Tere, meil selline mure tekkinud viimased päevad, et laps (3a) läheb ilusti voodisse, loeme junejutu ja siis vaikus. Magab oma voodis, pikutab siis u 20-30 minutit ja siis ütleb, et tahab kakale. Panen siis potile ja siis hakab hoopis mängima..keelan ja räägin et potil kakame. Ei kaka ta midagi, on näha et ei proovigi, vaid istub niisama. Milles asi?Küsin, et tule, lähme magama, siis hakkab karjuma, et ta ei sa ju kakahädaga magada...lasen siis veel istuda, aga ei midagi..proovisin, et võtan lihtsalt ära potilt( peale tunniajast istumist), siis läks laps täiesti paanikasse ja viskas end pulka ja karjus, et ta ei saa ju püksi kakada. Nägin, et laps oli väsinud ja ei sanud enam aru, mis juttu ajab. Kuid kuidas oleks õige käituda?Ma ju ei saa ka 100 protsenti kindel olla, et tal polegi kaka häda?Nii on see siis olnud juba kaks ööd ja lõunauinakud takka pihta...eile läks laps kell üheksa voodisse ja magama jäi 12, minu käte vahel..tänan, kes aitavad ja jagavad nõuandeid.
Teil on kujunemas uus „rituaal“, mis tekitab segadust magamaminekul. Ühest küljest ei saa ju eirata, kui lapsel tõepoolest peaks olema kakahäda, teisest küljest võib ka olla, et laps on õppinud ära viisi, kuidas voodist välja saada. On ju selge, et mida rohkem lapse tahtmisi täita (juua-süüa, pissile, veel unejuttu jne), seda rohkem ta neid kipub tahtma. Olete püüdnud selle poole, et oleks selgus ja ei mingi kauplemist, kuid ometi näib, et laps on leidnud oma salanipi. Kui aga asi lõpeb järjest õhtuti jonniga või venitamistega, siis on üsna keeruline vältida negatiivseid seoseid, st pahandusi, mis seostuvad nii magamise kui kakamisega. Seega olete üsna keerulise dilemma ees - mida teha.
Aga eelkõige on täiesti õigustatud küsimus – milles asi? Ei lahene ju olukord ilma selleta, et mõista, millest lapse selline käitumine räägib. Ilmselt ei aita teid sellest ebamugavast rituaalist välja ei kakahäda eiramine ega ka tundide kaupa iga õhtul potil istumine. On see siis ebapiisav võimalus saada tähelepanu ja tegelemist, soov panna teid midagi tegema, raskused jääda üksi und ootama, kui teised veel midagi toredat teevad ja askeldavad, raskused rahuneda peale päevased tegevusi või kes teab,mis veel või ka mitme asja koosmõju. Ega lapski ei pruugi ise osata öelda ega seletada, kuid ilmselt ei taha ta teid ka kiustata või ärritada. Arvata võib, et oma mõju on ka tema vanusel. On ju see aeg, mil laps tunnetab iseenda tähtsust, oma tahet, oma suutlikkust kedagi-midagi kontrollida (tegema panna) ja see on hea märk. Oma tahte väljendamine on tema arengus ja mina-teadvuse kujunemiseks on oluline. Niisiis, ei oleks hea lahendus, see lihtsalt alla suruda, seda eirata või veelgi hullem - teda karistada.
Praegusest ebameeldivast lõksust välja saamine ei pruugi tulla imeväel ja kergesti. Loodan siiski, et teie rahulikkus ja kindlameelsus aitab lapsel paremini toime tulla –ega temagi õnnelik ei ole, et igal õhtul pahandus majas. Väljendage oma muret, et teile ei meeldi sellised pahandused ja tahate nüüd teisiti. Tehke ettepanek käia kakal ära juba enne voodis minekut ja kui tõesti pärast tuleb veel häda peale, siis saab potile vaid korraks, sest kaka tuleb siis ju ruttu, kui ikka tahab tulla. Kui ei tule, siis üsna ruttu tagasi. Öelge, et kaua ei saa potil istuda ja jälgige, et see ka nii oleks. Ta ei tohiks saada ka muid nö hüvesid - tähelepanu, mängida vms. kui uuesti voodist välja saab.
