Meil on probleem kohe 4aastaseks saava poisiga kes on viimased paar-kolm kuud väga aktiivselt hakanud oma emale ja isale halvasti ütlema. Kuna elame Soomes ja ta käib soomekeelses lasteaias siis juba ammu on ta seal selgeks õppinud sõna "tyhmä" (loll) ja see on aktiivselt kasutuses olnud umbes 1,5a. Viimasel ajal on tulnud ka sõna "paska" (meie seda sõna kodus ei kasuta), "ma viskan teid minema" ja "ma viskan teid metsa" ja "ma löön sulle näkku".
Varem kasutas ta sõna tyhmä aeg ajalt kui miski ei meeldinud. Nüüd ütleb seda meile mehega põhimõtteliselt koguaeg ja iga asja peale, kui talle meie vastus, jutt või lause ei meeldi. Võib öelda, et "tyhmä" on saanud talle sidesõnaks. Ma viskan su metsa ja ma löön sulle näkku - ma ei tea kust selline jutt tuleb, me ei ütle kodus kellelegi niimoodi.
Ükskõik mida ma talle keelan, ilusti seletan - aga temale see ei meeldi, tuleb vastuseks - tyhmä emme/issi või paska emme/issi, (loll emme, loll issi), viskan teid metsa või löön sulle näkku. Seda ta ütleb ka avalikus kohas, teiste kuuldses näiteks.
Kuidas ma peaksin käituma? On öeldud, et ärge tehke välja, ta unustab selle sõna ära - sellest pole kasu olnud. Ta ei unustanud seda sõna ka 3 kuud Eestis suvepuhkusel olles. On öeldud, et pange nurka iga Tyhmä sõna eest - oleme pannud. Siis hakkab nutma ja kukub paluma, anna andeks ja tahab kallistada ja enam ei ütle. Lepime ära ja 10min pärast ütleb jälle.
Siis olen seletanud, et meie kodus seda sõna ei kasuta, see on soome keelne sõna ja nii ei ole ilus emale ja isale öelda - see jutt läheb nagu hane selga vesi.
Veel variante reageerida?
Lisan veel siia millistes täiesti tavalistes situatsioonides, kus ma enda arvates ei ütle midagi valesti, poiss seda sõna mulle/meile ütleb.
Kiikumine - ise ta omale hoogu teha ei oska. Mina pean hoogu lükkama. Kui püüan teda õpetada või öelda, et proovi liigutada nagu emme juhendab siis saab ta tigedaks ja keeldub, tema ei oska, ei taha ega hakka kunagi ise hoogu tegema. Ütleb, et loll emme, ma löön sulle näkku. Ja mille peale selline jutt - et ma tahtsin teda kiikuma õpetada. Siis selle peale mina lõpetan kiigutamise ja ütlen, et nüüd läheme koju kuna sa ütlesid halvasti - siis kukub uluma ja paluma ja vabandama ja tahab jälle kallistada ja enam ei tee. Kuni järgmise korrani...
Kui poes keeldun mõnda lelu ostmast või seletan, et suure auto ostame sünnipäeval, et meil on kodus selline ja iga päev ei saa uut mänguasja osta - tyhmä emme/paska emme.
Kui ta küsib mingit süüa ja ma ütlen nt. et see asi just sai otsa kahjuks, homme ostame uue - tyhmä emme.
Kui ma ütlen, et täna me ei lähe vanaemale külla - tyhmä emme oled, mine metsa.
Tahab ujuma minna, ütleme, et on juba õhtu, ujula on kinni, homme lähete issiga - tyhmä issi, tyhmä emme.
Jne jne- Tavalised asjad, lihtsalt seletused mida talle räägin - iga asja peale tyhmä/paska (loll).
Olen täiesti väsinud sellest, muud ei ole kui tyhmä ja paska iga asja peale. Midagi talle öelda ei tohi.
Teine asi on see, et ta räägib koguaeg vastupidiseid lauseid mulle. Kui tal jälle paha tuju, siis ütleb, et mine metsa emme - ütlen, et olgu ma siis lähen. Siis tema, et eiii, ära mine. Kui ütleb, et ma ei ole su sõber - ma ütlen, et ära siis ole, siis tema vastu kisaga, et on ikka, oleme ikka sõbrad.
No mida selline asi tähendab???
Koguaeg haugub astu - kui tema ütleb ei ja mina kinnitan, et olgu, kui ei siis ei siis ta kukub kisama, et miks Ei, jaa, jaa.
