Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: 3 ja 2 aastase omavahelised kismad, mis ajavad hulluks

.
Külaline
Postitatud 20.04.2015 kell 15:49
Mul on fantastilised lapsed. Vanem laps on 3, noorem saab peagi 2.
Lapsed on verbaalselt ja emotisonaalselt väga hästi arenenud. Nad saavad aru, kui on kellelegi haiget teinud ja meie peres käib üldse üks "läbi mina sõnumite seletamine" koguaeg. Aga mul on tunne, et see justkui ei kanna vilja- ma räägin, laste isa räägib, lapsed räägivad ja siis 5 min hiljem läheb 3.a 2se juurde ja räägib valju kärkiva häälega, mida tema tahab ja see muudab 2se ärevaks ning siis lähevad juba käed ja hambad käiku. Või läheb 2ne, kes veel rohkem kui 1-2 sõna lauseks panna ei oska 3se juurde ja kisub või istub peale vms.
Ühtlasi on 3ne selline, kes ühel hetkel on super rõõmus, siis teeb mossitava näo ja juba on mul pahur ja torkiv laps ja siis kui saab ta naerma, on hetkeks lõbus ja siis teeb jälle mossitava näo ja taas on hea tuju läinud? Kuidas on üldse võimalik oma tujusid niimoodi vahetada?!
3ne käib meil lasteaias ja 2ne käib minu tööl olemise päevadel hoidja juures. Ja kuigi ma olen väga rahul tööst tuleva rolli ja sellega seotud hüvedega, ei ole ma ikkagi piisavalt ennastkontrolliv, et suuta selliste olukordadega adekvaatselt toime tulla. Ma ei löö oma lapsi aga kui ma olen korduvalt öelnud, et mulle ei meeldi mingi tegevus ja palun, et see lõpetatakse ning siis sellest hoolimata see jätkub või algab peale sekkumist u 10 min pärast uuesti, ajab see lihtsalt endast välja.
3ne on hakanud katsetama ka "ma ei palu vabandust" lauset, et proovida uusi, seni katsetamata alasid.
Olen üles kasvanud vägivaldses peres ning olnud eluaeg veendunud, et minu lapsed ei saa kunagi sellise elu küljega tuttavaks aga nüüd lapsevanem olles, tunnen, et olen oma elus kõige enam vihatud inimese järeltulija- tajun, et suudan 5x viisakalt last tegema paluda ja peale seda muutun järjest teravamaks kuni "plahvatan". Kõige raskem on aga taluda seda tunnet, mis tuleb pärast plahvatust- süümepiinadest läbi imbuv hea tunne, et asjad liiguvad lõpuks soovitud suunas.
Plahvatus tähendab- hääle tõstmist, ähvardamist (kui sa ei palu vabandust, jäävad ära need hüved....), ja ka füüsiliselt lapse teisest lapsest eraldamist (enda juurde istuma toomist). Ma ei ütle lapsele kunagi paha laps vaid paha tegu ning ma ei ähvarda last kunagi kusagile jätmise või maha jätmisega. Korra olen kasutanud ka vastu kätt löömist aga see pani mind ennast veel hullemini tundma!
Olen kasutanud ka aja maha võtmist (pannud lapse diivanile istuma ja nõustunud uuesti rääkima, kui käte-jalgadega vehkimine või röökimine lõpeb). Siiani olen avastanud, et ainult see on olnud piisavalt tõhus meetod, mis kestab kauem kui 2 minutit. Ise olen sel ajal tema juures või samas toas. Tean, et see sarnaneb järelemõtlemise toolile aga pean tunnistama, et kui ma midagi füüsilist ei tee (ei eralda neid üksteisest või ei pane rahunemiseks diivanile), jätkub agressiivsus kohe kui selja pööran. Ja nii ei saa elada.
Ma ei tea enam mida teha- ma ei suuda saavutada mitte mingit sõbralikkust ainult rääkimisega? Ja kuna minu töö sisaldab ka inimeste motiveerimist ja rääkimist, siis pärast 8 tundi tahaks lihtsalt turvalist ja sõbralikku keskkonda.
Palun väga konkreetseid ideid. Ma tean juba aktiivsest kuulamisest, mina sõnumites rääkimisest jms, ma oskan olukorda analüüsida aga ma ei oska seda muuta..
Tiina Teska
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 20.04.2015 kell 18:32
Kasutate kodus igapäevaselt mina-sõnumeid ja aktiivset kuulamist, kuid teile tundub, et need ei toimi. Lapsed on pigem agressiivsed, teie aga meeleheitel.

