Jäin üksi 7ndal raseduskuul, hetkel tütar 1,4 aastane. Last ise pole ma kunagi tahtnud, mitte selle pärast, et mulle lapsed ei meeldiks, vaid seetõttu, et ma ise olen pärist katkisest perest, kannatanud perevägivalla all ja sellest on tingitud ka madal enesehinnang. Olen alati olnud seda meelt, et katkised inimesed kasvatavad ka enda järglastest katkised inimesed, niiöelda jätkavad seda ahelat. Seega ma ei tahtnud enda järeltulijatele seda elu ja neid kannatusi, mis mul endal on tulnud läbi elada. Ma tean kui raske on katkise inimesena siin elus toimida, raske on inimsuhteid luua jne. Seega tahtsin enda last pigem säästa selles ja seda sellega, et lihtsalt ei sünnita kunagi lapsi. Aga läks teisiti, kohtusin mehega, keda armastasin ja tema soovis last, kahtlesin ja plaanisin isegi aborti, kuid peale tema veenmist ikkagi sünnitasin. Juhtus aga nii, et jäin üksi.Erilist tugivõrgustikku pole kunagi olnud ja puudub ka praegu. Tunnen ennast vahel väga üksikuna, elust tüdinud ja kõigest väsinud. Kõik päevad näivad nii ühesugused ja vahel sunnin ennast hommikul püsti ajama (hetkel lapsega kodune). Mõnel hommikul mõtlen, et miks ma üldse elan, sest mu elu näib mulle nii mõttetu. Erilist sõpraderingi, kellega enda kurbust peletada, pole mu ümber ka kunagi olnud, pigem üksik hunt.
Olen juba otsinud abi kriisinõustamisest ja käinud ka psühholoogi nõustamisel. Praeguseks hetkeks olen käinud juba üle poole aasta regulaarselt perenõustaja juures, kuid midagi nagu ei paista paremuse poole minevat. Vahel küll on tulnud ette perioode, kus kõik näib ülespoole minevat aga siis jälle kukun samasse musta auku tagasi. Põhjus, miks ma perenõustaja juurde läksin oli see, et kõigi oma tujulanlgustega ja vihahoogudega hakkasin lõpuks last ohustama oma käitumisega. Hakkasin teda füüsiliselt karistama ja peale seda tundsin end nii halvasti, et tundsin,et pean abi otsima. Minu puhul ei ole aidanud see, et lähen teise tuppa ja karjun end tühjaks või peksan patja. Mul tekib vahel lihtsalt lapse käitumisest selline trots ja viha ta vastu,et enne ma maha ei rahune, kui olen ta paika pannud, seda segeli teda lüües, lükates, tema peale karjudes või teda raputades.
Laps on mul nimelt sündimisest peale vajanud palju tähelepanu, esimene kuu tegin endale võileiba ühe käega, laps süles, sest ta ei nõustunud üksi jääma hetkeksi. Pidin koguaeg ta juures olema. Isegi vetsu pidin ta vahel kaasa võtma, seega tegingi oma hädasid laps süles. Kui ta roomama hakkas läks olukord mõnevõrra lihtsamaks, sest ta muutus natukenegi iseseisvamaks ja tegeles vahepeal ka omaette, et sain hinge tõmmata. Õnneks on mul ju olnud iga päev vaba aega 2 tundi, kui laps magab aga tunnen, et sellest lihtsalt jääb väheseks, et olla rõõmsameelne ja enrgiat täis ema. Peamiselt ta ikkagi nõuab mu tähelepanu palju, tahab tihti,et ma temaga mängiks ja isegi mänguväljakul ei saa ma rahus pingil istuda, sest ta tõmbab mu lihtsalt sealt püsti ja nõuab,et ma temaga läheks roniks jne. Ta on väga aktiine laps ja vahel ma tunnen,et ta imeb mu tühjaks. ma istun ja mängin temaga iga päev aga vahel ma tunnen, et ma enam ei jaksa, et tahaks lihtsalt rahu saada. Tihti tekibki mu trots siis, kui ma tunnen, et ma tahaks lihtsalt rahu saada aga laps lihtsalt käib mulle närvidele oma jonniga. Vahel on mul sellised hirmutavad mõtted peas, et kahtlen,te kas ma ikka olen normaane inimene või ei ole ma suuteline olema lapsevanem. Vahel ma lähen endast nii välja, et tuleb tahtmine teda nt. peaga vastu seina taguda seni kuni tal veri väljas on. isegi praegu seda kirjutades tundub see nii uskumatu, et võin emana midagi sellist mõelda. Ma pole seda julgenud veel kellelegi tunnistada, et selliseid mõtteid võin mõelda. Palun öelge, kas see on normaalne või ma peaksin veel kuskile abi poole pöörduma, sest nagu näha ma juba saan abi aga sellest pole piisanud. Olen mõelnud isegi sellele, et vb ma lihtsalt vihkan enda last, kuna ta meenutab mulle liiga palju tema isa, kelle pärast ma praegu sellises olukorras olen. Ma tihti soovin,et mul oleks rahulik laps nagu ma ise lapsena olin. Vaatan kadedusega neid emasid, kes saavad rahus sõbrannadega piknikut pidada ja lapsed püsivad kenasti läheduses ja mängivad rahulikult omaette. Ka mina olen üritanud vahel enda meelt lahutada ja nt läinud mõnda tasuta üritust uudistama vm,aga sellest ei ole midagi älja tulnud, sest laps muutub ruttu rahutuks, niheleb, tahab vankrist välja, hakkab jonnima jne. Kui ta välja tõstan, siis see tähendab tema taga ajamist seal inimeste keskel ja ürituse jälgimisest nagunii midagi välja ei tule. Seega, isegi kui ma üritan toast välja tulla ja natukenegi mõtteid mujale saada, siis suudab laps mu oma käitumisega nii kaugele viia, et ma põgenen temaga sealt ruttu. Kodus nelja seina vahel tundubki kõige kindlam, sest ma tean, mis kaasneb temaga kuskile koos minemisega. Ma pigem väldin temaga kuskil koos käimist, isegi poes käin jooksujalul.