Proovige ennetada ja kaasata laps uue lahenduse leidmisele – uurige, mida teha, et poleks igal õhtul pahandust. Püüdke vältida seda, et laps ei kogeks, et te ei võtaks teda tõsiselt või kahtlustaksite teda nö pettuses. Ehk aitaks koguni, et laps jutustab ise oma loo kakast, kes tahab just siis tulla, kui juba uneaeg - siis saate ehk aimu lapse vajadustest, tema kujutlusest, ehk koguni mõnest murest.
Kui laps midagi kurdab, siis keskenduge kasvõi korraks veel teemale, olles aktiivne kuulaja, sõnastage seda, mida ta väljendab või mida oletate, et laps võiks vajada: sa tahaksid, et oleksin veel sinu juures, sulle ei meeldi üksi und oodata, kui ukse lahti jätaksin, siis sa ei muretse, et kaka tahab ootamatult tulla vms. Lapse jutu peegeldus, st sisu ikka teie lapse oletatavaid vajadusi arvestades - tunnete teda ju ise kõige paremini. Väljendage ka seda, et lihtsalt kaua potil istumine ei tule kõne alla, kuid vältige hirmutamist või tema noomimist. Kui jonn juba käes, siis on ilmselt keeruline teil teda keelata või jõuga potilt ära viia ilma, et ei tekiks temalgi jõuetuse tunnet ja seeläbi negatiivsed seosed.
Veel võiks olla vajalik mõelda, millest veel võiks lapse käitumine rääkida, kas on midagi, mida ta päevasel ajal siiski piisavalt ei saa, st millistest lapse vajadustest tekkinud probleem räägib. Kas ta saab päeval piisavalt tähelepanu, oma tahet väljendada, koos olla, rääkida nii, et te teda tõsiselt ära kuulate jne. Võimalik, et tuleks jälgida ka seda, millised on tavalised potil käimised – kas need on vaid „asja“ pärast või istutakse seal kaua ja tegeletakse ka muude asjadega. Soosige vaid seda, mis vajalik ja vältige tema potile unustamist.
Lõpuks võib olla oluline ka mõelda, kas hiljuti on veel olnud muutusi, lapsele murettekitavaid asju, ebakindlust või ebastabiilsust. Lapse käitumised järsud muutused räägivad sageli veel millestki. Kui aga lapsel pole miski olulist põhjust muretseda, peres on õhkkond rahulik ja meeldiv, laps saab piisavalt teiega koos olla ja tähele pandud, siis loobub ta peagi sellisest mittevajalikust õhtusest rituaalist.
Teil on kujunemas uus „rituaal“, mis tekitab segadust magamaminekul. Ühest küljest ei saa ju eirata, kui lapsel tõepoolest peaks olema kakahäda, teisest küljest võib ka olla, et laps on õppinud ära viisi, kuidas voodist välja saada. On ju selge, et mida rohkem lapse tahtmisi täita (juua-süüa, pissile, veel unejuttu jne), seda rohkem ta neid kipub tahtma. Olete püüdnud selle poole, et oleks selgus ja ei mingi kauplemist, kuid ometi näib, et laps on leidnud oma salanipi. Kui aga asi lõpeb järjest õhtuti jonniga või venitamistega, siis on üsna keeruline vältida negatiivseid seoseid, st pahandusi, mis seostuvad nii magamise kui kakamisega. Seega olete üsna keerulise dilemma ees - mida teha.
