Otsin vastust küsimustele, kuidas minna edasi, mida teha?
Meie 9-aastase poja elu keskpunkt on arvuti. Kõik keerleb ümber selle ning kõik muu on vähemoluline. Ta teeb kõike kiiresti: sööb kiiresti, õpib kiiresti (ehk üle-jala, mõned asjad tegemata jne), käib wc-s kiiresti, magaks ka kiiresti, kui saaks. Näha on, et temaga rääkides ta ei ole mõtetes siin ja praegu. Õpib kiirustades, ei viitsi päevikutki lahti teha("Lõpetasin koolis juba ära", kuid ikkagi on tegemata hoopis), ütleb, et andku ma töövihk jms. talle kätte.
Et saaks ikka kiiremini arvutisse. Juba paar aastat oleme kokkuleppeliselt teinud nii, et arvutis saab olla poolteist tundi ning ise ta arvutisse ei saa. Mis mind häirib, ongi tema suhtumine. Ta on pidevalt kas ärev või siis mossis, nutab, kui ta arvas, et on veel aega arvutis olla, kuid aeg on läbi. Kisab vastu ja on pahane, kui ütlen, et aeg on nüüd läbi, pane arvuti kinni. Olen aru saanud, et aeg lendab arvutis olles tema jaoks kiiresti, kasutan enamasti seda, et ütlen varem, et veel 10 minti on jäänud.
Oleme mehega arutanud, et äkki tööpäeviti üldse nö. ära keelata arvutikasutamine. Soov oleks, et paraneks tema suhtumine ja suhtlemine ning ka õppimine. Arenguvestlusel õpetaja rääkis meile (pojale ka), et on tark poiss, pea on hea, kuid on tähelepanematu, lohakas, kiirustab liigselt. Olen rääkinud oma tunnesest, et ma ei soovi igaõhtust lahingut selle pärast, et vaja on arvuti kinni panna. See väsitab ka mind, muudab mind kurvaks ning rikub tuju. Olen talle seda selgitanud.
Teine mure on käitumisega koolis. Poeg kipub teisi torkima, sorkima ning katsuma, ka on vahest olnud, et katsub klassikaaslase (poiss) intiimset kehaosa. Miks ta sedasi teeb? Sellest tuli suur tüli, kuna see poiss oli teda löönud ning minu laps oli vastu löönud ja nii nad madistasid. Rääkisime sellest, põhjust välja tuua ta ei osanud, kuid leppisime pojaga kokku, et ta võiks lugeda raamatuid seksuaalsuse teemadel, kuidas lapsed sünnivad, kuidas poisid ja tüdrukud muutuvad jne. Käisime koos raamatukogus ja natuke ta neid raamatuid täitsa uuris.
Õpetaja sõnum oli, et ta muutub sedasi tõrjutuks klassis, kui ta ei suuda oma käitumist muuta. Sõpru jääb järjest vähemaks....
Sellised mured siis, mis tunduvad olevat kuhjunud paari päevaga. Kuna meil on peres väiksem poiss ka, siis olen suurema pojaga võtnud aega, et nädalavahetusel käia paar tundi õues kepikõndi tegemas. See on talle väga meeldinud ja ta on tore ja vahva vestluskaaslane, saan isegi teada nii palju, millest ta mõtleb ja unistab.
Olen talle rääkinud, kui olulised on sõbrad, kui tore on püüelda oma unistuste poole, kuid sinna jõudmiseks peab ka usinasti õppima. Ta tahaks teha sama tööd, mis isa, kuid olen selgitanud, kuida isa on selleni jõudnud, kui palju ta on ise õppinud, lugenud, uurinud... Ei teagi kohe, mida teha...