Aga kust siis leida elujõudu ja kust ammutada positiivsust ja tahet, et siis elus edasi elada ja lapsest rõõmu tunda. Hetkel liiguvad peas igasugused veidrad mõtted, ka mõte lapsest loobumisest on läbi käinud, sest mulle lihtsalt tundub,et ma pole emana õnnestunud ja lapsel oleks kuskil mujal parem.
Tunnustan teie julgust ja eneseületust, et siia foorumisse ausalt ja avatult kirjutate kogu oma mure suurusest. See, et juba olete otsinud abi perenõustaja juures, vaid kinnitab teie küpsust inimesena ning annab tunnistust teie teadlikkusest kahjulike peresuhete mõjudest ning soovist muuta iseennast, et lõpetada last kahjustav käitumine.
Üksikvanema elu ei ole kindlasti kerge, kirjutate, et olete lapsega põhimõtteliselt 24/7 koos ja see loomulikult kurnab. Teadke, et ei ole olemas halbu emasid, kõik lapsevanemad püüavad anda endast parima- lihtsalt vahest ei ole see lapsele piisav, või kõige kasulikum (psühholoogiliseks heaoluks, vaimseks ja füüsiliseks arenguks, turvatundeks).
Värske ja esmakordselt lapsevanemaks saanuna võitegi tunda end ebakindlalt, olla segaduses (toimunud on niivõrd oluline elumuutus ja sellega kohanemine võtab oma aja) ning nagu ise tõdete- käitute lapsega halvasti, mis viitab, et olete tugevas pinges.
Kaasaegsed kasvatusteooriad viitavad mõistele - piisavalt hea ema. See tähendab, et nagu ei ole olemas ideaalseid inimesi, pole ka ideaalseid emasid. Kõik on inimesed ja inimesed võivad eksida. Ning eksimustest õppida ja püüelda tõhusamate vanemlike oskusteni- sest need on õpitavad!
Piisavalt hea ema on oma lapsega kontaktis, rahuldab lapse vajadused (söök-jook-uni-kuiv pepu-emotsionaalne ja füüsiline lähedustunne) ning on kontaktis ka iseenda vajaduste ja soovidega. See tähendab, et vanema "tass peab olema täis"- kui ema tunneb end väsinuna, üksi, kurvameelse, pettunud, vihasena, on haige- on ta energiatase madal, ning kui ema ei tule iseendaga toime, ei ole tal ka midagi oma lapsele anda (lapse vajadusi märgata). Et teie tass on tühi, kohe päris kummuli ja tilgatuks saanud... sellele viitavad kirjas ilmnenud tõsised probleemid - tunnete end üksi, elust väsinud, kõigest ja kõigist tüdinuna, agressiivne käitumine väikelapse vastu (kelle eakohane ja loomulik käitumine viib teid endast välja), siinkirjutajale tundub, et olete sügavas depressioonis ning vajate viivitamatult abi.
Saan ma teist õigesti aru,- nimetate oma kirjas, et nii avameelselt pole te oma mõtetest ja tunnetest varem kellelegi rääkinud, see tähendab siis, et ka mitte oma perenõustajale? Mis takistab teil seda terapeudi juures teha? Tegu ju teraapiasuhtega, kus kehtivad konfidentsiaalsusreeglid. Võimalik, et just seetõttu polegi te teraapia väga tulemuslik olnud, kuna varjate väga olulist infot spetsialisti eest, te pole olnud lõpuni aus.
