Peres on kasvamas kaks poega - hetkel 3 ja 5.
Veidi meie perest - ema ja isa ning kaks poega. Oleme suhteliselt aktiivsed ning kaasame poegi pidevalt oma tegevusse. Issi armastab nendega meisterdada, joonistada, käime õues ja veedame muudmoodi aktiivselt aega. Minuga saavad pigem reisida, käime koos poes jms.
Hoiame vägagi kinni oma igapäevasest rutiinist st poisid magavad siiani lõunaund ja teame, et see on vajalik ( ilma selleta on kohe käitumisest aru saada, et lõunauni on magamata), samuti on õhtul kindlal ajal magamaminek. Sööme tervislikult ning TV-aeg on piiratud. Arvutit nad veel ei tunne. Igapäevaselt saavad õues käia.
Mure on eelkõige 5,5 aastase ehk vanema poja käitumise pärast.
Ta on üliaktiivne - samas suudab ta keskenduda ning kui oleme kahekesi või kuskil avalikult, siis on ta vägagi arusaaja, mõistlik, viisakas.
Kirjeldan tavapäraseid olukordasid:
- palun panna õueriided selga. Selle aja jooksul suudab ta mitu korda avastada, et ta on midagi unustanud, siis ta tuututab või teeb mingeid kiledaid hääli. Vahepeal suudab ta venda veel tõugata või näpistada. Mina muudkui: Palun pane riidesse! Palun keskendu ja pane riidesse! jne jne
- õhtusöök pereringis. Hakkab silmadega ringe tegema. Keelan, siis lõpetab. Peagi teeb uuesti. Keelan. Siis hakkab demonstratiivselt närima. Vahepeal susib jalaga venda laua alt. Siis naeravad mõlemad. Mina olen vihane.
- õhtune hambapesu. Suure lollitamise ja erinevate häälte ja nägude tegemisega ( ja ma ei räägi siin natukesest vaid ca 5 minutit kestvast nö etendusest - tema teeb, venna naerab, mina olen vihane) jõuab lõpuks sinnani, et saab hambaid pesta. Kui on järjekord, siis ta demonstratiivselt loputab hambaid. Palun lõpetada ja siis ta ikka teeb seda edasi ja veel hullemalt.
Selliseid näiteid on pea igast päeva tegevusest.
Pidevalt käib kõva häälega kõik tegevused ( tal on väga kõva ja kile hääl - pidevalt kasutab seda erinevate häälitsuste tegemiseks, mis talle endale väga nalja pakub). "Kaka" - naljad on ka tulnud ning nende ma ei suuda ka enam piiri panna. Nüüd juba väike venna ka lollitab samamoodi.
Lasteaiast öeldaks, et ta on aktiivne, aga samas tubli ja tähelepanelik. Koostööaldis.
Vanaema juures olles käituvad nad suhteliselt samamoodi nagu kodus - ja kuna mul on suur suguvõsa, kus on kasvanud palju lapsi - siis olen saanud ikka (küll heatahtlikku) tagasisidet "Nii aktiivseid ja valjuhäälseid lapsi pole siin suguvõsas olnud" "Kui need poisid maal on, siis on terve maja kisa täis".
Kui talle midagi meeldib, siis ta suudab ilusti panna pikalt klotse kokku, tähti kirjutada jne.
Mina seevastu olen inimene, kes tahab vaikust ja rahu. Mul on olnud endal 10 a tagasi raske depressioon ning ma tahan ennast säästa ja ma tunnen, et mul on ärritustase pidevast kisast liiga kõrge. Ma tunnen, kuidas ma ärritun suure kisa peale.
Ma ei taha, et laps minust mööda kasvaks - ning ma pidevalt noomin ja riidlen. Olgem ausad, ka nii närvi lähen, et karjun lõpuks.
Kuid ma ei oska kuskilt otsast alustada.
Ma olen temaga püüdnud kokkuleppeid teha - teeme kokkuleppe, sina püüad ja mina püüan. Olen peale karjumist vabandanud. Olen püüdnud noomida samal tasandil silmast - silma meetodil. See toimib kõik 5 minutit.
Ma lihtsalt ei tea kuidas selle olukorraga enam hakkama saada.
Kuidas käituda, kui palju noomida, kui palju selgitada.
Ma tahan olla hea ema, aga mitte ärritunud ning kurnatud ema.
