Umbes aasta aega on meie peres kestnud selline tsirkus, kus 12-aastane (vanuselt keskmine) õde varastab 20-aastase õe tagant. Alguse sai see õe kõrvarõngaste varastamisest, mis tulid peale 12-aastase pükste pesemist nende taskust välja ja pesumasinas käigu tõttu oli kõrvarõngastelt paar kivikest ära tulnud. Siis hakkas ta võtma õe kindaid, mis peale kasutamist enam sama värvi ei olnud. Jätkus see saaga veel ca 20-25 asja võtuga (sokid, ehted, käekott, plätud, saapad, kõik võimalikud riided, meigiasjad) ja enamus võetud asjadest suutis ta ära lõhkuda või määrida.
Teda sai korduvalt karistatud telefoni ära võtmise, arvuti keelu ja mõnepäevase koduarestiga, lootuses, et need teismelise eluks hädavajalikud asjad panevad teda järele mõtlema ja tegu kahetsema. Isegi tema sünnipäeval selgus miski, mille ta veelkord oli õelt võtnud ja lõhkunud, millejärel vanemad suutmatuses leida uusi lahendusi teda vastutama panna, võtsid ära tema peamised kooliskäimise riided ja ütlesid, et pangu oma vanad teksad ja pluus selga ja mingu siis nii kooli, sest vanem õde pidi nende lõhutud riiete arvelt ju sama kannatama. Näis, et see pani teda mõtlema isegi (sest pisaraid oli palju), kuigi sünnipäevaks saadud raha eest läks ja ostis ta endale uued püksid juba järgmisel päeval, mil tuli kooli minna.
Me ei pea küll õigeks lapse alandamist ja sildistamist, aga miski muu ei paistnud aitavat ja teinekord viskas vanematel ikka pildi mustaks nende lõputute vargustega tegelemine. Eriti häiris see, et ta võttis õe asju, aga hoidis neid nii lohakalt kui suutis. Tal oleks justkui täiesti ükskõik, et keegi võib teada saada ja et need pole tema asjad.
Peale sünnipäeva intsidenti, saabus pooleks aastaks vaikus. Ainult ema kahtlustas koguaeg, et õel on liiga palju raha alati, aga kuna ema ei suutnud enda sularahal erilist silma peal hoida, siis pole ta päris kindel kas sealt võisid mõned eurod kaduma minna, sest heldekäega vanaema kipub ka lapselastele tihtipeale raha andma.
Nüüd aga märkas vanem õde, et kadunud on tema hõbedast sõrmus, mis muidu vedeles koos teiste ehetega kummutil oma kohal. Andes emale sellest teada, uuriti ka 12-aastaselt ja 8-aastaselt et ehk nemad on kohanud. Niisama ei saa ju kaduda sõrmus, mida vanem õde selle suurusetõttu kandagi ei saa. Mõlemad eitasid kõike sellega seonduvat. Aga paar päeva hiljem avastas ema 12-aastase sõrmest sama sõrmuse ja sellepeale vastas 12-aastane, et leidis sõrmuse koolist. Ema sai selle valetamise peale vihaseks ja konfiskeeris tüdruku telefoni, mis näis olevat ainuke põhjus, miks 12-aastase silmad vett täis valgusid. Katsusime siis netist uurida, mida teha sellise lapsega ja leidsime et lahenduseks võiks olla tunnetest rääkimine. Ema siis läks ja andiski telefoni tagasi ja rääkis kuidas tal tütre suhtes usaldus kadunud on ja kui vale on varastamine ning et tal on sellesuhtes mure. Ta uuris ka, et kas tütrel on midagi koolis valesti või üldse, miks ta seda teeb. Vastuseks tuli ainult, et ta ei tea miks ta varastab ja et tal pole millesti puudus, aga et koolis teda keegi ei salli (tegelikult on tal mõned kambajõmmid küll) ja kodus teda keegi ei salli. Siis rääkis ta loo kuidas ühel tüdrukul klassist oli peas suur pusa ja tema ütles seda siis tunniajal pinginaabrile ja sellepeale pusaga tüdruk küsis, et mida sa räägid mind taga. Mul on küsimus, et keda kurat huvitab kui teisel on pusa peas. Mis nendel lastel viga on et vaja iga asjapärast teiste kallal võtta. Tüdrukul praegu puberteeditipp ka muidugi ja usutavasti seal koolis käibki üks suur teineteise klatšimine ja sõda. Ema seletas talle ka, et kõiki erinevusi tuleb aksepteerida ja kodus ei suudetagi teda sallida kui ta selliselt käitub, muidugi tekitab see ju meis kõigis trotsi.