Edasi võite toimetada mitmel moel, näiteks võite juba järgmisel teraapiasessioonil lüngad täita ning terapeut saab teiega teha tööd uue info pealt ning lisaks teile soovitada psühhiaatrit. Psühhiaater on arst ning saab diagnoosida depressiooni astet ja välja kirjutada ravimeid. Ilma antidepressantideta kardetavasti te enesetunne paremaks ei muutu. Teiseks võite minna kohe oma perearsti vastuvõtule, kirjeldada seal oma sümptomeid,- perearstidel on õigus kirjutada antidepressante või oskab ta juba soovitada psühhiaatrit, kellega tuleks teil aega viitmata alustada koostööd.
Iga laps vajab normaalseks arenguks rahulikku, enda eluga toimetulevat lapsevanemat.
Seetõttu on äärmiselt oluline, et noore emana ei jääks te last kasvatades üksi. Kui teil ei ole sotsiaalset tugivõrgustikku (enda või partneri vanemad, sõbrad/lähedased/head tuttavad), tuleks see endale luua. Et olla piisavalt hea ema, vajate te aegajalt ka aja mahavõtmist, ehk võimalust tegeleda endale oluliste tegevustega (kasvõi jalutuskäik, kinokülastus, uued või taasavastatud hobid/harrastused- kõik, mis teid rõõmustaks ja tooks rutiinist välja).
Rääkige oma lähedastega oma tunnetest ning vajadustest, otsige abi väljastpoolt.
Võimalusel osalega beebikoolis (infot saate oma lastearstilt), koos teiste noorte emadega saate positiivseid kogemusi ja kindlustunnet emaks olemisel/kasvamisel ja ka lihtsalt kodust nelja seina vahelt välja.
Süütunnetel pole emaks kasvamisel kohta, need vaid õõnestavad teie enesehinnangut. Lubage endale asjakohast medikamentoosset ja psühholoogilist abi, loodetavasti aitavad need aegamööda taastada võime rõõmu tunda nii iseendast, kui emarollist ja loomulikult oma väikesest tütrest, - teie laps vajab õnnelikku ema.
Kallis elust väsinud ema. Sinu postitusest on möödas pea aasta. Loodan siiralt, et oled leidnud rahu oma hinge. Tahaksin väga teada kas sinu elu on läinud sinu jaoks paremaks või halvemaks.. Olen mõttes sinuga ja tea, et ma pole kindlasti ainuke.
Meie, inimesed, kannatame just nii kaua kuni enam ei jaksa.. Nii, et see ongi meie enda teha millisena me oma elu näeme - kas positiivselt või negatiivselt. Ja meie elu mõjutavadki meie varasemad kogemused, piirangud, hinnangud, me oleme nagu kellegi teise poolt sellesse masendusepilve pandud ega oskagi seal päikest näha. Aga võibolla me ei peagi nägema kohe seda päikest, võibolla peamegi nägema seda musta masendust. Seda selles mõttes, et peame vaatame enda olukorda kõrvalt, ilma emotsioonideta, ilma hinnanguta.. Ja kui see meile ikkagi ei meeldi, siis mida me saame teha, et see olukord muutuks.. Ka minevikumõjutusi saab muuta, just neid negatiivseid mustreid, mis põlvest-põlve edasi kanduvad. Tuleb minna mõttes tagasi sellesse hetke mis mõjutas meie elu negatiivselt, tuleb küsida mõttes nende inimeste käest kes seal olid, et miks nad just nii käitusid. Siis tuleb neile andestada, isegi kui tundub, et see pole andestamist väärt, ja tuleb endale andestada, et oled enda ellu lasknud sellise olukorra. Ainult nii saab südamesse rahu ja korduvad negatiivsed mustrid ei tule enam ülesse. See ei pruugi esimese korraga juhtuda ja neid olukordi võib olla palju. Aga lootust on ja tervenemine algab otsusest, et nüüd aitab. Ja siis hakkab sinuni tulema just sinu jaoks vajalikke lahendusi, võta need vastu ja aita ennast, sest igat inimest saab aidata ainult tema ise, teised sinu teel on ainult sinu abilised, nad abistavad, mitte ei ela sinu elu ära. Kui psühholoog ei aita, siis küsi oma ellu paremaid lahendusi ja need tulevad, usu ja usalda..
Mind aitas väga ka näiteks TIiu Bolzmanni raamatu "Perekonna varjatud seadused" lugemine. Ma räägin oma kogemustest lähtuvalt, olen palju enda hinge jaoks ära teinud. Suudan võtta olukordi rahulikumalt ja mõelda ka näiliselt halva juures, et mis selles on head. Tervitan iga hommik loodust ja elu ning küsin, "mis saab veel paremaks minna?" Ma tean, et mul on veel palju vaja tervendada enda juures ja ma tean, et ma saan sellega hakkama, ma tean, et ka sina saad sellega hakkama, kui sa vaid otsustad nii.