Kindlasti ei ole midagi halba, kui lahutate kaklevad (loe ennast kehtestavad) lapsed füüsiliselt või võtate oma emotsioonidega mittetoimetuleval lapsel ümbert kinni nii, et ta endale ise haiget ei teeks ja rahuneks. Kui 2ne või 3ne on oma emotsioonidega väga hädas siis on sõnad juba hiljaks jäänud. Need tõesti ei tööta.

Teie kirja lugedes tekkis mul 2 mõtet. Kõigepealt seoses kontekstiga.Teie kirjast jääb mulje, et olete keskmisest teadlikum lapsevanem. Te kasutate tänapäeval heakskiidetud kasvatusmeetodeid ning analüüsite olukordi. Seejuures olete ka ise tööalaselt tegus ja aktiivne. Tulles töölt koju, on teil õigustatud ootus rahule, heasoovlikusele või vähemalt sellele, et lastekasvatuse teoreetikute poolt heakskiidetud meetodid töötaksid. Tegelikult on üsna lootusetu oodata, et kõik teooriad just kõikide laste puhul töötaksid. Lapsed on individuaalsused ja see, mis töötab ühe puhul, ei pruugi üldse mõjuda teisele lapsele. Veelgi olulisem on aga see, et kui mina-sõnumit esitada ja last aktiivselt kuulata, olles ise ärritunud, väsinud, tüdinud, siis on see ettevõtmine juba eos luhtunud. Kui lapsevanemad on üleväsinud või mingil põhjusel rahulolematud, siis lapsed reeglina peegeldavad seda tunnet läbi oma agressiivse käitumise. Ehk siis lapsed mitte ei käitu välja vaid oma halba tunnet vaid ka lapsevanema oma. Kui lapsed käituvad mittesoovitult, frustreerib see veelgi rohkem lapsevanemat ja nii ongi justkui kinnine ring. Sellest ringist väljasaamisel on vastutus täiskasvanul. Eelkõige tuleb hoolitseda selle eest, et enda stressitase võimaldaks taluda ja konteinerdada laste ülekeevaid emotsioone, sealhulgas ka agressiivsust.

Teiseks on oluline silmas pidada laste arengulist ebaküpsust. 2- ja 3- aastane laps on küll erinevad, kuid tegelikult on nad mõlemad siiski üsna sarnases arenguetapis. Mõlemad otsivad enda piire ja tegelevad aktiivselt oma mina defineerimisega. Kaheselt õpib laps maailma tundma. Ta on juba oma arengus avastanud, et saab mõjutada keskkonda enda ümber ja nüüd tundub talle, ta saab mõjutada kõike. Kui see ebaõnnestub, siis reageerib tema aju olukorrale justkui oleks see katastroof. Reaktsioon on kehaline ja aju ujutatakse üle stressihormoonidega. Selles vanuses laps kaitseb väga oma territooriumit ja õigust sellele. Ta on tõepoolest valmis lükkama või lööma või hammustama teist ilma tagajärgedele mõtlemata. Alles 4 eluaasta paiku suudab laps enne oma teo tegemist oma peas meelde jätta pildi rahulolematust vanemast. Varem ei oska ta oma tegude tagajärgi ette näha. Kaheaastasele tuleb alles siis meelde, kui tegi tehtud, et sama asja eest on ta juba riielda saanud. Kuna lapsed on vanuselt lähestikku, siis põimub nende areng justkui üheks tervikuks. On üsna tõenäoline, et kolmene laps mõnikord justkui regresseerub kahese tasemele ja vastupidi, kahene tundub kolmese toel mõnikord küpsem ja taibukam kui teised kahesed. Usun, et kui mitte panna lastele liiga suuri ootusi nende arengulise küpsuse osas või kui olukordi analüüsida arengulisest aspektist, siis on kindlasti võimalik lapsi paremini mõista ja aidata.

Soovin teile ilusat kevadet!
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!