Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: kui laps peab probleemi arutamist naljaks

ema
Külaline
Postitatud 26.09.2014 kell 09:28
Tere, olen kahe toreda pisikese põnni ema (2.8 ja 1.2). Probleem on järgmine- olen püüdnud kõik olukorrad lahendada tunnete peegeldamise ja arutamisega, varem see toimis aga nüüd on see muutunud vanema lapse jaoks justkui naljaks. Lasteaias on neil järelemõtlemise tool, kui laps ei tee nagu soovitud, pannakse sinna istuma. Kodus pole me aga kunagi praktiseerinud muid variante kui rääkimine. Nüüd aga on muutunud pisema venna igalt poolt alla tõukamine või talle otsa jooksmine justkui üheks lahutamatuks osaks meie päevas (olen märganud ka, et suurem võtab omaks pisema kukkumise ka siis kui ta teda päriselt ei ole lükanud). Kuna ma olen sunnitud sellele järgnevalt pisikest lohutama ja siis suuremaga rääkima, kasutab suurem seda ühe destruktiivse tähelepanu saamise moodusena. Kui ma olen peegeldanud tema tundeid, pisema lapse haiget saamist ja tundeid ning öelnud, et see ei ole aktsepteeritav, hakkab aga suurem selle peale naerma ja veiderdama ning küsib "mis sa minuga teed?". Kuna ta teab, et ma ei tee temaga midagi, palub ta ka vabandust pool naljatades. Tean, et naermine sellises olukorras on püüd pingelist olukorda tasandada aga mida ma siis temaga tegema peaksin? Ma muudkui räägin temaga lükkamisest aga päevas on neid nii palju, et mul on tekkinud juba tunne, et ma pean midagi tegema, et ta aru saaks, kui vale see käitumine on. Tean ka seda, et laps vajab 1-1 aega päevas aga kahjuks ei ole päris sellist täiesti individuaalset aega võimalik tekitada kuna lapsed magavad ühel ajal (laps käib kuni lõunauneni lasteaias). Küll aga käime lastega ka lasteaiast vabal puhkepäeval enne ning pärast lõunaund õues mängimas.
Olen täitsa hädas, sest minu üle keskmise sõnavaraga ning eneseväljendusoskusega laps suudab mind selle piirini viia, kus ma olen öelnud, et emmel on praegu väga pahane tunne sees ning emme vajab aega rahunemiseks.
Tiina Teska
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 28.09.2014 kell 07:44
Olete oma lapsi teadlikult kasvatanud, nende emotsioone peegeldanud ja olukordi arutanud. Siiski on vanem laps on teid viimasel ajal negatiivselt üllatanud mittesoovitud käitumisega.

Tõepoolest, laste kasvatamine ongi natuke nagu tundmatul maastikul ekslemine. Ikka ja jälle tuleb leida lahendusi katse- eksituse meetodil. Igasugune lapse käitumine on kommunikatsioon ja mida laps oma käitumisega öelda soovib, jääb vanema välja uurida. Pakungi siinkohal teile mõningaid mõtteid, mis tekkisid, et saaksite neid edasi arendada või siis hoopis uusi vaatenurki leida.

Kuna vanem laps käib lasteaias ja seal on rahunemiseks tool, siis tundub, et laps loob seoseid lasteaia kogemuse ja koduse keskkonna vahele. Lasteaias on elu palju rahutum ja keegi sinna toolile ikka aeg ajalt pannakse ja kuna lasteaiaõpetajad on kindlasti professionaalid, kes toolil olevat last lausa pahaks ei sildista, siis võib seal mõnikord ju päris mõnus olla. Võib olla on seal vaikne, aga võib olla tagab see “erilisena” oleku. Lapse jaoks on kõige väärtuslikum lapsevanemaga emotsionaalses kontaktis olemine, seda isegi negatiivse tähelepanu kora. Kuna tõuklemine saab lasteaias tooli näol kõrgendatud tähelepanu, siis ehk on teie laps kodus tõepoolest katsetamas: huvitav, mida ema teeb? Kui laps küsib: ”Mis sa minuga teed?”, siis võiks ju uurida:”Kas sa tahad, et ma midagi sinuga teeksin?”, “Mis see peaks olema?”. Kuigi võib tunduda, et laps üldjuhul mõistab teiste tundeid, ta vähemalt kordab ja kinnitab neid, on reaalsus see, et empaatia alles areneb ja selles vanuses laps alles õpib, milline on seos sõnade ja enesetunde vahel. Ta pigem kordab paljusid asju seepärast, et soovib emale meele järgi olla, mitte seepärast, et ta mõistab.

