Ma ei oska käituda oma lapsega kes ei kuula sõna ja teeb pahandusi. No näiteks täna lihtsalt võttis pooleldi söödud õuna ja viskas selle põrandale. Palusin tal see üles võtta ja prügikasti viia. Ei oli vastus. Mitu korda seletasin, et me ei loobi prahti põrandale ja miks peab ära koristama, ei. Viisin ta oma tuppa kus ta lihtsalt jonnis. Olen üritanud ta panna järele mõtlema, kuid siis ta tuleb ikka oma toast või pingilt ära ja nutab. Ta võib olla väga kangekaelne. Andeks ei palu ka ja kõik. Lõpuks lihtsalt hoidsin süles ja kallistasin ja läksime koos siis õuna koristama ja ta viskas selle ära. Aga nii on iga olukorraga. Ei taha koduriideid selga panna, ei taha süüa jne. Ja siis püherdab põrandal, naerab, vahel isegi lööb. Kuidas ma peaksin käituma sellistes olukordades? Ta ei ole nõus kuskil toolil istuma ega ka oma toas olema, karjub ja lööb isegi vastu , pillub asju jne.
Paljud tuttavad on minu lapse käitumist nähes öelnud, et kui te ei saa 4 aastasega hakkama mis siis hakkabb 5 aasta pärast toimuma, kardan isegi seda. Aga mittemidagi teha ei oska ka
Mida teha lapsega, kes ei kuula vanemate sõna? Olukorda ei tee kindlasti kergemaks ka väljastpoolt tulnud negatiivne tagasisisde, mis seab kahtluse alla vanemlikud võimed ning külvab ebakindlust praegu ja tulevikus toimetuleku osas.
Kirjeldate mõnda olukorda, kus laps reageerib eituse, vastupanuga. Need on igapäevased elusituatsioonid, kus laps keeldub näiteks riideid vahetamast, söömast, enda tekitatud segaduses korda loomast.
Miks laps ütleb "ei", selle asemel, et öelda "ja" - ta näeb, et sellel on tulemus. Selles vanuses lapsed tahavad kogeda ja tunnetada oma mõjukust- kas ja kui palju nemad suudavad maailma (vanemaid) mõjutada. Keeldudes tegema vanema poolt soovitut, või käitudes vastuvõetamatult- proovib ta piire, nende kehtivust ja oma mõjukust. Kuidas vanem reageerib, selles on küsimus.
Ebakohane käitumine ei tähenda mitte kunagi, et tegu oleks "halva lapsega", selliseid pole lihtsalt olemas! Vanemale vastuvõetamatu käitumine (keeldumised/"ei"; löömine, maas püherdamine, naer, rahunemistoolilt äratulek) peaksid olema täiskasvanule signaaliks, et lapsel on mingi probleem, mure. Käitumise ajendiks on alati vajaduste rahuldamine, seega lapse ebakohane käitumine on samamoodi märk, et mingi tema vajadus on rahuldamata.
Kirjutasite, et vanemana kasutate lapse käitumise muutmiseks selgitusi, mis on suurepärane! Ainult rääkides, suheldes on võimalik soovitud muutusi esile kutsuda, ent- oluline on, kuidas te end väljendate, kuidas kehtestate ebakohase käitumise korral. Pahandamine, süüdistamine, karistusega ähvardamine/karistamine ja moraalilugemine ei anna kahjuks tulemusi- pigem vaid tekitab trotsi ja suurendab vastupanu. Kuidas end vanemana selgelt ja mõjukalt väljendada, saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Vanemlikke oskusi saab õppida Gordoni perekoolis, ehk lapsevanemate suhtlustreeningul, vaadake lähemalt algavate koolituste kohta: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Tegelikult on teie tark laps selgelt väljendanud, millised vanema reageerimisviisid/kasvatuslikud võtted tema puhul ei tööta- need on karistused (oma tuppa saatmine) ning mida ta tegelikult vajab olukorras, kus on tekkinud konflikt - sülle võtmist, hoidmist ja kallistusi.
Võimalik, et lapse ebakohase käitumise taga olev rahuldamata vajadus ongi tähelepanu saamise ja armastusvajadus. (lapse käitumine võib muutuda ka muutustega kohanemise perioodidel- nagu lasteaeda minek; muutused vanematevahelistes suhetes; haigus, surm või lahutus perekonnas; noorema õe/venna sünd jne.)
Iga laps vajab kinnitust, et ta on armastatud ja eriline- seda saate pakkuda läbi ühiste meeldivate tegevuste, sõnadega väljendades ning läbi kehalise kontakti- puudutused, paitused, kallistused. Leidke iga päev asju, mille kaudu saate lapsele edasi anda oma rahulolu/heameelt tema üle - need võivad olla väikesed asjad, näiteks: " Mul on hea meel, et sõid oma pudrukausi palumata tühjaks"; "Mind nii rõõmustab, kui koju tulles kallistad mind!"; "Rattasõit tuleb sul tõesti hästi välja, olen su üle uhke!" jn. jne. Selline positiivne tagasiside lapsele kinnitab talle, et on armastatud ja võimalik, et ta ei pea enam tähelepanu saamiseks (paradoksaalne on, et lapsele pole oluline, millist tähelepanu ta saab, neg. või pos. - tähelepanu on tähelepanu) nii trotslikult reageerima. Teada on, et kui suunata oma tähelepanu positiivsele (ja jätta negatiivne tagaplaanile, või rõhutamata), hakkab oodatud käitumine korduma ja laieneb.
Teile soovin vanemlikku tarkust end vanemana koolitada, oskust rahulikuks jääda ning usku oma lapse baasilisse headusse.
11 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
4 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