Teie poeg on juba mõnda aega kasutanud inetuid ja solvavaid sõnu ning te olete segaduses, sest ei tea, kust ta nad võtab ja miks ta nii käitub. Arusaadav, et lapse trotslikkkus ja verbaalne agressiivsus pahandab teid. Seda enam, kui püüate asju seletada ja teda mõista. Segadust suurendab seegi, et ta ju tahab olla sõber, aga samas ajab teid ka ära ning puhkeb nutma, kui seda teete. Näib, et temas endaski on palju vastuolulisi tundeid.
Nagu oma kirjaski küsite, oleks nüüd hea püüda näha veel sõnade taha ja püüda poisi eest lahti kodeerida, mida ta oma sõnade kaudu tegelikult väljendab. Asi pole ju vaid lubamatus sõnavaras, kuigi ka see on lubamatu ja te ei pea neid sallima, vaid ka poja enesetundes. Mida ta inetute sõnadega väljendada võiks? Sellest saaks aimu, kui vaadelda neid olukordi lähemalt ja tema vaatenurgast. Nüüd siis püüan vaid oletada teie kirjeldusest. Näiteks, kas võib olla, et ta tunneb end mõnikord kõrvalejäetuna, et temaga ei arvestata pisiavalt või on kogunenud pinged lasteaias. Oma mõju võib ju olla ka teises keelekeskkonnas elamine ja ebakindlus, kui ei oleks omaks võetud. Tema mõistmiseks ja poisi enesetunde kohta rohkem infot saate kasutades aktiivset kuulamist. Algatage ise teemasid, kuidas tal lasteaias päev möödus, kas tal sõpru on, kuidas ta end tunneb, mis meeldib ja mis mitte, kas miski teeb teda ka pahaseks jne. Mõelge, mis on veel muutunud viimaste kuudega, mil soovimatut käitumine ilmnenud.
Aga loomulikult on oluline ka ülejäänud aeg, koosolemised peres, suhted omavahel. Lapsed sageli oma protesti käitumisega ei väljenda ainult oma pettmust, kui nad ihaldatud asja ei saa.. Sageli nad küll nõuavad asju, kuid tegelikult vajavad hoopis enda väärtustamist, tunnustust, soojust, mõistmist jne. Isegi kui ei õnnestu lahti seletada, mis poisi inetute sõnade kasutamise põhjus on, võite sellegi poolest põhitähelepanu pöörata tema enesetundele. Iga kord, kuid ta teile halvasti ütleb, peegeldage tema tundeid. Loomulikult on teil õigus temaga pahandada nende sõnade pärast ja seda ka otse välja öelda. Küllap ta seda juba teab ka,. prooviga vahel ka nii, et ütlete näiteks:, olen väga õnnetu, kui neid kuulen ja tahan teada, mis sind sedavõrd pahandab. Edasi keskenduge vaid tema kuulamisele (vt ka meie kodulehelt: Suhtlemisoskuste KKK : aktivine kuulamine , suhtlemistõkked, mina-sõnumid).
Kiiret muutust poisi käitumises ei tasu loota. Praegu oleks hea muuta seda, mida seni olete teinud ja mis pole andnud soovitud tulemust. Kui poiss ei kuule vaid pikki seletusi ja enda halvustamist, kui ta on jälle lubamatult käitunud, siis võib see teda üllatada ja mõne aja pärast on ta ehk tõesti nõus end ka rohkem avama.
Lisan veel, et hea oleks loobuda lapsele ütlemisi, mille sisu on, et lähen ära, kui sa nii teed võid ütlen. See vaid sisendab talle, et emme ei taha mind, jätab maha, minuga on midagi valesti – seda on nii väiksel inimesel raske taluda. Ta vajab just kindlustunnet ja hirmuvaba suhet. Kinnitage, et tahate olla tema sõber – see on tallu ju nii tähtis. Veelgi enam, te tahate olla talle ema ja tema on teile väga kallis. Pole ju miskit hullemat lapsele, kui ta selles kahtlema hakkaks. See vaid oletus, kuid teie kirjeldusest võib lugeda välja ka seda, et vahel ongi vaja pahandust, halvasti ütlemisi, et siis äraajamise ja mahajäetuse hirmu kaudu lõpuks jõuda nutuga palumiseni – ole minuga. Võimalik, et see ongi kogu teie loo põhisõnum – saada kinnitust, turvalisust ja rohkem lähedust.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