Palun aidake, kuidas asjale lahendus leida, milliseid tagajärgede eest vastutamise vahendeid kasutada? Ta on seal koolis ju ilmselgelt ka ise üks kiusajatest, mitte kannataja. Kannataja ehk ainult nii palju, kui võrd kiusatavatelt vastu kiusu saab. Kuidas teha selgeks, et teiste asju ei puututa, me varem lukustasime vanema õe toa ust, et ta sealsetele asjadele ligi ei pääseks, aga mina kui õde, ma tahaksin usaldada teda ja loobusingi lukustamisest vast kuu aja möödudes, ja nüüd jälle. Millest ta aru ei saa, kas ta võib mingisuguse ajukahjustusega olla või see ongi normaalne, et 12-aastane võtab ja lõhub kelle asju tahes ja ei tunne mingisugust kahetsust ega häbi. Palun abi, sest mina kui vanem õde, ei suuda talle enam otsa vaadata ja seis juba täiesti lootusetu. Hinded on ka koolis nii halvaks läinud, koolist tulles lüüakse telekas lahti ja teatatakse et õppida on ainult 10 minuti jagu kuigi järgmisel päeval nagu hiljem selgub mitu kontrolltööd. Kuidas see laps õppima ja vastutama panna? Mina ise tulin kõik 12 kooliaastat koolist koju ja tegin kohe kõik kodutööd ära, lõpetasin ka neljade ja viitega, sellel on praegu e-koolis aga ainult kolme puru ja vanemad ei saa aru, mida nad tema kasvatamises teisiti on teinud.
See on üks keeruline lugu. Arusaadav, et terve pere on mures. Kuigi vahel saab teil näppamistest mõõt täis, on teis vanema õena ka palju hoolivust, et teda mõista ja aidata. Ka vanemad on proovinud mitmeid asju, kuid varastamised, valetamised ja asjade rikkumised jätkuvad. See omakorda kasvatab teis pahameelt ja teeb nõutuks.
Paljude probleemidega on aga kahjuks nii, et kindlaid nippe ja võtteid ei pruugi ollagi, sest mida seletamatum kellegi käitumine näib, seda sügavamal on ilmselt ka probleemse käitumise mõjutajad. Ma usun, et tüdruk ei oska vastata küsimusele, miks ta teie ja teiste asju võtab. Ma usun ka seda, et ta ei ole ükskõikne, kuid ta millegipärast ei saa jagu endas toimuvast ja ei oska seda ka väljendada, õigemini öeldes, ei oska teisiti väljendada, sest varastamisega ta annab märku, et midagi on tema jaoks ilmselgelt talumatult raske..Asi ei ole ajukahjustuses või selles, et ta peaks varastamist iseendast mõistetavaks, pigem nii, et tema käitumine on millegi tulemus, millegi jaoks nö vajalik, nt see võib leevendada temas kogunenud pingeid, midagi, mis on emotsionaalselt raskesti talutav. See miski peab olema veelgi tugevam ja keerulisem kui häbi ja pereliikmete pahandamine. Loomulikult ei saa õigustada varastamist, teiste kiusamisi jne. ja on täiesti loomulik, et teid vihastab kui ta ikka ja jälle meelega jätkab ka siis, kui temaga on palju tegeletud, räägitud ja püütud aidata.