Aga eelkõige on täiesti õigustatud küsimus – milles asi? Ei lahene ju olukord ilma selleta, et mõista, millest lapse selline käitumine räägib. Ilmselt ei aita teid sellest ebamugavast rituaalist välja ei kakahäda eiramine ega ka tundide kaupa iga õhtul potil istumine. On see siis ebapiisav võimalus saada tähelepanu ja tegelemist, soov panna teid midagi tegema, raskused jääda üksi und ootama, kui teised veel midagi toredat teevad ja askeldavad, raskused rahuneda peale päevased tegevusi või kes teab,mis veel või ka mitme asja koosmõju. Ega lapski ei pruugi ise osata öelda ega seletada, kuid ilmselt ei taha ta teid ka kiustata või ärritada. Arvata võib, et oma mõju on ka tema vanusel. On ju see aeg, mil laps tunnetab iseenda tähtsust, oma tahet, oma suutlikkust kedagi-midagi kontrollida (tegema panna) ja see on hea märk. Oma tahte väljendamine on tema arengus ja mina-teadvuse kujunemiseks on oluline. Niisiis, ei oleks hea lahendus, see lihtsalt alla suruda, seda eirata või veelgi hullem - teda karistada.
Praegusest ebameeldivast lõksust välja saamine ei pruugi tulla imeväel ja kergesti. Loodan siiski, et teie rahulikkus ja kindlameelsus aitab lapsel paremini toime tulla –ega temagi õnnelik ei ole, et igal õhtul pahandus majas. Väljendage oma muret, et teile ei meeldi sellised pahandused ja tahate nüüd teisiti. Tehke ettepanek käia kakal ära juba enne voodis minekut ja kui tõesti pärast tuleb veel häda peale, siis saab potile vaid korraks, sest kaka tuleb siis ju ruttu, kui ikka tahab tulla. Kui ei tule, siis üsna ruttu tagasi. Öelge, et kaua ei saa potil istuda ja jälgige, et see ka nii oleks. Ta ei tohiks saada ka muid nö hüvesid - tähelepanu, mängida vms. kui uuesti voodist välja saab.
Proovige ennetada ja kaasata laps uue lahenduse leidmisele – uurige, mida teha, et poleks igal õhtul pahandust. Püüdke vältida seda, et laps ei kogeks, et te ei võtaks teda tõsiselt või kahtlustaksite teda nö pettuses. Ehk aitaks koguni, et laps jutustab ise oma loo kakast, kes tahab just siis tulla, kui juba uneaeg - siis saate ehk aimu lapse vajadustest, tema kujutlusest, ehk koguni mõnest murest.
Kui laps midagi kurdab, siis keskenduge kasvõi korraks veel teemale, olles aktiivne kuulaja, sõnastage seda, mida ta väljendab või mida oletate, et laps võiks vajada: sa tahaksid, et oleksin veel sinu juures, sulle ei meeldi üksi und oodata, kui ukse lahti jätaksin, siis sa ei muretse, et kaka tahab ootamatult tulla vms. Lapse jutu peegeldus, st sisu ikka teie lapse oletatavaid vajadusi arvestades - tunnete teda ju ise kõige paremini. Väljendage ka seda, et lihtsalt kaua potil istumine ei tule kõne alla, kuid vältige hirmutamist või tema noomimist. Kui jonn juba käes, siis on ilmselt keeruline teil teda keelata või jõuga potilt ära viia ilma, et ei tekiks temalgi jõuetuse tunnet ja seeläbi negatiivsed seosed.
Veel võiks olla vajalik mõelda, millest veel võiks lapse käitumine rääkida, kas on midagi, mida ta päevasel ajal siiski piisavalt ei saa, st millistest lapse vajadustest tekkinud probleem räägib. Kas ta saab päeval piisavalt tähelepanu, oma tahet väljendada, koos olla, rääkida nii, et te teda tõsiselt ära kuulate jne. Võimalik, et tuleks jälgida ka seda, millised on tavalised potil käimised – kas need on vaid „asja“ pärast või istutakse seal kaua ja tegeletakse ka muude asjadega. Soosige vaid seda, mis vajalik ja vältige tema potile unustamist.
Lõpuks võib olla oluline ka mõelda, kas hiljuti on veel olnud muutusi, lapsele murettekitavaid asju, ebakindlust või ebastabiilsust. Lapse käitumised järsud muutused räägivad sageli veel millestki. Kui aga lapsel pole miski olulist põhjust muretseda, peres on õhkkond rahulik ja meeldiv, laps saab piisavalt teiega koos olla ja tähele pandud, siis loobub ta peagi sellisest mittevajalikust õhtusest rituaalist.