Ehk on teie vanem laps tajunud, et teda on hakatud n.ö. suurena kohtlema, seda eriti võrreldes noorema lapsega ja selline seisus on toonud kaasa teatud hüvede kaotuse. Näiteks tore oleks ju olla jälle väike ja jääda koju koos emaga vms.

Laste arengus on kaks olulist perioodi, mis on eriliselt seotud jõulise piiride katsetamisega. Esimene siis, kui eraldumine emast on jõudmas lõpule, kusagil 3nda eluaasta ümber ja teine juba päris teismeeas. 3ne laps tajub, et ta ei olegi enam emaga üks, tema otsus maksab, ta tunnetab oma “ei” jõudu. Laps tajub, et saab ise mõjutada ümbritsevat. Sellel arenguetapil laps iseseisvub, kuid kohe tekib ka vastandumine teiste huvidele ja isegi teatav võimuvõitlus vanematega. Mõlema perioodi ajal on laps ise suures segaduses Ühest küljest tahaks kõike ise otsustada, omapäi teha, kuid nii turvaline on olla, kui vanemad on targad ja usaldusväärsed ja nemad vastutavad. Mõlema perioodi ajal on lapsevanema roll olla lapse kõikuvate emotsioonide konteinerdajaks. Kui laps tajub, et vanem on piisavalt tugev ja stabiilne, siis suudab ta oma tunnetega kergemini toime tulla. Arvan, et kui laps lükkab väiksemat, siis peaks sekkumine olema selline, et ta mõistaks selle tõsiseltvõetavust. Teie kehakeel, miimika, hääletoon, kõik peaks kategooriliselt väljenduma ühte- see tegevus tuleb lõpetada. Te laskute lapse tasemele ja ei arutle, vaid kui vaja siis võtate käest kinni, vaatate silma ja ütlete:”Ei tohi!” või veelgi parem, kui ütlete “Stop!” Kuna laps on hakanud arutlemist ja peegeldamist võtma lõbusa mänguna, siis te lihtsalt peate takistama lapsel teha mittesobivat tegevust. Lapsel on vaja tõsiseltvõetavat lapsevanemat. Laps katsetab oma paradoksaalsel viisil niiviisi piire. Piire on tal vaja, et teada, et ta ei pea siin maailmas kõigega alati üksi hakkama saama. Tal on vaja teada, et toeks on mõjus ja kogenud lapsevanem. Kui laps ei taju piire, siis ta muudkui provotseerib ja otsib neid. Kui ta jääb alati võitjaks ja vanem ei suuda piire seada, siis tajub laps, et ta ei saa just palju teistele loota ja et mingigi turvalisus säiliks, võtab ta ümbruskonna enda valitseda. Paraku on seda ühe lapse jaoks liiga palju.

Kui teie emotsioonid n.ö. üle keevad, siis see on inimlik ja ei ole vaja seda laste eest varjata. Lapsed peaksid õppima, et vanemad ei ole mitte liiga head ega väga head vaid ikka ja ainult piisavalt head, luust ja lihast inimesed. Nii kasvavad enda ja teiste tundeid mõistvad vastutustundlikud täiskasvanud.

Soovin teile edu!

2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!