Pöördun teie poole murega, mis on seotud minu 5 aastase pojaga.
Kasvatan teda üksinda tema sünnist alates. Kaasan teda kõikidesse tegevustesse, milles 5a laps vähegi abiks saab olla ( koristamine, söögivalmistamine, mänguline õppetöö, tegevused õues jne)
Koduses keskkonnas meil tülisi, vaidlusi ja vastuhakkamisi üldjuhul ei ole või on kergesti lahendatavad.
Meie harmooniline eluviis muutus, kui meie ellu tuli meesterahvas, kellega koos ei ela, kuid veedame palju aega koos.
Poja armukadedusstseenid ja käitumine on läinud üle mõistuse. Oleme püüdnud olla kannatlikud, mõista last jne. Suurenenud on “mina tahan ja ei taha” Järeleandmisi on osades olukordades võimatu teha ( näiteks, ei taha aeg-ajalt istuda autos turvatoolis ja mõningatel juhutudel on seetõttu ka sõidud tegemata jäänud, ei motiveeri teda miski) Ma ei saa öelda, et ta ainult halvasti käitubki, kuid tema jonnituuridega on nüüdseks juba pea võimatu toime tulla. Jonnimise põhjused on tühised ning ilmselgelt otsib laps tähelepanu. Jonni üles kiskudes on ta sõnakuulmatu, allumatu ning oma tahtmist mitte saades näib, et ta blokeerib ennast täiesti ära, on trotsi täis. Ta ei kuula, ei vaata otsa, ei allu korraldustele ega võta osa kompromisside leidmisest.
Enne üritustele, külla või ükskõik kuhu minnes, pean temaga pikki vestlusi ja läbirääkimisi, kuidas mulle meeldiks, et ta käituks ja oleks rõõmsameelne laps. Räägib ka ta ise, kuidas käituma peab ja lubab, et ei jonni, on viisakas ja kuulab sõna. Ja siis mõni aeg hiljem on kõik justkui pühitud, eelnevad vestlused ja lubadused unustatud. Karistusena olen kasutanud arvuti/multifilmide keeldu, vastavalt olukorrale 1-5 päeva. Seni see toimis, enam mitte. Varem tundsin uhkust, kui sõnakuulelik, avatud, terane, sõbralik ja hea laps mul on, nüüd mõtlen enne üritusi pikalt, kas ikka tahan minna, sest poja käitumine on ettearvamatu ja piinlikkust valmistav.
Ma tunnen, kuidas mu poeg manipuleerib minuga ning autoriteet on täiesti kadunud, kui me pole pojaga kahekesi. Tõsi, ka kahekesi olles on olukord pisut halvemuse suunas muutunud, kuid see on siiksi kontrolli all.
Aegajalt olen palunud lapsehoidja abi. Eelneb jonn, kuidas ta tahaks ka meiega koos kuskile tulla, nutab hüsteeriliselt, annab katteta lubadusi ja klammerdub ümber mu jala/käe. Ukse sulgedes on jonn unustatud. Kui temale järgi lähen, korraldab ta jälle stseeni tühisest asjast.
Vestleme palju, analüüsime tema käitumist ja lasen tal endal rääkida,kuidas on õige, ta teab seda kõike, kuid unustab selle peagi ära. Ma ei saa enam uskuda tema "ma enam ei tee"-sid.
Palun nõu ja abi, kas ja kuidas saaks kiiresti ja “valutult” tema jonnituuridele lõpu juba eos ja mida teha, et ta “blokeeritud seisundis” mind jälle kuulaks.
Ma saan aru, et teil on olnud põhjust mitme esimese aasta jooksul nautida harmoonilist suhet oma pojaga. Seetõttu olete nüüd päris jahmunud, kui poeg teid enam ei kuula, trotsib ja käitub ettearvamatult. Näete, et lapse käitumise muutus võib olla seotud meesterahva ilmumisega teie ellu.
Kirjateel on lapse käitumise muutuse kindlat põhjust raske öelda, kuid pakun mõtteid, mis mul tekivad. Kui arvestada lapse psühholoogilist arengut, siis võib öelda, et esimestel eluaastatel on normaalne, et lapse ja ema vahel on sümbiootiline suhe – harmoonilisus sõltub suuresti sellest, kui rahulolev on ema. Saan aru, et teie suhe on olnud väga harmooniline. Peale esimest eluaastat hakkab laps tasapisi emast eralduma ja 2-4 eluaasta paiku tekib lapses psühholoogiliselt oma mina. Kui te olete last üksi kasvatanud, siis on normaalne, et sümbiootiline suhe võib kesta kauem. Seega üheks põhjuseks lapse käitumise muutumises võib olla tema loomulik psühholoogiline eraldumine teist. Eraldumise aeg võib olla nii lapsele kui ka vanematele päris keeruline aeg, sest sel ajal tajub laps enda sees suurt segadust – soovib iseseisvuda, kuid samas see ka hirmutab; soovib ise otsustada, kuid kogemusi ju pole jne. Eraldumine on aga lapse, kui tulevase iseseisva ja hästi toimetuleva inimese, arengus äärmiselt oluline faas.
