Tere
Laps on väga pahane kui keegi pereliikmetest kõvemat häält teeb või pahanduse korral riidleb või isegi kui küsib kellegilt abi ja ei aidata kohe.. siis hakkabkohe nutma ja kurdab"et temaga riieldi"
kuidas seda lapsele selgitada? laps ka nt kisab teisest toast kui midagi tahab ja lõpuks lausajonnib,kui teda ei kuulata,püüan selgitada et tuleb ise tulla jarääkida mis mure on...
aitab aind järjepidevus?
muidu väga tubli ja palju asju ise tegev 3a laps, aga muidugi iga tegevuse alguses on lause: emme aita, ma ei oska,ja palju pean suunama et ikka ise ka prooviks
Teie laps on väga tundlik pahandamiste ja kõvahäälsete ütlemiste suhtes. Muretsete ka tema kannatamatuse ja abituse pärast, mil nutt on kergelt tulema. Näib nii, et eelkõige vajab laps kindlustunnet ja eneseusku, toetust ja julgustust. Iga pahandamine võibki aga talle tähendada järjekordset hoopi tema niigi haprale enesekindlusele. Sageli ongi nii, et seletamised ei aita, ammugi mitte noomimised. Proovige pigem reageerida tema kurtmistele rahulikult ja sõbralikult ning kasutage ka aktiivset kuulamist (vt ka Suhtlemisoskuste KKK), seda olukordades, kus ta on oma tunnetega või abitusega kimpus. Temas toimuva empaatiline peegeldamine ja tunnete aktsepteerimine on hea viis tema iseseisvuse toetamiseks. Seeläbi annate teada, et mõistate tema vajadusi ja toetate, et ta saaks ise hakkama. Tema abistamine on ongi ju see, et te ei tee tema eest ära seda, mida ta juba oskab, aga olete olemas, kui ta kurdab, et ei oska ja julgustate. Selles vanuses lapsed ei tahagi mitte niivõrd, et tema eest asju tehakse, kuivõrd seda, et keegi on juures, kui ta midagi teeb, ta vajab tunnet, et tema tegemised on tähtsad. Eriliselt oluline on, et olete olemas, kui tal on halb, nutab, jonnib, kardab midagi jne.
Veel on hea viis kõike, mis õnnestub, on hästi, laps teeb ise, on uhke enda üle, märgata ja tunnustada ja seda, mitte lihtsalt kiites ja öeldes „tubli“, vaid sisuliselt ja positiivse mina-sõnumi kaudu.
Mida rohkem laps kogeb, et teda on mõistetud ja märgatud, seda vähem on põhjust jonniga oma vajadustest märku anda. Kui aga tõesti laps on ülitundlik ja vahel teile näib, et ilma erilise põhjuseta kardab kõva häält või tajub riidlemist ka siis, kui seda pole, siis ega muud, kui ikka arvestada sellega, et tema jaoks on nii ja pakkuda talle kindlustunnet rahuliku ja sõbraliku suhtlemisega. Riidlemise hirmuga ei ole mõtet võidelda ja see ei lähe niisama ära ka. Pigem pakkuda kindlustunnet ja turvalisust nii, et ta ei kogeks hirmu ja riidlemist, st arvestada tema vajadustega ja seeläbi tõsta tema paremat toimetulekut ja enesehinnangut, usku endasse.