Te kirjutate, et ema püüdis tüdrukuga rääkida, väljendada, mida tunneb ja tundis ka huvi tema vastu. See on suurepärane. Isegi kui veel märgatavat muutust ei tulnud ja vargused jätkuvad, oli see siiski ju vajalik ja te saite teada olulisi asju. Tundub väga kõnekas, kui ta väidab, et koolis teda ei sallita ja kodus ka. Lisaks rääkis ta lugusid koolis toimuvast, seega ta ju usaldas rääkida ka neid asju, mis ei näita teda just kõige toredamast küljest, kuid ta sai seda rääkida ja see on tähtis. Eriti suur mõju võib sellistel jutuajamistel olla, kui tüdruk tunnetab, et ka emale ja teistele on ka tõeliselt tähtis temaga toimuv, tema maailm ja rääkimised ei ole vaid kasvutusmeede ja moraalijutlus. Sellega jätkata on kindlasti vaja, et jõuda veel ja veel kaugemale ja lõpuks selleni, et tema tunnetaks end väärtuslikuna. Lisaks vajab ta kindlasti ka lihtsalt toredaid koostegemisi, osalemisi ja positiivseid elamusi, omaksvõetust pereliikmete hulgas. Muidugi on seda praegu keeruline talle pakkuda, sest olete kõik tema suhtes skeptilised ja pahased. Ta ju teab suurepäraselt, et varastamine ja valetamine on halb. Küsimus on selles, et ta ei saa väljendada seda, kui halvasti tema end vahel tunneb, sest teda ei sallita. See pole vaidlemise küsimus, ega tõe küsimus (et kas ikka on nii või ei ole), samuti vastuargumentidega etteheitmise teema (sa ju ise oled süüdi, et me ei saa sind tunnustada), vaid mõistmine, et tema jaoks paistavad asjad nii. Koolis võib tal küll häid kaaslasi olla ja tema ise ka kiusaja, kuid näib, et on siiski midagi, mis tema enesetunnet ilmselgelt riivab. Sama ka kodus. Põhiidee on siis selles, et mida paremini ta end tunneb (suhetes lähedastega) seda vähem on vaja probleemselt käituda (pingeid ja valu leevendada).
Praeguses olukorras tasuks proovida nii, et võta tähelepanu asjadelt ja keskenduda tüdruku enesetundele ja aktsepteerida temas toimuvat. Varastamine kui tegu on mitteaktsepteeritav ja seda ta teab. Ka karistamine ei aita, seda olete juba kogenud ka. Pigem kaugendab teid temast veelgi. Kui ta varastab jätkuvalt, siis loomulik on näidata oma pahameelt. Kuid ta ei tohiks jääda ilma kõigest, mida lähedased peresuhtes pakkuda saavad.
Kuigi on ennatlik teha mistahes järeldusi sellest, mis teie õde vaevab ja vargusele ajendab, on hea teada, et praegu võtab ta asju peamiselt või ainult vanema õe tagant (nüüd ka ema sõrmus). Seega ei pruugi asi olla üldse näppamises patoloogilises tähenduses, pigem ikka suhetes pereliikmetega ja enesetundes. Seda enam kui ta ei vaja neid asju ja käib nendega väga hoolimatult ringi, või koguni tahtlikult rikkudes (võimalik seos viha ja agressiooniga kellegi vastu). Ta ei pruugi seda osata ega suuta teadliklikult väljendada. Ja just seetõttu on kogu teema keeruline.
On väga tunnustustvääriv, et hoolite temast ja püüate midagi ette võtta. Jagage ka teie oma muret ja hoolivust, soovi teda mõista ja aidata. Praegu on ülioluline hea ja usalduslik kontakt pereliikmetega, seejuures aga tema süüdistamise ja karistamise vältimine. Ta peab saama tunda, et temas märgatakse teisi asju, teda ennast, huvitutakse temaga toimuvust, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ja et ta ei peaks kartma hukkamõistu. Võtke varastamist kui tema haavatavust ja emotsionaalset valu, mis vajab leevendust, mitte eiramist ja karistust. Kui teda mõistev suhtumine ja usalduslikud vestlused pereliikmetega ei too muutusi, siis soovitan väga pöördada ka pereterapeudi poole.