Tänan põhjaliku kirjelduse eest! Olete mõlemad palju aega pühendanud lastega tegelemisesse, teil on piisavalt palju huvitavaid koosolemisi ja kindel päevarutiin, kuid vahel tuleb ette olukordi, mis tekitab nördimust ja kurnatust. On täiesti arusaadav, et kogu aeg ei jaksa lapsi korrale kutsuda, seda enam, kui hea sõnaga rääkimine mõjub vaid minutiteks. Nii võibki juhtuda, et rääkimine muutub karjumiseks ja pidev selgitamine tüütuks noomimiseks. Üsna raske on oletada, mis siis poissi veel aitaks, kui näib, et ta teab niigi, mida temalt oodatakse ja ega temagi ise rõõmus ei ole kui pahandada saab. See on tõesti oluline, et rääkida lapsega konkreetselt ja silmast-silma, mitte eemalt käske ja keelde jagades. Pole ju parimat viisi piiride seadmiseks, kui öelda mina-keeles, mis teid häirib ja kuidas sobimatu käitumine teile mõjub (igaks juhuks veel viide, kuidas piire seada: meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK). Vahel on lisaks korrale kutsumisele, st kehtestavale mina-sõnumile, väga vajalik keskenduda veel lapse aktiivsele kuulamisele. Seda eriti arvestades, et lapse lubamatu käitumine räägib tema vajadusest, st millestki mida ta otse ei väljenda, kuid näib siiski ajendavat ikka ja jälle kuuldut eirama. Aktiivne kuulamine on ka hea viis aega maha võtta ja aidata lapsel rahuneda. Näiteks alustada sellest, mida näete või kuulete ja seejärel keskenduda sellele, mis lapsega toimub: „sa istud ja sööd rahulikult, kuid siis tuleb tahtmine venda togida, tundub, et tahad midagi öelda …“; või teises olukorras: „paistab, et sulle meeldib kaua omaette hambaid pesta“. Ma ei tea, kuidas poiss sellele reageeriks, kuid võib-olla saaks ta hakata väljendama, mida taotleb ja pakkuda välja ise, mida teha teisiti, et ei tuleks pahandusi. Oleks ju hea, kui ta saaks osaleda mõne kokkuleppe tegemisel. Nt alustades sellest, mis teid häirib: „ ma olen märganud, et õhtune hambapesu käib meil tüliga ja see ei meeldi mulle. Mis sa arvad, kuidas saaksid nii pesta, et oleks hea ja rahulik?“.
On igati õpetlik ja sobilik, kui olete tundnud, et olete ise liialt kurjustanud, et märkate seda ja vabandate – see on heaks eeskujuks, et ka lapsed saaksid oma sobimatu käitumise korral teha sedasama. Kui oletegi vahel liialt häält tõstnud, siis ei tähenda see sugugi, et te pole hea ema. Ka head vanemad võivad saada kurjaks ja see on loomulik. Oluline on see, kuidas te väljendate seda, mis teid kurjaks teeb ja selleks on ikka parim selge eneseväljendus, st mina-keel, mis aitab ka vältida laste hirmutamist karistusega või nende halvustamist.
Võimalik, et teie enesetunnet parandab see, kui leiaksite vahel aega rohkem iseenda jaoks, puhkamiseks, välja lülitamiseks ning jaksaksite nii aktiivsete poiste tegemistest juures rõõmsam olla. Võib ju olla, et olete oma vajadused liialt tahaplaanile jätnud. Vahel on abi sellest, et läbi mõelda, mis tegevused tulevad hästi välja isal, ja mis teil, teha tööjaotust ja koostööd. Arutlege mehega selle üle, mis nipid poistega hästi toimivad, millal on vähem pahandusi ja mis aitab kiiremini neid klaarida.
Poisid on praegu ju tõesti sellises vanuses, et energiat jätkub ja jääb ülegi. Nad on uudishimulikud, toimekad ja arukad, taipavad kiiresti ka seda, mis ja kuidas teile mõjub, kuidas tähelepanu saab jne.
Rääkige näiteks õhtuti sellestki, mis täna hästi oli. Sageli on nii, et kui on olnud palju noomimist, siis ka lapsed muutuvad ärevaks ja see võib väljenduda raskuses end ohjata ja soovitult käituda. Sageli nad saavad palju infot, mida ei tohi, kuid vähe seda, mis sobib, mida teha nende keelatud ajade asemel. Kui aga laps saab tunnustatud selle eest, mis tuleb hästi välja ja kogeb, et vanemad on tema üle rõõmsad ja uhked, siis tahavad nad seda ju ikka ja jälle tunda. Peaasi, et lapsel ei tekiks endal nö silti, et on vaid paha-poiss ja kõik on temaga pahased.
Teie kirjast loen välja, et palju üleannetusi toimub just kahe poisi koosmõjul. Võimalik, et see on mitteteadlik provotseerimine, st ei ole pahatahtlik, sest lihtsalt lõbus on ju ka. Sellest tulenevalt võib olla uus kogemus proovida vahel võtta aega poiste jaoks eraldi. Näiteks nii, et vahel olete teie ühe poisiga ja siis teisega kahekesi ja sama ka isa. Lihtsalt selleks, et nad tunnetaksid end eraldiseisva isiksusega ja olulisena, saaks personaalset tähelepanu ja tunnustust. Näiteks rääkides õhtul päevasündmustest ja toredatest õnnestumistest. Ja lõpuks lisan, et jagage mõlemale piisavalt ka lihtsalt õrnusi ja füüsilisi lähedust.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