Jälgida, et lapsed liiga palju arvuti taga ei veedaks, on igati mõistlik. See teema on sageli tüliõunaks ja muutub vahel ka pidevaks kauplemiseks. Nt nii, et kui õpid paremini, siis saad rohkem arvutis olla. Kahjuks muutub siis arvutiaeg veelgi väärtuslikumaks ja ihaldusväärsemaks ja õpihuvi väiksemaks. Õnneks pole teie seda teed läinud. Hea ongi see, kui teil on selge piir, nt 1,5 tundi. Mõjus oleks seegi, kui poiss teaks, et see ei ole tema karistus- ega mõjutusvahend, vaid otstarbekas ja nüüd oleks hea tuua mõni mõistlik argument, miks nii. Kui aga peaks selguma, et vaja juurde aega anda ja see on vajalik ja arendav, nt infohankimiseks vms, siis võib ju kokkulepped üle vaadata. Kokkulepped toimivad siis paremini, kui on selgus ja koos asja üle arutletud.
Mis paneb aga poissi kiirustama ja teeb ärevaks, kui ta teab, et on kindel piiratud aeg, on siiski mõistatuseks. Kui ta niikuinii ei saa rohkem arvutis olla, miks peaks ta õppima, sööma jms tegema rutakalt? Arutlege selle üle temaga, kuidas, mis järjekorras jne ta ise oma asju tahaks korraldada, ehk on tal vaja lihtsalt saada veidi rohkem teadlikuks, miks ta midagi teeb ja tunda kontrolli oma asjade üle. Võimalik, et tema ärevus on seotud pideva kartusega, et jääb ilma arvutiajast vms.
Arvuti päris ärakeelamine võib mõjuda karistusena ja see tekitab vaid protesti ja õppimistulemused ei pruugi paraneda. Pigem ikka nii, et ta tunnetaks ise vastutust ja saaks oma asju järjest rohkem ise planeerida.
Paremini kui piiramine või keelamine võib mõjuda ka see, kui pakkuda talle huvitavaid tegevusi. Kui miski on veel, mis on põnev, sisukas, eakohaselt arendav, eduelamust tekitav, sportlikult hasartne või lihtsalt tore, siis ei pruugi arvuti olla see kõige ihaldusväärsem ja kogu vaba aja sisustaja. Sageli ei osata leida lihtsalt teisi alternatiive. Teie kirjast selgub, et teil on kogemus, et poiss teeb meelsasti kaasa jalutuskäike ja teil on huvitavaid jututeemasid. Just sarnaseid asju ongi oluline pakkuda ja neid, millest ta ise ka huvitatud on. Lisaväärtuseks on teadmine, et teil või teistel pereliikmetel on temaga koos tore. Raskem on neid lapsi arvutist eemale saada, kes ei huvitu aktiivsetest tegevustest ega suhtlemisest, sest arvuti asendab kõiki olulisi valdkondi või polegi teisi toredaid kogemusi, ega oska tahta midagi muud.
Arutlege temaga koos ka seda, kuidas ta end koolis ja sõpradega tunneb. Kas tal on piisavalt võimalusi väljaspool kooli end teostada ja sotsialiseerida, tunda end väärtustatuna. Teistega konflikte, tülinorimisi tekib ikka siis, kui on enesetunne kehv, on midagi, mis talle muret teeb, kui ta tunnetab teiste poolt halvustamist vms. Nii tekib nõiaring, tunneb end tõrjutuna ja siis norib ise tüli ja seetõttu ei taha teised temaga olla jne. Praegu ilmselt ei piisa sellest, et öelda, ei tohi teisi torkida, lüüa vms. Ilmselt on midagi, mis vajab süüvimist, mis talle endale keeruline on, alles siis saab midagi ette võtta.
Mis puutub intiimsetesse teemadesse, siis on hea mõte, et ta saaks oma võimalikele küsimustele vastuseid. Vahel on ebamugav lastel oma vanematega neil teemadel rääkida, kuid võimalust pakkuda võib ju ikka. Kui ta raamatutest ei saa endale piisavalt vastuseid, siis on olemas ka asjatundlikke nõustajaid, sh ka internetis, nt www.amor.ee . Ei saa ju ka välistada, et ka temaga on keegi sarnaselt või kuidagi kohatult käitunud. Seetõttu tuleks olla temaga võimalikult delikaatne ja mitte pahandada, pigem julgustama kellegagi rääkida, nt psühholoogiga. Igal juhul on tal rohkem abi sellest, kui püüate teda mõista ja säilitate usaldussuhte.