Nüüd on sama tüdrukuga ilmnenud uus probleem. Nimelt on tema hinded kehvaks läinud. Näiteks inglise keeles kukkus ta sõnade kontrolltööst läbi ja pidi selle uuesti vastama. ta teab, et järelevastamiseks on igas aines 10 päeva peale kontrolltöö toimumist. Sõnad õppis ta ära juba paar päeva tagasi ja kui täna vastama tahtis minna, siis öeldi et vastamiseaeg on läbi ja hinne 1 jääb sisse. Kui ema küsis, et mis nüüd siis saab ja miks ta varem ei läinud kuigi oli ära õppinud, oli vastus, et ta ei tea. Sama eesti keeles, tal on kahe päeva pärast lugemiskontroll ja ta pole isegi raamatut veel laenutanud. Ema on koguaeg küsinud, et kas ta on juba laenutanud ja õde vastab, et ei ole ja kõik. Saan aru, et ema võiks ise ka tagant utsitada, et tänaseks olgu laenutatud, aga ma ise tunnen, et emal niigi suur koormus peal (töö, väiksem õde, pereäri peale tööd ja trenni tahab ta ka jõuda) ja 12-aastane võiks ise enda kooliasjadega hakkama saada, miks peab nii suurt inimest veel kodutöödes kontrollima. Kas 12-aastastele ongi tegelikult vaja rutiinset kontrolli, et neis tekiks kohusetunne või mida temaga teha? Ei tahaks ju kontrollida kodutööde tegemist nagu algklassi lapsel, tahe ja kohustus kodutöid teha peaks lapses elementaarselt olemas olema.
Muidugi on paljudel kooli minnes juba esimesest klassist peale piisavalt kohusetunnet ja huvi õppida. Kuid jah, kahjuks on nii, sageli hiljem see väheneb või mis veel hullem tekib koguni vastumeelsus. Täiesti arusaadav, et paljud vanemad muutuvad siis murelikuks ja püüavad oma lapsi korrale kutsuda, kuid kahjuks teevad seda sageli noomides, karistades või tagajärgedega hirmutades. Kuid varem või hiljem tõdevad, et see ei aita. Kuidas saakski pahandamine ja hirmutamine õppimise motivatsiooni tõsta?
Teil on vanema õena oma kooliaeg veel värskelt meeles. Olite iseseisvam ja saite kenasti hakkama ka ilma vanemate utsitamiseta. See on kahtlemata hea saavutus ja kogemus ka muudeks ettevõtmisteks. See positiivne kogemus aga võib kahjuks praegu olla ka taksituseks mõista, miks teie õega teisiti on. Kes teab, võib olla on see temalegi suur koorem, sest ta ei suuda olla sama tubli kui teie. Kas võib olla, et nii vanemad kui teie ise pidevalt võrdletegi ja tema jääb kahjuks alati selle võistluses alla. Mis talle aga raskusi valmistab ja muret teeb, jääb ikka arusaamatuks. Kuna ta ilmselt iga päev kuuleb, et ta ei ole piisavalt tubli ja hea, keegi ei ole temaga rahul, siis ta on kaotanud ka ise usu endasse.
See on muidugi oletus, kuid mis päriselt teie õe huvi pärsib, et ta näib olevat ükskõikne oma tulemuste suhtes, see vastus on peidus temas endas. Kui siiralt soovite seda teada saada, siis on väga-väga tähtis loobuda võrdlusest teistega, igasugustest etteheidetest ja moraalilugemisest ja ilma igasuguse kriitika ja hinnanguta püüda teda kuulata.
Ta lihtsalt on nii kaua lukus, kui see kordub, mis seni pole aidanud. Ta peab saama rääkida kellegagi, keda ta usaldab, kes teda tõeliselt tahab mõista ja et ta usub, et temas nähakse ka muud, kui halbade hinnetega kohusetundetut õpilast või varastajat.
Usun, et teie õena tõepoolest hoolite temast ja soovite talle paremit ja samas olete ka temas pettunud. Arvestades mõlemat kirja, siis põhjuseid on kogunenud palju ja kui midagi teie peres ei muutu, siis tuleb muresid vaid juurde. Seega, pakun teile mõtlemiseks-proovmiseks: kas oleks võimalik, et teie jääksite talle ikka vaid õeks ja teeksite koos midagi toredat, mida ikka õed teevad. Kuigi teie vanusevahe on piisavalt suur, leita kindlasti mitmeid võimalusi. Loomulikult veidi juhendamist või kogemuse vahetamist ei tee paha. Kui ta kogeb, et ta on teile tähtis, teie ei ole nagu noomiv lapsevanem, alles siis võib juhtuda, et saate lõpuks rohkem vastuseid kui „ei tea“.
