Olen kahe lapse ema, noorim 6 kuune tütar ja vanem peagi 3 saav poeg.
Soovin saada nõu kuidas jätkata. Vanem laps on piiride katsetamisega liiale minemas ja mina ei suuda enam rahu säilitada ning karjun ja kisun käest kui vaja korrale kutsuda, olen pannud ka nurka. Soovin, et poeg saaks aru kui ta on käitunud valesti kuid mulle näib, et räägin seinaga. Väga raskeks on kujunenud õue minekuks riietumine. Kui konkreetseid käike pole vaja teha siis kõige pealt ma küsin kas sa sooviksid õue minna. Vastuseks saan tihti ei taha õue või viimasel ajal ka "ma ei tea!?" sekka tulnud. Siis seletan mis õues teha võiks ja proovin huvi üles tekitada. Siis kui riietuma hakkame hakkab eest ära jooksmine ja maas aelemine pihta, seda ka juhul kui suur huvi õue minemise ees. Proovin rahu säilitada ja läbi mängu või nalja riide panna. Seletan mida ja kuhu paneme selga, paneb ise midagi mida saab selga jne. Vahel saab paremini kuid vahel on aega nõudvam ja raskem siis ma olen jõudnud juba karjuda ta peale. Kui konkreetsed planeeritud käigud siis räägin kuhu minna vaja ja hakkame riietuma siis lõppkokuvõte on ikka sama. Õuest tulles on tihti ka jonn kuna ei soovi tuppa tulla kohe, tuppa tulles ärritub vahel selle peale, et ise ukse kinna panin või jope luku tal lahti aitasin. Otsib nagu asju millest riidu tekitada. Viimasel ajal ei soovi õues jalutada ja aeleb seal ka maas. Ütleb, et on uni või ei taha kõndida.. Olenemata siis sellest, et kas oleme tund tagasi alles ärganud või ongi uneaeg kätte jõudmas. Kuidagi meelitan siis kõndima või tõstan kelgule. Vahepeal võime veeta toredalt aega ja siis koju minnes tõmbab jälle jonni käima.
Teiseks ilmutab õe vastu vägivalda, eriti kui keegi külas. Püüan mõista, et tähelepanu otsimiseks teeb seda aga oleme heaga ja ka kurjaga proovinud lahendada ja ennetada. Tulemust ei näe.. Seletan rahulikult, ennetan olukorda. Kui pahandus toimunud on näitan nutvat õekest, et näed ju tal halb, ei tohi haiget teha jne. Puhu peale ja palu andeks. Lõpuks kui asi kordub siis karjun "Ei tohi ja ära tee ja millest me enne rääkisime, et õde ei tohtinud lüüa" kuni lõpuks saadame ka nurka. Nurka läheb ise ja seal ei seisa pikalt. Vahel lähen kaasa ja seletan veel mis valesti oli. Tema noogutab kaasa.
Vahel tuleb mulle ka haiget tegema, juustest kiskuma jne. Püüan võimalikult palju temaga tegeleda ja kaasata asjatoimetustesse.
Ühel päeval mängisin pojaga ja õde oli eemal põrandal oma mänguasjadega mängimas. Poja läks poole mängu pealt õe juurde ja hammustas teda jalast. Ei saanud aru miks ta nii tegi.
Siis veel raske magama panna ja hambapesu ei meeldi. Vahepeal saime lauluga ja naljaga pestud. See kõik nagu tuju järgi tal. Tegeleme lastega mehega mõlemad. Magama viib enamjaolt mees ja hambapesud ka, vahel pesen mina aga mõlemaga käitub ühtemoodi. Söömine on ka keeruline. On muutunud valivaks ja ei suuda kaua laua taga istuda, teatab et kõht täis ja läheb mängima. Sööb natuke ja teatab juba, et kõht täis.
Olla kahe väikese lapse ema- see on kindlasti rõõm ja väljakutse samal ajal. Beebi ja väikelapse erinevate vajaduste rahuldamine, olles neile piisavalt hea ema, kurnab ka kõige tugevama- ning pole ime, et ka teie tunded aegajalt üle pea kokku löövad.
Millega võiks arvestada, siis sellega, et tegelikult ei ole kolmeaastane veel suur laps (mis siis, et ta on õe sünnist saadik vanema lapse rollis) sageli ei suuda ta end veel selgelt sõnadega väljendada ning seetõttu läheb käiku kehakeel (hammustamine, maas rullimine jne). Väikelaps vajab ise palju jagamatut tähelepanu ja armastust, toetust ja mõistmist. Kiuslik käitumine üldiselt, aga ka õe suhtes võib olla tingitud armukadedusest väiksema vastu (kes ju vajabki enam vanemate tähelepanu ja hoolitsust), väikelaps ei mõista, miks vanemate jäägitu tähelepanu on liikunud temalt õele ning alateadlikud negatiivsed tunded elatakse ebakohase käitumisena noorema peal välja.
