kuidas oleks kõige õigem kutsuda korrale 2-aastast?
Näiteks täna ronis ta jalgupidi toolile ning istus söögilaua peale. Keelasin teda, selle peale ta naeris. Keelasin veel mitu korda, iga korraga läks hääletoon kurjemaks. Siis tõusin püsti ja ütlesin, et kui sa kohe maha ei tule, saab emme väga kurjaks. Selle peale ronis ta käpuli laua peale, endiselt naerdes. Võtsin ta siis sülle (olles ise juba vihane) ja viisin nurka. Siis ta nuttis ja tahtis sealt ära. Olin tema juures, ütlesin, et kas sa nüüd saad aru, et laua peale ei tohi ronida. Ütles jah. Tegime kalli ja läksime muude tegevuste juurde.
Magamaminek on meil ka väga vaevaline, talle meeldib voodis tekkide-patjadega majandada, siputada, jutustada jne. Magab suures voodis. Olen teda ähvardanud, et kui ta rahulikult ei ole, siis peab oma voodisse minema. Mõjub hetkeks. Olen ka öelnud, et meie tahame magada, mine ukse taha, kui sina ei taha magada ja tule tagasi siis, kui oled valmis tuttu jääma. Vahest pean ta ka sülle võtma ja hakkama ukse poole viima. Siis loomulikult tuleb nutt ning peale seda on rahulik. Vahest tuleb seda protseduuri korrata.
Üleüldse on mul tunne, et me ähvardame last liiga palju (a la kui sa riidesse ei pane, siis sa jääd koju). Milline on sellise käitumise mõju lapsele? Kuidas oleks õigem neid olukordi lahendada. Tahaks oma lapsest kasvatada õnneliku ja enesekindla inimese, aga kahjuks teadmisi napib. Lisaks olen ise üsna kergestiärrituva loomuga.
Pooleteist-kahe aastased lapsed on vanuses, kus nende minatunnetus on formeerumas ja nad tunnetavad end esmakordselt lõplikuna emast eraldiseivate indiviididena. Seega õpivad nad tunnetama oma mina-piire, vanemad tajuvad seda perioodi kui esmakordset "murdeiga", varem ehk sõnakuulelik ja "lihtne" laps hakkab oma iseloomu näitama.
Kui lapsed ei jõua eesmärgile/ei saa soovitut - ja kohe!, väljendavad nad oma pettumust, frustratsiooni nuttes, karjudes, lüües, maas rullides, asju loopides jne. Põhjus selles, et väikelapsel puudub veel arusaam ajast.
Kui lapse vajadus sõltumatuse järele põrkub kokku lapsevanemate vajadusega tagada näiteks ohutus, või järgida kokkuleppeid/päevarežiimi- tekib võimuvõitlus, pahur tuju, nutt. Tujude ja raevuhoogude eesmärk on saada lapsevanem loobuma oma nõudmistest, või et ta annaks lapsele seda, mida see soovib.
Hea on teada, et jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Seega vajab ärajooksev/lollitav/nuttev/karjuv/maas visklev/koostööst keelduv laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist, näägutamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes.
Lapse tundeid peegeldadas ja vajadusel oma tunnetest rääkides annate te lapsele nii vajaliku emotsionaalse sõnavara, mida ta suuremaks saades hakkab ebakohase käitumise asemel kasutama, rääkides oma tunnetest ja vajadustest.
Laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev ent kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded ( ka vihased, kurvad, pettunud jne.) on aktsepteeritavad ja mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida". Lisaks on äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Küsite, milline mõju on lapse karistamisega ähvardamisel.
Psühholoogid on leidnud, et karistamine, nagu ka karistusega ähvardamine- toimib, aga ajutiselt (korraks lõpetab ebakohase käitumise, mõne aja pärast käitumine aga kordub). Lisaks on karistamisel palju negatiivseid kõrvalmõjusid (räägin siinkohal füüsilisest ja emotsionaalsest /ilmajätmine, piiramine, pahandamine, hääle tõstmine/karistamisest)- kannatada saab vanem-laps usaldussuhe ning lapsed õpivad valetama, varjama ja vassima. Seega, karistamine ja ähvardamine ei toimi tõhusate vanemlike kasvatusmeetoditena.
Soovitaks teil olla konkreetne ja pika jututa, öelge lihtsalt vastuvõetamatu käitumise ilmnedes lapsele näiteks: "Stop!". Sellega saate automaatselt lapse tähelepanu ja ta lõpetab ebakohase käitumise. Siis saate talle selgitada, miks ei ole kohane lauale ronida, voodis sahkerdada - rääkige minakeeles, ehk mis mõju/kahju on sellel käitumisel teile/või oht lapse turvalisusele), võite proovida ka lapse tähelepanu mujale juhtida (väikelastega võib töötada).
Istuge lapsega koos, kuni ta rahuneb - lapsel on raske üksi rahuneda, ta ei oska veel seda, peale maharahunemist selgitage, milline oli ebakohane ja milline edaspidi oodatav käitumine.
Väikesele lapsele tulebki asju rääkida korduvalt, kuna ta lihtsalt unustab ära, mida ema eelmisel korral selgitas. See on seotud ta arengutaseme ja aju võimekusega infot omastada/säilitada ja taastada.
Julgustan teid tulema lastevanemate suhtlustreeningule, ehk Gordoni perekooli. Seal õpitakse kohaseid oskusi/sekkumisi, mida kasutada, kui on vaja ennast kehtestada, või mida teha siis, kui lapsel on probleem. Vaadake lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/
Lisaks lugege I. Filliozat raamatut "Minu mõistus on otsas!"- soovitan soojalt!
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