On täiesti arusaadav, et vanemad väga koormatud ja teiegi püüate neid säästa. Ema, kellel on palju kohustusi ja ta vajab aega ka enda jaoks, tundub tõesti liiast, et ta peaks kontrollima teismelise õppimist ja muretsema, kas tal õigeks ajaks asjad tehtud saavad. Kuid sageli on nii, probleemid tekivad ikka siis, kui peres on keegi ülekoormatud, stressis ja tal pole piisavalt aega nende jaoks, kes teda vajavad. Tulemuseks ongi raskused lastel koolis, pinged suhetes, probleemsed käitumised jne. Teie ei saa võtta enda peale vanemlikke kohustusi, teie olete ikkagi õde. Iga laps vajab lisaks headele suhetele õdede-vendadega veelgi enam aga kontakti ema-isaga. Ma mõtlen tõelist kontakti, mitte hädavajaliku info (kuidas koolis läks ja kas on õpitud) vahetamist. Kui teile näib, et te ei saa kirjast mõtteid, mida ette võtta ja mured ei kao, siis soovitan pöörduda pereterapeudi poole ka.
Täna siis ilmnes, et ta on pihta pannud väiksema (8a) õe kõrvarõngad, millega on uhkelt koolis käidud ja nüüd ka diivanil lösutatakse ja telekat vaadatakse, hoolimata sellest, et kodutööd on tegemata. Väiksem õde märkas kõrvarõngaid, mille mina olin talle tellinud internetist ja küsis, kust teine (nimetagem edaspidi E'ks) need sai. E vastas et ostis Seppälä'st. Väiksem õde palus kõrvarõngad kõrvast võtta ja näitas neid mulle. Aimasin kohe halba, kuna kõrvarõngad olid identsed nendega, mis pisemale tellinud olin. Selle varguste lainepärast olime pisema kõrvarõngad minu ehete kotti minu kummutile pannud ja nüüd kontrollima minnes neid seal tõesti enam ka pole.
Mina õena pole suutnud veel midagi öelda ja ootan vanemate koju saabumist, et siis asi valgustada. Ma lihtsalt tunnen, et ei suuda selle inimesega enam rääkida, asi näib nii lootusetu.
Kas peaks jätkuvalt laskma emal temaga murede-probleemide vestlust teha või on see nüüd viimane piir (ca 30 näpatud asja ja rohkem kui aasta aega juba) ja peaks tõesti spetsialistipoole pöörduma?
Kurb on lugeda, et teie mure õe pärast üha süveneb. Olete väga osavõtlik, püüdnud temaga rääkida, kuid teilgi saab jaks otsa teda õigele teele suunata. Saan aru nii, et seni pole miski aidanud. Kui arvestada seda, kui kaua on varastamine jätkunud, siis kindlasti ei ole kasu tüdruku noomimisest, ega karistamisest. Asi on palju-palju sügavam ja sedavõrd ka keerulisem lahendada. Küsite, kas peaks pöörduda spetsialisti poole. Jah, tehke seda kindlasti, kuid kaasake tingimata vanemad. Ainult teiepoolne sekkumine ei pruugi olla tõhus.
Viimatine kõrvarõngaste lugu lõppes sellega, et palusin 12-aastasel õel kõrvarõngad väiksemale tagastada, mille peale ta paaniliselt karjus, et need pole väiksema omad, vaid tema. Tegelikkuses polnud asi niimoodi kohe rohkem kui kindlalt. Lõpuks andis kõrvarõngad siiski tagasi. Järgmised kuuaega suhtlesime hästi, suutsin talle juba ka otsa vaadata ja normaalselt vestleda, lootuses, et see toob näppamise lainele lõpu, aga ei...
Täna siis ilmnes meie peres, et 12-aastane on minu, 20-aastase õe, tossud laagrisse kaasa võtnud. Tossud on talle küll kaks numbrit väiksed, aga meeldivad niivõrd, et on valmis need ilu nimel jalga suruma. Esialgu helistasin talle, et kas ta on kursis, kus minu tossud on, vastuseks tuli, et tema ei tea neist midagi ja nägi viimati esikus, aga ma näen temast juba läbi ja tean, et see hääletoon vihjas valetamisele (Selline ükskõikne: "Ah mina ei tea küll ää, pole näinud!" Tossud ei saa tõepoolest mujal olla, aga see selgub iga hetk, sest õde on laagrist koju saabumas. Tõotab tulla korralik tsirskus, kus ema lubab kere peale anda kui välja ei räägi ja minul läheb meel härdaks, aga teisalt põlen vihast, kuna see jama ei ole lõppenud ja ei näi ka lõppevat.
