minul mure oma 2 aastase ja 10 kuu vanuse poja pärast. Oma loomult on ta hästi agar ning aktiivne. Kahjuks on aga tema sõnavara aktiivsusest kaugel - emme, anna, aitäh vaid. Mureks siis see, et kõike on tal vaja kiskuda ja tirida, talle võib öelda ´´sada´´ korda, et ära seda palun võta sest see on nt kuum vms aga see ei peata teda ikkagi vaid järjekindlalt rapsides tõmbab asju nt laua pealt maha. Tulemuseks tavaliselt korralagedus - mõne vedeliku loik maas või terve potitäis toitu kummuli. On väga tervitatav nähe kui laps on uudishimulik ja nö normoludes las uurib ja toimetab aga kui asi on temale endale ohtlik, siis võiks ju ikkagi uskuda lapsevanema juttu. Koristamine kui selline ei ole ju raske aga võiks juba ju kuidagi meelde jätta endale, et kui öeldakse miskit võiks ju uskuda ka!
Lisaks sellele olen täheldanud erinevat käitumist - kui oleme lapsega kahekesti, siis on ta rahulikum (muidugi mitte alati), mängib oma ette, tegeleb oma raamatutega, kui palun midagi teha, siis teeb või toob jne. Niipea kui tuleb koju kas isa või õde läheb põrgu lahti. Sihitu tormamine, karjumine, löömine (üldjuhul minu ehk ema), asjade loopimine. Siis ei saa normaalse jutuga üldse asju aetud, ei tohi tal paluda midagi teha ega käskida midagi teha, vastuseks saame karjumise ja löömise. Oleme suunanud teda toa teise otsa nurka rahunema 2 minutiks aga vahel ta tihub seal oma 2 min nutta, teinekord tormab sealt sõjakalt välja. Olen olnud järjekindel ning lasknud tal see 2 minutit ära olla ning siis tema käitumise lahti seletanud ning laps siis palub vabandust küll mitte sõnadega tema puhul vaid teeb pai. Ja siis hakkab kõik otsast peale...
Poes käimine on ka viimasel ajal muutunud põrguläveks. Laps tahaks vaid käruga mööda poodi joosta aga kui seda teha lasta, siis saavad külastajad ning poeinventar viga k. a ta ise. Kui lõpuks õnnestub ta kärru istuma saada, siis saadab terve poeskäigu aja mind üks suur huilgamine ning vahel ka teiste külastajate löömine kui need satuvad liiga lähedale. Ise hoian nii riiulitest kui ostlejates eemale aga vahel on lihtsalt nii kitsas, et satume ikkagi liiga lähedale millelegi/ kellelegi. Olen oma poes käigu ajaliselt viinud miinimumini aga teinekord peab lihtsalt kauem nt kassajärjekorras seisma.
Lisaks eeltoodule on ta ka kehv magaja olnud sünnist saata, paar kolm korda öö jooksul üles ärgata ning nt oma voodist meie voodisse magama tulla või hoopis diivani peale minna kogu oma patjade ning tekkidega pole lapse jaoks probleem. Ainuke positiivne selle vähese magamise juures on see, et enam ei ärka ta hüsteeritseva kisa saatel vaid toimetab vaikselt.
Mul endal on sellest trianglist nii kõrini. Ma isiklikult arvan, et kuna ma ise olen praeguseks nii negatiivselt lapse suhtes meelestatud, siis eks ta tajub seda ning saab hoogu juurde, et pööraselt käituda. Aga ei ole siiani aidanud rahulikuks jäämine ega kõvema hääle tegemine vaid lapse terror jätkub. Miks see nii on, kuidas saada laps tasakaalukaks, koostöö altiks? Ei pea ju see kodune elu nagu sõjatander olema, elame siiski rahuajal.
Olete märganud, et teie jaks on otsas ja enam ei suuda ise rahulikuks jääda. Olete teadlik, et teie negatiivsus võib omakorda lapses trotslikku ja terroriseerivat käitumist soosida. Küllap nii ongi, et laps tajubki õhkkonna pingelisust ja see soosib ka tema ärevust ning see väljendub tema käitumises.
Kirjeldate, et paremad hetked on siis, kui olete kahekesi. Ta suudab siis paremini keskenduda, olla kontaktsem teiega, ilmutab koostöövalmidust. Võimalik, et ta ei tule toime olukordadega, kus on palju ärritajaid ja rohkem inimesi, nt poes toimuv on talle lihtsalt ülejõukäiv ja hüsteeria ongi tema viis väljendada endas toimuvat.
