Minu mure seisneb selles, et minu 11kuune tütar muutub teiste laste läheduses agressiivseks. Ühes ruumis mängides on tavaliselt kõik okei, kuid kui mõni laps satub liiga ligidale, siis läheb laps tigedaks. Hääl muutub raevukaks ja hakkab kätega haiget tegema. Kodus on veel 4aastane venna, kes väga hoiab oma õde. Ta ei löö ega kiusa teda. Pigem kallistab ja kaisutab teda( seda ehk liiga palju ja tugevalt, ning see nö. Ahistamine ei meeldi tütrele samuti- läheb endast välja). Ma ei oskagi peale keelamise midagi teha aga selline pidev agressiivsus teeb murelikuks, eriti nii väiksena. Kestnud on see mõned kuud juba.
Teile näib, et nii väikesena ei tohiks laps agressiivne olla, või vähemalt mitte sel määral. On ju tõesti loomulik, et otsitakse pigem seltsi ja teiste lastega koosolemine pakub huvi ja teeb rõõmu. Täiesti arusaadav, et olete mures. Kirjutate, et vend hoiab õde väga, kuid tema lähenemine võib olla ka vahel siiski liiast. Selle info alusel tekibki paratamatult oletus, et väike õde lihtsalt kaitseb ennast ja annab märku, et see viis, kuidas talle lähenetakse, ei sobi talle. Nii väiksena pole tal ju ka eriti palju võimalusi enda eest seista ja märku anda, mis talle sobib ja mis mitte. Seetõttu lähebki käiku see, mida ta oskab. Ilmselt on ta paari kuu jooksul ka õppinud, et see aitab, nt teised jätavad ta siis rahule ja eemalduvad.
Olete märganud, et ahistamine talle ei meeldi. Seda tulekski arvestada. Ta annab lihtsalt teada oma piiridest. Kui ta kogeb, et tema piiride ja vajadustega arvestatakse, siis see on talle kindlustunnet pakkuv ja rahustav. Ja omakorda - kui tema piiridega arvestatakse ilma, et ta peaks muutuma agressiivseks, siis pole enam temal põhjust end nii tormiliselt ka kaitsta.
Kui nüüd juba mõne kuu jooksul on toiminud väikse tütre liialt äge viis end kaitsta, siis on kõige olulisem vältida neid olukordi, kus ta on muutunud agressiivseks. Selgitage nii vennale kui ka teistele lastele, et väike tüdruk vajab rahumeelsust ja tema kallistamine võiks toimuda vaid siis, kui on kindel, et talle see sobib ning ka siis teha seda väga õrnalt. Usun, et tüdruk oskab seda märku anda, millal on kallistamine, sülle võtmine, mängus osalemine ja muu, talle sobiv. Lastel võib olla keeruline tajuda teiste piire, kuid usun, et nad heameelega arvestavad sellega, kui vaid oskaksid. Teie saategi neid juhendada.
Kindlasti jälgige, et keegi teie peres ei saa haiget, et füüsiline lähedus oleks soovitud ja et ei oleks üldse mingil viisil agressiivsust, sh sakutamist, lükkamisi, jne., aga ka karjumist, halvustamist, riidlemisi jne. Kui tütar omalt poolt siiski ilmutab agressiivsust, siis on loomulik, et püüate takistada kellegi haiget saamist, kuid kindlasti püüdke teha seda omakorda mitteagressiivsest – eemaldage mõneks ajaks ründav pool ja olge oma väljendustes konkreetne ja sõbralik, näit. lüüa või haiget teha ei tohi, ei tohi. Pikka moraalijuttu pole vaja ja kindlasti hoiduge karistamisest või tagasi tegemisest. Peale intsidenti püüdke mõlema asjaosalisega veel tegeleda, kasutades aktiivset kuulamist. Nt vennale peegeldades tema kavatsusi: sa tahtsid teda kallistada, temaga mängida … vms. ning õele: sulle ei meeldinud … , said haiget … vms). Kui sel viisil arusaamatusi lahendada, siis õpivad ka lapsed teineteise vajadusi märkama ja end väljendema ja just verbaalsel viisil ning kätega ja karjumisega pole enam vaja end arusaadavaks teha. Kindlasti tunnustage venda ja teisi lapsi, kui nad on leidnud sobiva viisi õega arvestada.