Millise spetsialisti poole Tartus pöörduda võiks, näib et me tõesti vajame abi, sest järgmiseks läheb ja varastab veel võõralt midagi.
Rõõmustav lugeda, et seekord on teil jagada ka meeldivat kogemust –terve kuu aega oli teil õega parem suhelda. Kuid jah, kahju ka, et lootused jälle purunesid. Aga siiski, usun, et ka õde ise väärtustab just seda, kui ta saab teie ja teiste pereliikmetega paremini läbi ja kui ta saab tunnustavat kohtlemist. Muidugi on mõistetav, et kui usaldus juba on kõikuma löönud, on ka raskem tunnustust jagada. Kuigi võib ka nii olla, et ta tõesti pingutas ja on uhke, et suutis mõnda aega hoiduda varastamisest ja valetamisest, kuid miski tema sees murdus jälle. Ta ei pruugi ju ise ka teadlik olla, mis talle sedavõrd raske taluda on, et selle leevendamiseks teiste asju võtab ja seda salgab. Tema valmisolek hoiduda varastamisest on kindlasti suurem, kui ta saab teistelt positiivseid emotsioone, märkamist ja tunnet, et ta on väärtustatud. Nagu ma juba vatem olen kirjutanud - karistamised, häbistamised ei aita - hirm ei ole see, mille kaudu ta leiab endas jõudu saavutada enesekindlus ja tahtejõud hoiduda soovimatutest käitumistest. Võti on ikka sellest, et ta kogeks armastust ja märkamist, seeläbi enese väärtustamist (mitte asju, kõrvarõngaid, õega konkuretnsi jms.).
Teie vastakad tunded on selles olukorras loomulikud. Te ju hoolite oma õest väga, tahaksite teda kaitsta ja õigele teele aidata, kuid samas olete ju pettunud ka, kui pingutused vilja ei kanna ja teda usaldada ei saa. Võitegi seda kõike, mida tunnete ja arvate, väljendada oma õele avatult ja ehedalt. Toon näiteid, mis ei sisalda õe sildistamist ja alandamist, kuid võimaldavad rääkida olulisest ja anda tagasisidet: mulle väga meeldis see aeg, kui me sinuga hästi läbi saime; ma rõõmustasin selle üle, et vahepeal ei olnud kellegi asjad kadunud ja ma hakkasin ka sind usaldama – see on väga hea tunne ja ma tahan sind toetada, et see jätkuks; vahel tahaksin ka seda, et sa jagaksid mulle ka oma muresid, näiteks kui sul on raske, tahan sind paremini mõista. Kui nüüd õel tossud kadunud olid, sain ma sinu peale tõesti vihaseks, ma olen nördinud, tahan sind säästa pahandustest ja muretsed sinu pärast; minu jaoks on teiste asjade võtmine täiesti lubamatu. Eriti vihastab mind see, kui sa ei tunnista, et võtsid teiste asju. Hoolin sinust väga ja tahan sind kaitsta pahanduste eest. Jne. nagu öeldud on need vaid niäiteid, teie valige just endale sobbiv sõnastus, mida teie tunnete ja mõtlete. Jälgige, et räägite vaid sellest, kuidas olukord teid mõjutab ja väldite õele hinnangute andmisest, tema käitumise tõlgendusest ja ka süüdistustest. See võimaldab tal teie juttu rohkem süüvida ja tõsiselt võtta.
