Olen mures,et kas olen oma tütre ära hellitanud või milles asi.Unistasin alati lapse saamissest ja nüüd olen ühe armsa piiga emme.Olen üritanud olla igati hea ja õpetada teda hästi.Kuid viimasel ajal on laps käest ära läinud.Kui midagi ei saa siis vihastab,viskab pikali ja hakkab karjuma nagu keegi teeks liiga.Nii igal pool.Algul tundsin suhteliselt häbi aga nüüd kui hakkab jonnima siis ütlen talle,et jonnigu siis edasi.Teised vaatavad jne.Olen üritanud mitte ärrituda sellise jonni peale.Kuid tuleb hetki kui ta tuleb ja lööb.Vahest olen kurjaks saanud ja viinud ta enda tuppa voodisse jonnima ja ise teise tuppa läinud.Öelnud,et jonni edasi,emme läheb ära ja ei kavatse kuulata seda rumalat jonni.Laps on küll väike aga ta saab kõigest väga hästi aru.Kas olen õigesti käitunud?Vahest peale pahandamist tunnen veidike süüd sest ta hakkab nutma.Kas ta katsetab piire või olen ta liiga ära hellitanud ja kas selline karistamine on õige või kas üldse peakski karistama sellise jonni pärast??
Teil on tekkinud kahtlus, kas olete äkki teinud midagi valesti, et laps sellisel viisil karjub, pikali viskab ja isegi lööb. Kardate, et olete kauaoodatud lapse ära hellitanud. Tegelikult on alla 2-aastase lapse selline käitumine täitsa normaalne, kuigi paljud vanemad ja vanavanemad võivad öelda teisiti. Teie lapse areng on just seal maal, et ta on justkui arukas ja saab aru, mida räägite ja sellest võibki jääda ekslikult mulje nagu tema sees toimuksid suurtele inimestele sarnased mõtlemise ja tunnete juhtimise protsessid, kuid tegelikult on ta veel vägagi ebaküps. Ebaküpsuse pärast ei saa ju last süüdistada ega karistada. Teie lapse mina ja tahe hakkavad aina võimsamalt pead tõstma ning see on inimese arengus ja tema tulevikule mõeldes äärmiselt oluline. Samas ei suuda ta end veel maha rahustada, oma emotsioone juhtida ega enda ja teiste vajadustel veel oluliselt vahet teha. Laps kogeb enda sees suurt segadust ja just seda segadust ta väljendabki. Ta vajab selgust ja turvalisust.
Mida siis ikkagi teha, et aidata lapsel küpseda ja areneda, et ta õpiks enda emotsioone paremini juhtima? Ühelt poolt on lapsel vaja näha vanemate vajadusi, piire ja ootusi – see aitab lapsel maailma tundma õppida. Ma arvan, et vahel nimetatakse hellitamiseks seda, kui vanem paneb oma vajadused ja terve mõistuse kõrvale ja teeb kõike, mida laps nö tahab. Olen veendunud, et oma piire piisavalt näidates ei ole võimalik last ära hellitada. Last ei ole võimalik liiga palju armastada – laps vajab ju soojust, armastust ja selgeid vanema piire. Kui vanem näitab oma piiri, siis on vaja teha seda selge ja konkreetse häälega. Kui nüüd laps reageerib piirile (näiteks millegi mitte saamisele) karjumisega, siis tähendab, et tema aju ei suuda veel ennast maha rahustada ja laps vajab abi.
Teiselt poolt ongi vaja lapsel õppida oma pettumusega toime tulema. Lapses kerkivad üles tunded, millega ta ei oska midagi peale hakata. Nüüd on vaja, et ema ütleks rahulikult ja empaatiliselt ta mõistab, et lapsele ei meeldi see, et ta ei saanud seda asja. Kui ema laseb lapsel nutta, siis õpib laps tasapisi ka ise rahulikumaks jääma, kui tema sees tunnete möll jälle algab. Alguses tasub lapse tunnet mõistvalt (proovida siiralt mõista lapse tunnet, sest tema ei mõista veel maailma reegleid ja teiste tundeid) peegeldada ja kui nutt on saanud juba välja tulla ning hakkab vaibuma, siis alles võib aidata lapsel millegi muu peale oma tähelepanu suunata. Vahel on vaja last kindlalt, kuid sõbralikult hoida, et ta ei teeks endale või teistele viga ja et füüsilise puudutuse füsioloogiline mõju aitaks tal rahuneda.
Mina arvan, et last pole võimalik ära hellitada. Ära hellitamiseks nimetatakse vahel seda, kui vanem ei näita piire ja lapsel kaob seetõttu turvatunne ning ta hakkab suures segaduses palju nutma ega suuda end kontrollida. Lapse segaduse peale muutuvad vanemad omakorda abituks ning liiga karmiks - karistused, ähvardused, üksi jätmised – mis muudavad ju lapse veel ebakindlamaks ja suurendavad segadust. Seega on tähtis lasta lapsel nutta ja mõista, et laps vajab vanema abi, et vanem, jäädes rahulikuks, aitab lapsel toime tulla iseenda sees toimuvaga.
Loomulikult vajavad selles vanuses lapse vanemad ka puhkust ja hetki enda tassi täitmiseks, sest muidu lihtsalt ei jaksa vanem jääda piisavalt rahulikuks, selgeks ja toetavaks. Seega otsige kõik võimalused (oma vanemad, sõbrad, tuttavad, hoidjad jne) välja, kuidas ka ennast hoida ja toetada. Kindlasti on vaja vanematel olla ka ainult kahekesi ja tunda, et emaks ja isaks olemise kõrval on alles ka naise ja mehe rollid ning toetav paarisuhe.
Selleks, et oma lapse sees toimuvat paremini mõista ja saada veel rohkem nõuandeid, kuidas käituda erinevates olukordades, soovitan lugeda väga head ja lihtsalt kirjutatud raamatut „Kui mõistus on otsas. Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat“ (Isabelle Filliozat). Teine hea raamat oma lapse mõistmiseks on Aletha Solteri „Nutt ja jonnihood“. Lisaks on võimalik meie kodulehelt vaadata e-koolitust piiride seadmisest: http://www.sinamina.ee/public/koolitused/tark_lapsevanem/index.html.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
