Tere, minu poeg käib esimeses klassis. Talle ei meeldi kaotused ja ta soovib olla parim. Saan sellest kõigest aru kuid murelikuks teeb mind see, et oma ägedushoos (kaotuse või pettumuse tulemus) tehtud tegudest ei räägi ta endast vaid teisest isikust: Keegi teine poiss tegi/viskas/joonistas jne. Kui ma isegi tean, et tegelikult on sündmuse taga tema, siis mul ei õnnestu seda temalt endalt välja meelitada. Meie vestlused on järgmised. Kes seda tegi - mina ei tea, see poiss käib teises klassis. Miks sind karistati - ma ei saanud aru, mina ei teinud midagi, see teine poiss tegi eile. Kes seina peale joonistas - mina ei tea, mina tulin ja siis juba oli. Seejuures võib ta seda "teist" mulle väga täpselt kirjeldada ja see ei ole tema enda kirjeldus. Mulle tundub, et laps tõesti ei mäleta, mida ta vihahoos tegi ning ei valeta mulle vaid ei mäletagi kõiki oma tegusid. Mida peaksin tegema, et aidata lapsel sellisest käitumismudelist vabaks saada ning mitte lasta sellel probleemil süveneda?
Kui teie kooliteed alustanud poeg satub pahandustesse, on talle omane toimunut eitada. Teile tundub, et ta tahab olla parim, alati võita ning kaotused ei ole talle meeltmööda,- nagu ka tempude/pahandustega/vihahoos tehtuga vahelejäämised. Neist tuleneva frustratsiooniga toimetulekuks eitab ta oma osalust, olles afektiseisundis ning te arvate, et ta ei valeta teile.
Te ei täpsusta, kas taoline käitumismuster on pojale omane olnud pikemat aega, või avaldus see alles nüüd, sügisel kooli minnes.
Arengupsühholoogid on leidnud, et seoses minastruktuuride arenemisega, just ülimina arenguga kaasnevalt on kriitilisus võimsam kooliea alul, umbes 7.-9. aastaselt. Siis kogeb mõnigi laps end olevat nõrk, halb ja pidev ebaõnnestuja.
Kooliealise lapse enesetunnetus ei ole veel hea. Vanemate juhuslik žest, õpetajapoolne positiivne või negatiivne tähelepanek, sõbralt saadud imetlus või pilge mõjutavad last sügavalt. Kooliealine on laituse mõjul haavatav ja tunnetab end isiklikult puudutatuna.
Võimalik, et teie laps on tundlik arenguliste eripärade tõttu ja eitab oma tegusid areneva superego tõttu, süütundeid eituse/kellegi teise süüks veeretamisega vähendades. (Ta ei tee seda meelega, vaid alateadlikult, kasutades minakaitsemehhanisme)
Teiseks võib määrav olla asjaolu, et teie laps on alles läinud kooli- kus palju uut ja varasemaga erinevat, millega kohanemine võtab oma aja. Muutustega kohanemine võib kaasa tuua lapsel erinevaid stressireaktsioone, kaasa arvatud ebakohase käitumise tekkimine/suurenemine jne. Mõneti tuleb vanematel aktsepteerida fakti, et kooliga kohanemine võtab aega ja energiat ning mõned tagasilöögid (käitumuslikud, arengulised, ka tervises) on pigem norm, kui erand.
Emana saate oma poega aidata ikkagi eelkõige teda kuulates ja ise rahulikuks jäädes. Laps vajab kinnitust, et armastate teda tingimusteta ja et ta ei pea kartma teie kiindumuse kaotust, kui ta käitub vahel ebakohaselt. Teil tuleb edastada pojale sõnum, et teda ei oota ees karistused, noomimised, kui ausalt toimunu ära räägib (selle asemel, et varjata ja vassida). Leidke selle rääkimiseks rahulik, pingetevaba hetk (näiteks magamamineku aeg), kuulake last, kuidas tal päev läks. Last aktiivselt kuulates sõnastage ümber tema poolt räägitu, või tugevad tunded, mida temas tajute. See on lapsele abistav, ta tajub, et mõistate ja toetate teda. Kui laps tunneb, et on saanud segamatult oma mure ära rääkida, saab ta ka ise paremini toimunust aru ja alles siis on koht küsida- mida me nüüd teeme, kuidas olukorda lahendada? Ehk siis probleemilahenduse koht.
Lugege tõhusatest vanemlikest oskustest perekeskus Sina ja Mina: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ , põhjalikumalt Thomas Gordon raamatust "Tark lapsevanem" või tulge ise lapsevanemate suhtlustreeningule. Infot algavatest gruppidest leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