Esmalt oleks oluline mõelda, kuidas saaksite ise rohkem puhata, rahulikku keskkonda, enda igapäevastest pingetest välja lülitada ja midagi meeldivat kogeda. Kas on keegi, kes saaks teile seda võimaldada, teid toetada ja mõista, vahel ka poisiga tegeleda ja teile oma aega võimaldada? Nii nagu teie vajate mõistmist, vajab ka poiss suhtumist, et ta ei ole mitte paha laps, vaid ta seisab oma vajaduste eest ja väljendab lihtsalt enda sees toimuvat. Ta ju võibki olla tundlikku närvisüsteemiga laps (seetõttu ka rahutu uni sünnist saati), tunnetab teravamalt ka pingeid teistes inimestes, suhetes ja reageerib ägedalt muutusele, ärritajatele, eriti kui on palju asju korraga (sh ka inimesi).
Nii raske kui sa ka tundub, oleks hea püüelda selle poole, et pakkuda poisile nii palju kui võimalik rahulikku keskkonda, võimalda üks-ühele suhtlemist, keskendumist ühele asjale korraga ning anda aega ühelt tegevuselt teisele üleminekuks. Kasuks võib tulla teda ette valmistada igaks uueks tegevuseks, nt magama või õue minekuks, poes käimiseks. Öelge lühidalt ja konkreetselt, mida kavatsete teha ja mida tahate pojaga kokku leppida. Näiteks paneme koos mänguasjad kokku ja siis hakkame riidesse panema. Lähme poodi ja ostame (mida vähem korraga, seda parem) süüa ja mul on hea meel kui istuksid kärus. See vaid näide. Põhisõnum on: tehke poisile lihtsaks ja arusaadavaks, mis toimub ja mida temalt ootate. See võib olla talle rahustav, kui määramatust on vähem ja ta teab, mis toimub. Veenduge igakord, kas ta oli teiega kontaktis, kui püüdsite talle midagi öelda. Kas teie mõte, palve ja sõnum on talle arusaadav. Öelge pigem üks kord, lühidelt, konkreetselt, vaadake talle silma, saage temalt nõusolek ja märguanne, et ta sai aru - see vähendab vajadust üht asja sada korda öelda. Kui aga läheb meelest, mida ka võib juhtuda, siis tehke sõbralik meeldetuletus ja jälle veenduge, et sõnum jõudis temani. Kõik see toimib ikka vaid siis, kui poiss on samaaegslet kontaktne ja kogeb teie heasoovlikust ja ei pea kartma karistusi.
Olete proovinud erinevaid viise poisi käitumisega toimetulekuks ja kogenud, et ei aita ei rahulikuks jäämine, ega ka karjumine, teise tuppa rahunema saatmine, sada korda ütlemised.
Mingeid imenippe ongi raske leiutada, kuid laps võib ise anda märku, mis teda aitab. Seega jälgige tähelepanelikult, mis tegevused ja teiste reageerinud teda ärritavad ja mis rahustavad. Mis on siis teisiti, kui teised pereliikmed on kodus? Mis võiks olla poisile sedavõrd ärritav, et tema käitumine muutub? Kes kuidas millele reageerib ja milline võib olla peresuhetes toimuva mõju lapsele? Kes on peres veel ärritunud ja rahutu? Lapse käitumise muutus viitab ikka tema enesetunde muutusele ja hea oleks see leida, mis talle raske on. Kindlasti tuleb kasuks lihtsalt aktiivne kuulamine, st julgustada poissi ennast väljendama, kuidas ta end tunneb ja mida vajab.
Kui mingi meetod ei toimi, siis pole seda mõtete kaua katsetada. Kõige olulisem rahutu lapse jaoks on kontakt rahuliku vanemaga. Pole olemas paremat viisi aidata lapsel oma tunnetega toime tulla, kui olla tema juures ja võimaldada tal tunda turvalisust. See tähendab seda, et teda ei saadeta ära teise tuppa ega halvustata tema raskuste pärast iseendaga toime tulla. Isegi lühiajaliselt üksi jätmine, ema-isa lahkumine tema juurest, eriti siis, kui see peaks olema tema korralekutsumiseks, karistuseks, on alati hirmutav ja mõjutab ka baasilist turvatunnet. Võimalik, et tema probleemsed käitumised räägivadki sellest, et ta vajab rohkem kindlustunnet, koosolemist, eriti kahekesi olemisi, lähedust, tunnet, et ta on tähtis, ja ta on hirmul, vihane ja pettunud, kui ta seda ei saa või kui on oht, et ta saab pahandada ja karistada, kui ei tule oma tunnetega toime.
Seega püüdke leida enda jaoks ajaga meeldivateks tegevuseks, puhkuseks ja seejärel leida üles rõõm lapsega koosolemisest. See ongi parim lapsele, kui ta tunnetab, et emme ja ka issi ja teised lähedased kogevad temaga koos olles positiivseid emotsioone. Kui emme-issi on õnnelikud ja pole vaja karta midagi.
Kui aga kohe miski eeltoodust ei näi teie jaoks sobivat ega paku äratundmist ega lootust proovimiseks, siis tasub jagada oma muret ka mõne spetsialistiga, nt lastepsühhiaatri või pereterapeudiga.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
