta need sai, õde ütles et ostis, ja ema küsis kust õde selleks raha sai. Sealt hakkas üks keerutamine, et võttis raha välja ja ei mäleta palju maksis jne. vanemad hammustasid läbi, et ilmselt käis õde varastamas (kunagi 6-aastasena varastas sõbrannaga poest šokolaadi, mille ka hiljem poes kinni maksime, rohkem pole varastanud). Siis õde põgenes oma tuppa kui ema kõvasti ta randmest kinni võttis ja läks kaasa samal ajal karjudes, et sa oeld varas ja sind pannakse vangi selliste asjade eest (endal polnud veel ühtegi kindlat tõendit). Üleval siis suure kisa saatel tunnistas õde üles ja järgmine päev mindi poodi nende ehetega ja maksti kinni. Kui ema maksis, siis õde olla teisi ehteid vaadanud lihtsalt. Ja ma olin emale internetist leitud soovituste põhjal öelnud, et öelgu õele, et kui ausalt ülestunnistab kõik, siis me rohkem sellest ei räägi.
Täna (kolmapäeval) enne magama minekut leidis ema õe padja alt nätsupaki. Küsis kust õde selle sai kui tal raha pole. Õde ütles, et klassiõde andis talle raha, et ta selle nätsupaki talle ostaks mingist veidrast poest kooli lähedalt, sest see klassiõde pidi ise trenni minema ja ei oleks jõudnud poest läbi käia. Ema ütles, et helistab siis sellele klassiõele nüüd ja küsib, kas päriselt ka oli nii või õde valetab. Sellepeale õde ütles, et see klassiõde juba magab. Siis sekkusin mina ja küsisin, et kas õde oleks nõus kui ema klassiõele hommikul helistaks. Õde pani sellepeale käed rinnale risti (samal ajal ema helistas klassiõele kes ei vastanud telefonile). Siis hakkas ema süüdistama, et "Tegelikult oli nii, et klassiõe, kes veel klassijuhataja tundi jäi, jope oli garderoobis ja raha jope taskus ja sina käisid kõigi laste taskud läbi ja varastasid selle tüdruku raha jah! Uskumatu, et ei lähe päevagi mööda ja juba sa korraldad mulle nii. Sul polnud plaaniski seda kooli viia, see oli sul padja all ja osad juba söödud." Sellepeale hakkas õde õudsalt karjuma, et ausõna on nii nagu ta rääkis ja klassiõde paluski selle paki osta ja lubas temal osad nätsud ära süüa. Ja röökis-nuttis läbisegi, et ema ei süüdistaks teda. Ma siis ütlesin ka emale, et ärgu oletagu nii palju ja lõpetagu selline süüdistamine kui tal tõendeid pole, aga ema ütles, et tal pole tõendeid vajagi, tal on elukogemus ja ta võib juba kindlalt väita, et polnud nii nagu õde rääkis.
Kes see siin nüüd süüdi on? Kas ema, et ta ei suuda end talitseda ärritudes ja murdis lubadust vargusest edaspidi rääkida või õde kes meie eest asju varjab või mina, kes ma tunnen, et pean õde katsma kui ema lihtsalt karjub ja süüdistab minusilmis suhteliselt alusetult? Ma ütleks, et isegi kui tal ongi õigus, siis selline karjumine ei aita mitte mingile aususele kaasa.
Oled mures ja küsid, kes on süüdi kuna suhted ema ja õe vahel on hetkel päris keerulised. Ema ei usalda õde ja sulle tundub, et ema on ebaõiglane.
Mõistan, et tasakaalukalt kõrvalt vaadates tundub olukord ülekohtune. Mul on kahju, et mingil põhjusel oled sa pidanud võtma täiskasvanu rolli, kuigi tõenäoliselt sa täiskasvanu veel ei ole. Tunned end justkui vahekohtunikuna ja tunned, et õde vajab kaitset.
Tõepoolest on raske öelda, kes on süüdi, sest sellised olukorrad on alati justkui väike väljalõige mingist suuremast pildist või tervikust. Tavaliselt on inimeste reageeringud ja hinnangud mingis konkreetses juhtumis ikka seotud taustsüsteemiga. Näiteks võib emal olla kogunenud stressi ja pinget tööl või on muud igapäevased mured parasjagu päevakorral. Kui üldine stressitase on kõrge, siis reageerib ka kõige tasakaalukam lapsevanem kriitilistel momentidel natuke üle. Piltlikult väljendades võiks ette kujutada anumat, kuhu lisandub vett tilgakeste haaval. Ühel hetkel on anum täis ja kuigi tilk on väike, mis lisandub, tekitab see ikkagi ülevoolu. Jah, täiskasvanul on vastutus oma stressi ja oma emotsioonidega ise hakkama saamise eest. Paraku alati see siiski laitmatult ei õnnestu. Üldiselt on süüdlase otsimine väheefektiivne tegevus. See ei muuda protsessi ja tavaliselt inimene, tunnetades, et teda võidakse süüdistada, asub hoopis kaitsesse ja/ või rünnakule. Psühholoogina üritaksin ma inimesi mõista ja uurida, miks asjad on kujunenud selliseks nagu nad on ning miks on pereliikmetel kasutusel väheefektiivsed probleemilahenduse meetodid (s.h. ka õe varguseepisoodid ja sinu vahekohtuniku roll). Võiks arutleda, millised on ressursid (varjatud võimalused), et inimestevahelist suhtlust muuta nii, et kõik end kodus hästi tunneksid.
