tere
selline mure laps ei taha lasteaias midagi kaasa teha,teda peab pidevalt kas meelitama või paluma,et tuleks õppima,joonistama jne.ei kuula kasvataja sõna muutub tigedaks vahel agressiivseks vahel isegi võib oma kaaslasi lüüa,kui talle misski ei meeldi.Kodus kui tahan,et hakkame lugema,siis miks sunnid mind jne.ta on peagi 7a,sügisel vaja kooli minna ja ei taha lugema õppida ega ka muid asju õppida.talle ei meeldi kui teda sunnitakse või käsutatakse õppima või koostööd tegema.siis teeb nagu kiusu,läheb hoopis mängima.kodus on teisiti kui mina ütlen,et hakkame lugema,siis me ka loeme,kuigi jh enne ta ikka ütleb miks sunnid mind,aga ta teeb seda mida mina ütlen.miks ei taha ta teha,siis kui teised ütlevad?mida peaks temaga ette võtma?
Olete hädas pojaga, kes ei soovi teha koostööd.
Kui lapsel ei ole puudu tähelepanust ega armastusest (mis on sagedasti laste ülereageerimise, koostöö vähesuse, ülemäärase "jonni" jms põhjus), siis võib ta ehk puudust tunda eakohastest piiridest, mida saavad paika panna vaid vanemad (ja millega loomulikult tegelevad ka lasteaia õpetajad). Lapse areng toimub enesekesksuselt teistega arvestamise poole. Tite ümber toimetavad kõik, iga piuksu peale reageerivad vanemad tähelepanelikult ja see on loomulik. Ent lapse kasvades asi muutub.
Teie pojal peaks juba olema teatav arusaam sellest, et maailm ja inimesed tema ümber ei ole loodud vaid selleks, et tema soove täita. Täiskasvanud aina kasvava lapse ümber peavad üha rohkem andma märku sellest, et elus on peab-asjad ja tahan-asjad, et ka teistel inimestel on omad soovid, tunded ja piirid. Nii hakkab laps mõistma, et elu koosneb asjadest, mis on toredad ja mida on vahva teha, ning elus on ka asjad, mis ei ole nii toredad, kuid tuleb ikka ära teha. Nii on enda järelt koristamisega, õppimisega, teiste soovidest hoolimisega. Kõige selle juures peaks väga püüdma normaliseerida pinge, stressi, ebameeldivuse kuulumist elu sisse - ja loomulikult sedagi, et hea ja halb vahelduvad elus, et see on loomulik. Lapse pettumust, mittesoovimist, tugevaid tundeid, mis kaasnevad mittesoovitud tegevuse jms tuleks rahumeelselt peegeldada ja enda juurde jääda. Jah, ma mõistan, et see ei meeldi. Ja minu ettepanek on, et me teeme selle ära ja pärast seda saame jälle teha midagi, mis rohkem meeldib. Ja tihti ei olegi nii väga raske leida mõne mittetoreda tegevuse seest ka toredaid osiseid - see hõlbustab kogu asjaga toimetulekut.
Pingutades - ja millegi õppimine on pingutav - tekib alati stressiolukordi, ja laps peab vanema toel õppima toime tulema oma pettumuse, pahameele ja valuga. See on oluline osa vanemaks olemisest: õpetada last taluma frustratsiooni, mis paratamatult kuulub paljude eluolukordade juurde (kui teatav karastus on olemas, on lapsel koolis kergem toime tulla). Laps vajab stressiolukorras nii peegeldavat toetust kui ka vanemlikku piiri, mille sõnum on selge: ma mõistan sinu pettumust, kuid jään oma nõudmise juurde, sest mina olen lapsevanem, mina tean, kuidas ses olukorras on parem, mina võtan vastutuse.
Vanemluses on palju kohti, kus vanem kehtestab reeglid ja need ei kuulu läbirääkimiste alla, nagu on ka kohti, kus läbirääkimised ja kompromissid on igati omal kohal. Esindatud peaksid kindlasti olema mõlemad suhtlemisviisid, sest ei autoritaarne kasvatusviis, kus vanem seab kõik reeglid, ega ka kõikelubav, kus vanem järgib lapse reegleid, ei anna head tulemust. Tihti on nähtav, et lapsed jätavad oma „jauramise“ ja vastutöötamise, kui tunnetavad, et vanema (ka lasteaia õpetaja) hoolivus avaldub piiride panekus mõjusal moel. See, et laps mõneti vastu jaurab, see tähendab lihtsalt seda, et tal on tunded selle olukorraga seoses ja tunded kuuluvad elu juurde, igasugused tunded. Lapse tunne leiab leevendust, kui seda aktsepteerida ja seejärel vajalikuga edasi minna.
Nii et ka lugema õppimisel saab kasutada nii piiritlemist kui ka läbirääkimist ja koostööle meelitamist. Lugema tuleb õppida, see on selge, aga kuidas õppida, seda võiks ka lapsega arutada: laps saab ise raamatu valida, saate kokku leppida sobivaima aja selleks tegevuseks, enne või pärast lugemist võiks olla toredad rutiinid, võib-olla on tore lugeda kordamööda, mängida lugema õppimist soodustavaid tähe- ja sõnamänge jne. Parem, kui lugemise ümber saab tekitada positiivseid tundeid, aga see, mis teeks selle teie lapsele toredaks, peate koos uurima.
Lugemisoskus on alusoskus, mida tugevam see on, seda kergem on lapsel koolis.