Mul on väga hea meel, et võtate peres toimuvat tõsiselt ja otsite võimalust pöörduda koos nõustamisse. Sobiva pereterapeudi leidmiseks, sh ka Tartus, soovitan vaadata: www.peretereapeudid.ee
Asi lõppes siis sellega, et neiu saabud laagrist koju ja esialgu eitas kõike, siis aga ütles, et räägib mulle kus minu jalanõud on, juhul kui ma ei pahanda. Olin nõus ja seejärel tõigi ta mu jalanõud enda laagrikotist nähtavale ja läks nuuksudes enda tuppa. Läksin talle järgi ja istusin voodisse tema kõrvale. Siis puhkes ta nutma ja ma hoidsin tema ümbert kinni ja ütlesin, et ei mõista miks ta nii teeb kui tal endal on ka asjad olemas ning väljendasin oma kurvastust. Ta vastas, et ei tea miks nii teeb ja rahunes mõne aja pärast maha. Kõigil järgnevatel päevadel on ta mu küljes rippunud ja ma tõesti loodan, et nüüd on kõik. Suured tänud teile!
Ps! Mainiksin veel seda, et õde olla emaga poodlemas käes näinud samu jalanõusid, mida ta minult näppas ja ema oli valmis need talle endale ka ostma, aga õde ei soovinudki seda. Üpris veider minumeelest, arvestades kui väga need samad jalanõud talle meeldivad, mis minul ka olemas on. Kas asi võib tõesti selles olla, et suurema õe asjad tunduvad nii vahvad ja lahedad ja võtab neid seetõttu? Ma kuidagi ei taha uskuda, et tal minu vastu miski sisemine viha, et näppab koguaeg.
Teie õde tunnistas üles, et võttis teie tossud ja ka selle, et ta ei tea ise ka, miks ta need võttis. Seda ongi tal raske seletada. Ta sai siiski olla teiega avatud nii palju, kui sel hetkel suutis ja see, et te olite valimis teda kuulama ja mõistma, lähendas teid. On ju liigutav, kuidas ta seejärel mitmeid päevi teie lähedusse hoidis – ta vajab teid, tundis end turvaliselt, sai kergendust, et asi sai ära räägitud ja teie mõistvast suhtumisest ning kindlasti mõjus talle ka teie kurbuse väljendamine.
Usun, et just sellest ongi tal puudus, lähedusest, tunnete jagamisest, mõistmisest, märkamisest, koosolemisest, mitte asjadest, kõrvarõngastest, tossudest jne. Kindlasti ta ei vihka teid, kui siis ehk seda olukorda, milles ta on – üksi, varga ja valetaja tiitliga, seega halb ja vääritu. Veel võib ta vihata iseennast, et ei suuda teenida heakskiitu teistelt ja vääri armastust. See pole sugugi erandlik paradoks, et varastaja ei suuda loobuda oma keelatud teost, kuigi teab, et saab karistada ja seega osutub võimatuks tunda teiste tunnustust. Ta on kindlasti väga tundlik ja kaitseb oma lähedasi omamoodi – kui ma ei ole ärateeninud piisavalt armastust, siis ma vähemalt annan neile põhjuse mind mitte sallida. See on igal juhul emotsionaalselt väga keeruline, mis temas ja ka teis toimub. Kuid kindlasti ei ole ta halb, vaid vajab abi ja emotsionaalset lähedust.
Kuigi on hea, et olete tema jaoks olemas, vajab ta ka teiste lähedaste poolt märkamist positiivses tähenduses. Ta ei varastanud asju mitte materiaalses tähenduses, vaid ta varastab heaolu muus mõttes, ta varastab armastust. Miks just teie, õe, asju. Pigem tundub, et teil, õel on midagi, teiste tunnustust näiteks, mida tal ei ole. Kuid seda on raske näha ja mõista tal endalgi. Hea, et olete tema jaoks olemas ja ei vihka teda tema enda kimbatuses. Isegi, kui ta näitab vahel protesti, ei vasta teiste ootustele, siis tuleneb see siiski tema enda vastakatest tunnetest – vahel vihatakse ka neid, kelle armastust kõige enam vajatakse – see on inimlik. Ta on lihtsalt väga haavatav ja vajab kedagi, kes usub temasse. Kindlasti andke jätkuvalt teada, mida tunnete, et te ei salli valetamist-varastamist, vältige pidevaid meeldetuletusi sel teemal ja keskenduge rohkem olukordadele, mis annavad võimaluse talle näidata end tunnustustväärivana, otsige võimalusi, mil on koosolemisest rõõmu, lihtsalt tore ja lahe.
Kuid nagu juba öeldud, on vajalik minna ka pereteraapiaase, kaasata ka vanemad, et saavutada püsivaid muutusi.