Seega vajab teie ebakohaselt käituv (vastuhakkav-maas rulliv-hammustav-lööv-) laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist ega karistusi). Karistused, nagu hääle tõstmine lapse peale, käest sakutamine ja nurkapanek- ei tööta. Nad võivad korraks katkestada ebakohase käitumise, ent nagu ma aru saan, korduvad need taas ja taas... Karistused annavad lapsele signaali, et ta ei ole vanematele vastuvõetav ja tema tunded ei ole aktsepteeritud.
Vanemana saate mõistmist/abi pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. See oleks ka alternatiivne vanemlik sekkumisviis nurkapaneku asemel. Eraldamine, ärasaatmine võib väikesele lapsele olla traumeeriv ja edastada talle tunde, et ta on halb. Öelge lapsele lihtsalt: "Ei tohi hammustada! See teeb haiget". Kui lapse käitumine ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid (näiteks: "olen kurb", jne.) - samas ikkagi olemas olles. Laske/lubage lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Väikesed lapsed kogevad oma elus palju frustratsiooni, nad pettuvadki palju, nutavad ja karjuvad palju, sest neil on keeruline toime tulla pettumustunde, (see on seotud aju arengulistest ja bioloogilistest eripäradest) nagu ka teiste raskete tunnetega (hirm, kurbus, igatsus, armukadedus jne. jne.) ja nad alles õpivad maailma mõistma ja ennast sellega suhestama.
Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev end kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded on mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Kui laps on rahunenud, saate rääkida toimunust,- lihtsas keeles, lühidalt. Teie sõnumit toetab selge kehakeel (tõsine olek) ja sõnumis lapsele saate veelkord öelda, et hammustada ei tohi, et see teeb haiget ning pakkuge välja ka soovitav käitumine. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus ebakohaselt reageerida.
Mis võib toetada lapse sõbralikumat hoiakut õe vastu, kui teda kaasata väiksema eest hoolitsemisse. Andke alati positiivset tagasisidet, kui lapsel midagi õnnestub ja ta käitumine ning tegevused, oskused, teadmised rõõmustavad teid kui vanemat. Teadlikult märgake ja tooge välja iga olukord ja käitumine, mis vastab teie ootustele sõbralikest suhetest. Samuti võib olukorda leevendada, kui pakkuda suuremale lapsele piisavalt individuaalset tähelepanu. Iga päev teha koos midagi, mis lapsele meeldib (lugeda ette raamatut, laduda klotse, joonistada, jalutada jne.)- see annab tunde ja kogemuse: olen oluline! Oma panuse saab anda ka isa, saate vanematena jagada lastega tegelemise koormust. Teie kolmene põnn vajab mõlema vanema poolset jagamatut tähelepanu ja turvaliste piiride seadmist.
Nutva, karjuva, või ebakohaselt käituva lapse sõnum meile vanematena on- "Mul on mure! Palun aidake mul sellega toime tulla!". Ühesõnaga, meie lapsel on probleem. Ja mures last saame ja peame aitama- aktiivselt kuulates. Lugege sellest oskusest lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisaks on lapsele abistav, kui olete nutva/karjuva lapse juures, võtate ta oma sülle ja hoiate- et ta tunneks turvalisi ja kaitsvaid piire ema käte näol enda ümber. Tema maailm hakkas lagunema, vanemana aitate seda tal koos hoida. Teil tuleb emana rahulikuks jääda ja juures olla. See võib tunduda raske, eriti kui lapse käitumine teid endast välja viib, ka teie tundeid mõjutab,- kuid teadke, et endast väljas olev ja ebakohaselt käituv laps vajab enda kõrvale rahulikku, iseendaga toimetulevat, kindlat lapsevanemat!
Kui laps on afektis, siis vajab ta vaid mõistmist ja tunde ümbersõnastust,- see aitab tal emotsioonist välja tulla. Võimalik, et ta puhkeb peale seda veelgi rohkem nutma (siis lubage tal seda teha, öelgegi, et olete koos temaga ja ta ta tohib nutta ja tunda just neid tundeid, nagu ta tunneb). Kui laps on rahunenud, saate rääkida, et mõistate teda, kuid ei luba ennast (õde jt.) lüüa.
See, et laps on hakanud käituma nõudlikult, viitab tema eakohasele arengule, mina arengu etapile. Nii katsetatakse piire, lubatava ja mittelubatava käitumise osas ning vanematena tuleb teil oma nõudmistes, piiride panekul olla selge ja konkreetne.
Lõpetuseks julgustan teid tulema Gordoni Perekooli koolitusele, tõhusad vanemlikud oskused on abiks nüüd ja edaspidi! Algavate gruppide kohta leiate infot: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Samuti on abi erinevatest kaasaegse kasvatuse käsiraamatutest- isiklikult soovitaksin lugeda Isabelle Filliozat raaamatut: "Minu mõistus on otsas!".
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