Saan aru, et siiani olete tajunud oma last kui väga arukat ja sõbralikku. Tal on olnud teiega tõenäoliselt turvaline ja rahulik elu. Eraldumine tekib aga siis, kui laps hakkab tajuma ka teisi inimesi ja seda, et ema ei olegi ainult tema jaoks. On loomulik, et eraldumise ajal väljendub lapses kogu tema ebaküpsus. Laste emotsionaalne küpsus kujuneb ju välja heal juhul täisealiseks saamise ajaks. Tegelikkuses võime ju kohata ka palju täiskasvanuid, kes pole emotsionaalselt küpsed. Kui ootame lastelt küpset ja arukat käitumist, siis loome endale juba eos olukorra, kus saame pettumuse osaliseks. Kirja põhjal oletangi, et teie laps läbib normaalset eraldumise faasi, mis mõnel lapsel toimub varem ja teisel hiljem, olenevalt vanemate elustiilist ja muust. Meesterahva tekkimine teie ellu võis tekitada võimaluse lapse iseseisvumiseks. Kuigi teile võib hetkel teisiti tunduda, siis iga lapse arengut toetab see, kui vanematel on rahuldustpakkuv paarisuhe. Nüüd on teil lihtsalt mõnda aega vaja harjuda uue olukorraga ja toetada lapse arengut uues faasis. Mida selleks teha?
Lapsel on vaja järjepidevalt kogeda, et emal on oma vajadused, mõtted, eelistused ja ootused ning see on turvaline, kui temal on need erinevad. Oluline on üheltpoolt väljendada oma seisukohti mina-sõnumitena ja seejärel kuulata lapse mõtteid, vajadusi, tundeid ja ootusi aktiivse kuulamise abil. Rõhutan üle, et aktiivne kuulamine tähendab mõistmise väljendamist, kuid mitte järeleandmist lapse soovidele. Vanem võib mõista ning jääda ikkagi oma piiri juurde või mõista ja lubada lapsel teha nii nagu laps soovib, sõltuvalt vanema vajadusest ja võimalusest. Aktiivse kuulamise ja muude selge suhtlemise oskuste kohta saate lühidalt lugeda meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Põhjalikuma ülevaate saab Thomas Gordani raamatust „Tark lapsevanem“ ning praktiliselt õppida on võimalik neid oskusi Gordoni perekoolis: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/.
Ütlete, et laps arutleb mõistlikult, kuid käitub ootamatult. Laps võib tahta käituda vastavalt vanema ootustele, kuid ta ei suuda seda emotsioonide tõttu. Emotsioonid tekivad mingite vajaduste rahuldamisest või mitte rahuldamisest. Sel hetkel kui lapse emotsioonid on üleval, siis ta ei olegi võimeline kuulama. Sel juhul on vaja last kuulata ja ümber sõnastada, et emotsioonid alaneksid ja kuulmine muutuks võimalikuks. Halva käitumise taga on alati halvad tunded. Teatud pettumused ja frustratsioon on iseseisvumise ajal loomulikud, kuid laps vajab abi, et nende tunnetega jaksata olla ja ennast maha rahustada.
Võite ka mõelda, mida ise vajate, et see keeruline muutuste periood üle elada. Kui külaskäigud koos lapsega on keeruliseks muutunud, siis võite neid vähendada või arvestada võimalusega lahkuda külast, kui see lapsele emotsionaalselt liiga keeruliseks muutub. Vältida tuleks negatiivseid hinnanguid ning halvustamist ning väljendada usku, et kunagi suudab laps enda vajadusi paremini väljendada ja seetõttu ka paremini käituda. Oluline, et lubate endale sündmusi, mis annavad teile endale energiat - koos meesterahvaga kahekesi olemine, lapsehoidja kasutamine, hobidega tegelemine jne. Mida rohkem nö laete oma patareisid, seda lihtsam on jääda ebamõistlikult käituva lapse kõrval mõistlikult käituvaks vanemaks. Vanema roll on mahutada endasse lapse emotsioone, aidata lapsel iseseisvuda ja selleks on vaja enda eest korralikult hoolitseda.
Oma laps paremaks mõistmiseks võite lugeda veel ka Isabelle Filliozat’i raamatut „Minu mõistus on otsas. Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat“ või Aletha Solteri „Nutt ja jonnihood“.
Kui tekib veel vajadus konsulteerida, siis olete teretulnud uuesti kirjutama või võtma ühendust meie nõustajatega: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
