Meil on peres 2 imetoredat last: 5-ne poiss ja 1-ne tüdruk. Mure on aga olnud meil pidevalt poisi tahmistega toime tulla. Mingil hetkel ta lihtsalt ei suuda oma tunnetega toime tulla ning siis hakkab jorama, et ta ei taha ühte või teist asja teha (vahetada riideid, hambaid pesta, magama minna...). Kui oleme püüdnud rahulikult rääkida nende tegevuste vajalikkusest, siis ta muidugi mõistab ja küsimus pole üldsegi selles, vaid kui pikalt peaksime seda teemat arutama, et nt õhtul magama minna? Selge, et kui me pikalt jutustame, siis ta lihtsalt vajub unne mõne tunni pärast, aga kas ta ei peaks mitte "sõna kuulama" ja peale mõningast suunamist juba nö voodisse minema? Muidugi kui häält tõstame, siis ta natuke ikkagi liigutab ennast, kuid kindlasti mingil hetkel hakkab ta ka seda normaalseks pidama ning siis hakkame kõik kooris karjuma? Ma lihtsalt ei tea, kuidas läheneda, et ta teeks midagi, mis on nii enesestmõistetav... Enamasti ta hakkab ka nutma valju häälega (sest olen alati pooldanud nutu vabastavat mõju ja sülle võtmist, kallistamist), aga kui oleme kodust väljaspool, siis see ajab kõik teised inimesed marru ja tihti öeldakse, et on ikka jonnipunn ja emme annab kergelt järgi. Omameelest ma olen sellega püüdnud pakkuda vaid lapsele turvalist keskkonda, et ta saaks enda tunnetega hakkama ja siis oleme ikkagi pidanud tehtava ära tegema. Mulle tundub, et see mõjus siiani, aga äkki ma tõesti vaid soosin sellega lapse nutu sagenemist? Kas peaksin siis kurjustama ja ta oma tuppa järele mõtlema viima? Oleme ka seda muidugi proovinud, kuid selline üksi nutma jätmine on kuidagi endale raske ja kiiret tulemust pole ka sel juhul veel täheldanud.
Teie 5 aastane poeg näitab jonnihoogusid, mis on teie jaoks üsna häirivad. Olete püüdnud temaga arutleda erinevate tegevuste vajalikkuse teemal, kuid sellised pidevad arutelud on igaõhtuselt tõenäoliselt üsna väsitavad.
Teie poeg tunneb juba, et suudab ise asju ja olukordi mõjutada. Paraku teeb ta seda omal ebaefektiivsel moel, sest paremini ta lihtsalt ei oska. Ikka ja jälle üritab ta oma mina ja oma tahet teile vastandada. Toimub pidev piiride katsetamine. Teatud mõttes ja mõõdus on see isegi hea, sest just niiviisi areneb lapse eneseteadvus.
Võiksite jälgida, et poeg saaks teha eakohaseid isiklikke otsuseid. Näiteks valida 2-3 asja vahel, mida selga panna vms., kuid olulistes situatsioonides otsustate ikkagi teie. Lapse tunnetes valitseb teatud segadus. Olen juba natuke suur, aga ikka veel ei saa ise paljusid asju teha, paljusid asju ise otsustada. See teeb pahuraks, eriti kui päev juba õhtus on ja väsimus kallal. Tõepoolest on väga oluline, et lapsevanemad oleksid mõistvad ja toetavad, kui laps oma tunnetega toime ei tule. Samas peaksid piirid olema paigas. Kui laps väljendab oma pettumust mingi olukorra suhtes, mida täiskasvanu on palunud teha, siis täiskasvanu kuulab last ja peegeldab talle tagasi neid tundeid (sa oled pahane, kuri, sulle ei meldi, oled pettunud…), kuid jääb ikka oma nõudmisele kindlaks. Piiride seadmise puhul on oluline, et lapsevanem väljendab end nii, et lapsel ei saa jääda mingit kahtlust, et emal/ isal on tõepoolest tõsi taga, Lapsed vajavad piire, sest see tekitab ettearvatavuse ja turvalisuse tunde. Kui laps ei tunne piire, hakkab ta provokatiivselt käituma, et katsetada ja otsida, kui kaugele ta õigupoolest minna saab. Kui piirid ei ole tajutavad, siis võtab ta n.ö. ohjad enda kätte, et luua illusioon nagu oleksid asjad korras. Ta on niisiis ühelt poolt ebakindel ja teisalt seesmiselt vihane ja segaduses.
Võiks öelda nii, et selleks, et kasvaksid sõnakuulelikud lapsed on esmalt vaja stabiilset turvalist keskkonda. Ma pean silmas, et lapsed tahavad teada ja tunda, et olukorrad, mis tekkivad, on korduvad ja ettearvatavad, et nad saavad selles alati täiskavanu peale loota. Näiteks magamamineku ajal ei vaielda vaid tehakse ära unerituaalid ja kuulatakse unejuttu. Teiseks on vaja, et lapsel oleks igapäevaselt piisavalt vaid temale pühendatud aega, kus ta saaks piisavalt tunda, et ta on mõistetud ja tema mõtteid ja tundeid on kuulatud. Kolmandaks on oluline piiride seadmine. Piiride seadmine ei ole kindlasti sama, mis karistamine ja teise tuppa saatmine. Piiride hoidmine on ennetav tegevus. Karistamine on lapse alandamine. Rahustav eraldamine teise tuppa või nurka toolile ei pruugi olla arenguliselt aga piisavalt turvaline. Kui lapsevanemad käituvad stabiilselt, järjekindlalt ja lapse jaoks ettearvatavalt, siis laps tajub juba ise, mis on heakskiidetud tegevus ja mis seda ei ole. Rangust läheb siis vaja suhteliselt vähe.
Võiksite pojale juba varakult päeval teada anda, et jutuajamised toimuvad nüüd hoopis teisel ajal. Pikkadest väsitavatest õhtustest selgitustest proovige pigem loobuda. Kindlasti on esialgu oodata lapse protesti nutuhoogude näol. Kui keskendute hoopis magamaminekuvaidluste ennetamisele näiteks päeval koos plaani tegemisele, kuidas magamaminek välja võiks näha või koos mänguloomapere õhtuse magamamineku läbimängimisele, vähenevad õhtused nutuhood peagi.
Soovin kõike head!
