Tere,
Mu 4 aastane poiss on mind juba mitmeid kordi löönud käega (siis kui vihane on, kui mina riidlen kõva häälega). Varem pole sellist käitumist olnud. Meil peres pole üldse vägivalda, mina last ei löö, ainult armadtane, musitame ja kallistane. Kui laps läheb üle piiri, siis vahest olen ka häält tõstnud. Ja just siis läheb poja tigedaks, röögib ja nutab korraga, kortsutab kulme ja virutab olen keelanud heaga ja halvaga, aga iga kord on reaktsioon sama. Täna käitusin väga valesti, aga nö keesin üle olukorrast. Sama stsenaarium, laps lōi algul padjaga, ma vaatasin kurjalt silma ja keelasin rahuliku tooniga. Siis järgnes juba käega löömine. Vōtsin lapse käest kinni ja lõin kergelt vastu peput. Poja hakkas nutma ja kallistas mind. Peale seda viisin rahulikumasse kohta ja rääkisime pikalt olukorrast. Lubas, et enam emmet ei löö. Kallistasime ja ütlesin, et armastan. Aga ennemgi on ta öelnud et saab aru, et emmet ei tohi lüüa ja rohkem ei tee nii. Kuid kordub see käitumine. Mida teha? Armastan väga oma poissi, kahetsen, et kurjustan, aga iga kord ei jaksa rahulikuks jääda. Lisan veel, et poiss on väga tundlik ka teiste inimeste tigetsemise ajal. Nt kui poes ema riidleb kõva häälega lapsega, siis mu poeg tardub, ütleb kuri tädi ja jookseb eemale. Hiljem arutab olukorda pikalt pikalt. Kuidas sellist tundlikust vähendada?
Olete mures oma 4aastase poja käitumise pärast. Oluline on, et võtaksite aega lapse kuulamiseks, et aru saada, milles on tegelik probleem. Nii suur kui ka väike inimene käituvad nii mõneski olukorras nii, et kõrvalseisjal on raske mõista. Seda just neis olukordades, kus teine käitub ebasobivalt, n-ö valesti. Neis olukordades peaks käitumisse suhtuma kui jäämäe tippu. Tipp on nähtav – aga mis on allpool? Lapse sees toimuv on tihti varjul, ja väike laps ei oska oma probleemi esitleda, tema iseenda mõistmine alles areneb, seega ta lihtsalt käitub oma probleemi välja, käitub oma tunnetest ajendatuna.
Kui vanemad näevad last käituvat sel viisil nagu see neile ei sobi (nt laps lööb), kipuvad nad temaga riidlema (kurjad sõnad, kuri toon) või teda karistama (laks). Teiegi kirjutate oma ülekeemisest ja olete kurb, et ei suutnud jääda rahulikuks ja kannatlikuks lapsevanemaks, keda emotsioonide küüsis olev laps enda kõrvalel kindlasti vajab. Laps alles õpib oma tunnetega toime tulema, ja selleks on vaja tal nii teie eeskuju kui ka seda, et teie tõlgiksite talle tema tundeid.
Karistus võib küll ajutiselt eemaldada soovimatu käitumise, kuid põhiliselt õpib laps kartma ja laveerima. Ta õpib, et kui keegi teeb midagi ebasobivat, siis tuleb teda karistada (pean siinkohal ka kurja tooni karistavaks käitumiseks). Parem oleks, kui laps õpiks midagi enda kohta ja suhete kohta, näiteks seda, et kõigil on tunded, et tundeid on normaalne tunda, et tunded suunavad meie käitumist, ja et me saame siin midagi ette võtta: rääkida oma tunnetest ja soovidest ning valida käitumisi. See on pikk õppimine (kõik täiskasvanudki ei valda seda).
4-5-aastane laps omandab iga päev teadmisi selle kohta, milline on ta ise ja millised on teised. Lapse löömine (hammustamine, tõukamine jms) ei ole pahatahtlik, vaid ealisest ebaküpsusest tulenev. Laps ei tule oma tunnetega toime, ta seisab enda eest sel viisil nagu oskab. Löömine väljendab lapse tunnet, mis on seotud mingi rahuldamata vajadusega. Täiskasvanul tuleks siin tegutseda kahel suunal: esiteks, püüda mõista, milline on lapse seesuguse käitumise peidetud sõnum (mis võib puudu olla, mis võib teda häirida, segada, ärevaks teha, pahandada?), teisalt on kindlasti vaja last õpetada oma soove väljendama sõnadega.
Laps vajab stressiolukorras peegeldavat toetust (jah, ma saan aru, et sulle ei meeldinud minu keeld, ma saan aru, et see võib teha sind pahaseks, kui mina teisiti arvan vms olukorrast tulenev peegeldus), ja täiskasvanulikult pandud piiri, mille sõnum on selge: ma mõistan sinu pettumust, kuid mulle ei meeldi, et sa mind lööd. Sõnum neis olukordades on üks: kõik tunded on lubatud, kuid löömine mitte. Sa võid olla vihane, pettunud, kurb, kuid lüüa ei ole OK. Läheb aega, enne kui laps õpib oma rahuldamata vajadustega seotud negatiivsete tunnetega toime tulema sotsiaalselt aktsepteeritaval viisil. Lapsel, kelle tundeid on mõistetud, on palju lihtsam muuta oma käitumist ja teha koostööd.
Tundlikkust teiste inimestega juhtuvas ei ole vaja vähendada, küll aga tuleks neiski olukordades peegeldada lapse tundeid. Nt: sulle ei meeldinud, et see tädi oma lapsega riidles. Sind hirmutab, kui keegi nii kõva häält teeb. Lapse seesugune tundlikkus annab märku lapse arenevast empaatiast, ja see on ju eluks ja teiste mõistmiseks igati vajalik. Lapse tunded vajavad peegeldust, et ta iseend mõistma ja oma tunnetest aru saama hakkaks.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
olen keelanud heaga ja halvaga, aga iga kord on reaktsioon sama. Täna käitusin väga valesti, aga nö keesin üle olukorrast. Sama stsenaarium, laps lōi algul padjaga, ma vaatasin kurjalt silma ja keelasin rahuliku tooniga. Siis järgnes juba käega löömine. Vōtsin lapse käest kinni ja lõin kergelt vastu peput