Minu kuue aastane poeg pole nõus üksi magama.See sai alguse siis kui tema isaga koos elu hakkas laiali minema.Ja nüüd siiani juba kaks aasat on tõsine probleem sellega et ta eraldi magaks.Nüüd u pool aastat olen suhelnud ühe meesterahvaga kes vahest ka meie juures on.Siis on kuni magama minekuni kõik korras,aga siis öösel on vaja et tal käest kinni hoiaks kui magab.
Ja teine mure on see et tal on vaja pidevalt poes käia ja midagi osta.Poes olles on pidev kauplemine.Kuigi ma järgi ei anna siiski on poes käimised suht piinarikkad selle pärast.Ja eelistan üksi käia kui laps on lasteaias.
Olete emana mures, et teie koolieelikust laps ei ole valmis magama üksi, oma voodis.
Tõdete ka ise, et olukord kujunes selliseks peale suurt muutust teie pereelus- kui kodust lahkus teie abikaasa ja lapse isa.
Kindlasti kogesite ise sel ajal suurt stressi, lahkuminekut partnerist saab võrrelda leinaga. Seetõttu mõistate, et ka lapse jaoks oli see väga keeruline aeg. Iga inimene tuleb muutustega toime omas tempos- teie lapse jaoks varises kokkku ju turvaline maailmasüsteem, mistõttu pöördus ta turvatunde taastamiseks ainsa kohalejäänud vanema poole. Koos, teineteise kaisus magamine kompenseeris arvatavasti ka teie üksindustunnet ja pakkusite sel ajal teineteisele inimlikku soojust, lohutust. Jäite ju vaid teie kahekesi.
Nüüd, kus möödunud on paar aastat ja olete eluga edasi liikunud, teil on uus austaja ja laps on harjunud teiega ühes voodis magama- ongi käes probleemikoht.
Küllap olete emana lapsega rääkinud oma soovidest, (mis kahjuks senini tulemust pole andnud) võibolla on abi mõnest alljärgnevast soovitusest.
Valige lapsega rääkimiseks rahulik, pingevaba olukord, omaette aeg. Mitte siis, kui laps taas teie voodis on ja te teda sealt välja tahate saada.
Alustuseks öelge, et teil on mure ja tema saab teid aidata. Siis kirjeldage hinnanguvabalt ebakohast käitumist, sealt edasi tuleb oma vajadustest rääkida, - mida tema ebakohane käitumine teil takistab rahuldamast, või millist kahju tema käitumine teile tekitab. Nimetage ka oma emotsioon, mida tunnete. Ning siis lisada, et mõtleme koos, kuidas seda olukorda muuta!
Mõte selles, et kui te pole avatult ja selges minakeeles teisele inimesele (lapsele) teada andnud, mis teis häirib, ei saa ta ju teile vastu tulla ning oma käitumist muuta.
Isegi sellisel moel, minakeeles rääkides, võib teie jutt lapses tugevaid tundeid tekitada- seega on nüüd aeg kuulata lapse mõtteid/tundeid/seisukohti selle teemaga seoses. (vaadake lähemalt http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) Ärge hakake ta juttu tühistama, end õigustama, last süüdistama- lihtsalt kuulake, mida ta räägib ja sõnastage kuuldu talle tagasi. Nii aitate tal "tunnetemerest" välja tulla ning laps mõistab, et ka tema soovid/vajadused on vanema jaoks tähtsad. Alles siis, kui te mõlemad olete saanud rahulikult rääkida ja olete teineteist ka mõistnud- on aeg hakata probleemile lahendust otsima. "Mõtleme koos, kuidas teha nii, et mina tunnen end hästi ja ka sina jääd rahule!".
Poes tekkivaid olukordi saab vältida, kui teha taas koos lapsega kodus kokkulepped- enne selgitada eelpoolkirjeldatud moel (ehk siis saata kehtestav minasõnum), miks teid poes toimuvad kauplemised häirivad ja miks see teile vastuvõetav pole. Kokkuleppena võib sündida (järgnev on lihtsalt näited!), et laps saab poes käies valida ühe alla eurose asja; või saab üks kord nädalas kindlal päeval valida endale sobiva asja/maiustuse; käitegi alati vaid omaette poes jne.
Tõhusad vanemlikud oskused, nagu kuulamine, kehtestamine läbi minasõnumite ja probleemilahendusoskused on kõik õpitavad, arenevad pidevalt kasutades ning neid järjepidevalt rakendades muutuvad üha efektiivsemaks ning toovad kaasa soovitud muutusi. Julgustaks teid tulema lapsevanemate suhtlustreeningule- infot algavatest gruppidest leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
