Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Taskuraha teismelistel

Merry
Külaline
Postitatud 01.01.2015 kell 18:22
Ma olen kahe lapse ema(13.a ja 15.a).kusimus on selles et kui palju peaks andma neile taskuraha. Praegusel juhul on mõlemal 5€ nadalas aga lapsed tahavad et ostaksin taskuraha 10-15€ nadalas. Oleme suhteliselt rikas perekond. Lastele ostan ise riided ,kooli tarbeid jne. Lapsed ostavad taskuraha eest ainult asju mida soovivad. Praegu noorem kogub ja vanem laristab. Õpivad hästi vanemal mõni üksik 3 eksib tunnistusele ara. Lapsed aitavad majapidamis töödes ja koolis on käitumine eeskujulik. Aga küsimus selles et kui palju oleks soovitav anda nadalas taskuraha?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 02.01.2015 kell 18:35
Summa peaks lähtuma eelkõige vajadusest. Lastega võiks läbi rääkida, kuidas nemad asja näevad ja nad võiksid välja pakkuda oma eelarve. Suurema osa asju ostavad ju vanemad, kuid lastel on kindlasti asju, mida nad just ise osta soovivad ja osa oste on ka hädavajalikud just lastel endal osta (nt eine koolipäeva lõpus). Läbi tuleks seega rääkida nii vajadused kui ka hinnad. Kui ülevaade hindadest puudub, peaks kõigepealt hindu uurima-võrdlema (ka kui raha on piisavalt, ei tähenda ju see, et hinda ei peaks üldse vaatama. Sageli juhtub, et kui laps ise oma taskurahavajaduse kokku arvestab, võib summa väiksem tulla, kui lapsevanema pakutu.
Ka see on kokkuleppe küsimus, kas taskuraha saab laps kord nädalas või kord kuus, kas seda saab laps sularahas või on tal oma pangakonto. Mis iganes ka kokkulepe ei oleks, sellest peaks vanem kindlasti kinni pidama. Kui juhtub, et ülekannet ei saa teha kokkulepitud ajaks, tuleb last sellest teavitada. Nii õpib lapski, et kokkulepped on täitmiseks. Raha andmine ei tohi sõltuda vanema tujust või lapse lunimisoskusest – nii õpib laps manipuleerima.
Suures piires võiks lapsel olla vabadus oma raha kulutades, kas ta ostab kommi-nätsu või paneb raha kõrvale mingi endale tähtsa aja jaoks, siis on see tema otsus. Just seesugused kogemused õpetavad last oma rahaga ringi käima ja oma otsuste eest vastutama. Kui vanem rahakasutust kritiseerib ja oste heaks ei kiida, ei õpi laps ka oma raha kasutamise eest vastutama – vastutab ikka see, kes kontrollib. Loomulikult võib vanem koos lapsega arutleda ühe või teise ostu mõistlikkuse üle, kuid taskuraha on ikka lapse oma, ja on loota, et ka halb kogemus on siin hea õpetaja.
Kuna taskuraha on vastavalt lapse ja vanema kokkuleppele lapse oma, siis ei tohiks taskuraha vähendamist või äravõtmist kasutada karistusena. Nii liigub tähelepanu sisemistelt väärtustelt välistele: tubli, hea ja hooliv olemine võiks olla sisemine väärtus ja vajadus, mitte midagi, mida ollakse lihtsalt raha pärast.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!