Kuigi sinul lapsena ei ole täiskasvanulikku vastutust kodus toimuva üle, saaksid sa väljendada emale just seda, mida sina tunned, kui hääled jälle kõrgeks paisuvad. Võib olla on ema nõus kasutama psühholoogilist nõustamist? Lisan siinkohal perenõustajate kontaktid.
Täna siis jõudsime perega (isa oli maal) sünnipäevalt 22 ajal koju. 9-aastasel õel oli õppimata veel. Hakkas matemaatikat tegema ja ühes ülesandes tuli arvutada nö üksteise alla. Ta tahtis neid peast teha, aga kuna eelnevalt oli palju näiteid kuidas arvutada nii, et kirjutad kõige kohale selle arvu mille nö meelde jätad. Nt 36+4 arvutades, teed esmalt 6+4 ja kirjutad 3 kohale et 1 (kümneline) on meeles.
Õde pistis röökima kui ema ütles, et ta peaks selle ikkagi nii tegema nagu näidetes, kuna siis õpetaja näeb tema arvutuskäiku. Õele see mõte ei meeldinud ja väitis veel et nad polegi sellist arvutamist õppinud, kuigi vihikus olid täna tehtud harjutused sama arvutamisviisi peale.
Siis õde lihtsalt protesteeris, pani pliiatsi käest ja vahtis nurka. Paistis et otoab, kuni ema kannatus katkeb, kuna ema meil väga väga kergesti ärrituv. Algul ema püüdis tõesti heaga ja selgitada miks oluline nii teha nagu näidatud, aga õde nuttis (ilma pisarateta, ehk lihtsalt tegi nutu häält) ja keeldus tegemast. Siis sai emal mõõt täis ja läks suureks karjumiseks. Kasutas 9-aastase peal sõnu nagu "tatikas" ja võttis korra juustest ka tugevamalt kinni. Siis hakkas 13-aastane õde pisemat kaitsma ja mina (21) püüdsin veel heaga, aga 9-aastane ei teinud midagi, ainult röökis ja lõpuks sokerdas tugevalt harilikuga lohakad numbrid nii nagu tema arvates tegema pidi. See kisa kestis ikka mõne minuti ja siis ütlesin, et helistan politseisse ja läksin ülakorrusele. Ema tuli üsna kohe järgi ja ma tõesti olin politsei numbri juba valinud aga see ei hakanud kutsuma veel. siis katkestasin kõne ja ema küsis, et kas ma olen hull ja et mida ta selle õega siis tegema peaks. Soovitasin lasta asjal maha rahuneda, et las õde teeb nagu tahab seda ülesannet siis praegu ja las ema saadab õpetajale kirja, et õpetaja õele selgeks teeks, kuidas seda ülesannet tegelikult tegema oleks pidanud.
Kahju on sellest, et sellised tülid mõjutavad meid kõiki. Isegi mina nutsin pärast tükkaega, sest mul on hirm, et kui kodus ära kolin siis lähevad asjad käest või saab mõni laps lihtsalt vaimse trauma. Kusjuures minuga pole kunagi ema kuidagi nii hullusti karjunud või juukstest kinni võtnud. Aga usun, et see jääb lapsele meelde ja sealt edasi saavad muud probleemid alguse.
Oluline oleks praegu, et ema õpiks end talitsema, õde ei provotseeriks ja isa peaks ka lastega õppimisse panustama. Sel korral oli ta küll maal, sest meil seal tööd teha, aga ka siis kui ta kodus on, ei viitsi ta eriti sagedasti laste õppimist kontrollida ja kui siis kuskilt tekiks siuke seis jälle, kus ema õe peale karjub, siis isa on ka täpselt samasugune, et oskab ainult karjumisega ja hüvede ära võtmisega karistada (rääkinud ka et tema sai väiksena rihma ja nüüd korralik inimene - meie lapsed veel rihma pole saanud, aga selliseid randmest kinni võtmisi ja oma tuppa vedamisi ikka on ette tulnud).
Mida teha? Pealtnäha normaalne perekond, enamasti saame hästi läbi ja on lõbus, sp ei teki tunnet, et peaks minema abi otsima spetsialisti poolt (ema-isa käinud muideks kui 13-aastase ja varastamisega probleem oli), aga samas sellised nö karjumise hetked tulevad ootamatult ette ja siis tundub küll, et see asi ei lõppe hästi ja pärast kõik õnnetud.
Mõistan, et sind hirmutavad teie peres aset leidvad konfliktsed olukorrad. Olen sinuga nõus, et juustest rebimine, tõukamine ja tõuklemine on vägivald ja see peaks lõppema. Kuna sa kirjutad, et enamasti saate hästi läbi ja on lõbus, siis proovi leida emaga võimalus rääkimiseks just sellel rahulikul ajal. Väljenda emale oma hirmu olukorra suhtes ning räägi ka seda, et sul on kartus kodust lahkumise ees. Kui olukord läheb väga kontrolli alt välja, siis on tõesti vaja kutsda politsei või teatada lastekaitsesse.
Lapsevanemad on vastutavad, et laste eest oleks turvaliselt ja parimal võimalikul viisil hoolt kantud. Meie e-nõustajad ei saa kahjuks läbi sinu jagada soovitusi sinu emale. Vaatamata sellele, et enamus ajast valitseb kodus normaalne õhkond, arvan siiski, et sinu ema ja teie pere vajab spetsialisti abi, et õppida toime tulema ka keerulisemates suhtlemissituatsioonides.
