Tere.
Poiss 4-aastane. Lasteaias igapäevaselt mingi probleem.
Mõned üksikud näited:
- jonni/hüsteeriahood sellepärast, et õpetaja aitas dressipluusil luku lahti teha/moos polnud pudrul nii nagu vaja/keegi istus liiga lähedale jne
- teiste laste löömine (juhtunud ka nii, et veri väljas)
- vastuvaidlemine.
Lasteaias õpetaja räägib pojaga, kui ta midagi valesti on teinud. Iga kord ka laps vabandab ja kallistab.
Kuidas peaksin käituma aga mina? Olen lugenud ja kuulnud, et kui üks kord lapsega situatisoonist on juba räägitud, siis rohkem pole vaja seda temaga teha.
Kuid samas emana tunnen, et siiski peaks lapsega rääkima sellel teemal õhtul veel kord ka kodus. Kasvõi juba seepärast, et äkki saan ma aru, miks laps nii käitus. Ma ei kiida mitte kuidagi heaks löömist ja siiani olen alati kodus veelkord lapsega asjast rääkinud. Aga abi sellest pole - räägi niipalju kui tahad, kuid järgmisel päeval taas mingi probleem. Ja süda tahab sees lõhkeda, kui näen ja kuulen, et poja on rühmakaaslasele haiget teinud.
Olete seni iga kord lapsega päeval toimunust rääkinud, kuid teile näib, et see ei aita sugugi tal hoiduda uutest pahandustest. Olete lootnud, et juhtunu arutamine aitab teil mõista last. Muidugi, see ju ongi vajalik. Poleks ju kasu, kui te õpetajalt saadud info alusel lihtsalt õhtuti last noomite ja sõnad peale loeksite, mida ta kõike teha ei tohi ja kui halb laps tal oli. Loota, et laps lihtsalt enam ei löö, ei jonni, ei vaidle vastu, oleks ilmselt üsna ebatõenäoline, kui te ei saa aimu sellest, mis täpsemalt toimus.
Niisiis, kahtlemata on oluline teada saada, kuidas lapse päev on kulgenud, mis on juhtunud, mis oli hästi, mis raske ja just läbi selle, kuidas laps end tundis. Küllap olete mõistnud, et rääkimisel ja rääkimisel on vahe. Antud juhul on oluline, et tunnete huvi, kuidas lapse silmade läbi päev kulges ja seeläbi olete tähelepanelik kuulaja. Et laps saaks rääkida, mis temaga toimus, mis teda häiris ja enda eest seisma pani, on tähtis, et mõjuksite turvaliselt, ei kritiseeriks ega sildistaks last, püüaksite asetada end tema olukorda ja kuulda ka seda, mida 4-aastane lapse veel ei oskagi väljendada ega analüüsida. Tavaliselt ei suuda laps (sageli ka suured inimesed) vastata küsimusele: miks ta nii või naa tegi. Ta läheb üsna ruttu lukku ka siis, kui ta kuuleb, mida ta halvasti tegi. Tegelikult ta ju juba teab niigi, et teisi lüüa ei tohi. Aga tema halb enesetunne jääb alles ja ta ei saa teada, kas ja kuidas ta tohib väljendada seda, kui ta tunneb end ohustatuna, hirmul, mures, ebaõiglaselt kohelduna jne. Lapsed on ju väga erinevad ja võib ju olla, et teie lapse on tundlikum mõne asja suhtes, nt suure kära, palju sagimist, liiga palju reegleid, kellegi vali hääl, ebakindlus, igatsus ema-isa järele jne. Lapsel võib olla rakse taluda pikka päeva, mille jooksul ta kogeb hirmu teha midagi valesti, jääda ilma oma lemmikasjast või oma kohast kellegi kõrval, vajadust olla omaette ja teha midagi vaikselt üksi, oodata oma järjekorda, saada vajadusel tähelepanu, midagi küsida jne. Samas ei pruugi ta saada oma ebamugava tundega midagi peale hakata, pinge koguneb ja väljendub trotsis, agressiivsuses jne. Lapse agressiivsus räägib tema halvast enesetundest, ta kaitseb end, sest ta ei oska teisiti.
Lapsega rääkimine on oluline, kuid kasu on sellest, kui laps kogeb, et te teda mõistate ja ta saab oma enesetundest teile rääkida, et teda häirivad asjad ei jääks teda vaevama ja te saaksite koos mõelda, kuidas ta juba päeval end väljendada nii, et sellest ei tuleks pahandusi. Julgustage teda sõnaliselt ütlema, kui tal muresid on ja ta midagi vajab. Kui saate lapse vajadustest rohkem aimu, siis arutlege ka õpetajaga selle üle, kuidas toimida nii, et laps tunneks end lasteaias hästi ega peaks end väljendama teistele haiget tehes või muul moel pahandusi
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
