Mure siis selline, et minu 9 aastane poeg kardab oma kodus minna üksi kööki, wc ja ma pean ka ta oma tuppa saatma kui ta õhtul magama läheb. Öösel kui ärkab siis kardab jälle ise uinuda, ütleb, et on vaimud jne. See on juba päris pikalt kestnud. Nii mina kui lapse isa on korduvalt rahulikult rääkinud, et ei ole vaja karta ja seletanud, et vaime pole olemas. Sellest ei ole mingit kasu. Enam ei oska midagi ette võtta.
Olete mures oma lapse pärast, kellel on juba pikka aega esinenud erinevaid hirme- kui ma õigesti aru saan, siis on need seotud pimeduse- ja kollidekartusega.
Laste elus on hirmudel "oma koht", see, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand.
Hirmu tuleb võtta kui inimlikku, loomulikku tunnet. Kui me midagi ei kardaks, oleksime tihti hädaohus.
Võite ka mõelda, mis on teie peres viimase poole aasta jooksul muutunud, lapsed reageerivad endale arusaamatutele või pingeid tekitavatele olukordadele ka hirmudega (pereliikme haigus, muutused vanematevahelises läbisaamises, toimetulek koolis, jne. jne.).
Oluline on saavutada kontroll oma hirmude üle, õppida nendega elama ja toime tulema.
Lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida. Ka füüsiline kontakt (silitused, patsutused, kallistused, embus) on lapsele rahustav ja turvatunnet sisendav.
Kuidas last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on näiteks väljendanud, et ta kardab vaime, - võite seda edasi arendada, sõnastades kuuldu ümber, näiteks: "Öösel ärgates on sul raske uinuda, sest kardad vaime." Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, kas hirmu taga on vaimud (kelle arvab elavat kapis või voodi all või krõbistavaid hääli tehes akna taga...) või hoopis midagi muud. Siis saate juba koostöös edasi arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus ise uinuma (abivahendid- ehk on abi võlutegelasest/kangelasest, kelle laps endale abistajaks valib; mõni kaisuloom jne.), julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, näiteks joonistamise kaudu - võite paluda lapsel kujutada oma hirmu (vaim, pimedus), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda.
Abistav on ka lapsele rahustava hingamise tehnika õpetamine. Tehnika kirjeldus/instruktsioon - "Istu mugavas asendis, nii et su jalad toetuvad kindlalt põrandale, su käed lebavad lõdvestunult põlvedel ja selgroog on sirge (harjutust võib teha ka voodis pikali, soodustab rahunemist ja uinumist).
Hinga sügavalt sisse, lugedes mõttes sekundeid: „üks, kaks, kolm, neli”. Enne, kui välja hingad, - hoia hinge kinni, lugedes mõttes: „üks, kaks, kolm, neli”. Nüüd välja hingates, loe mõttes: „üks, kaks, kolm, neli” ja lisa sinna üks positiivne, ennast toetav sisendus. Näiteks: „saan hakkama!”, „lõdvestun!”, „olen rahulik!”, "olen julge!", "uinun rahulikult ja ruttu"jne. (laps võiks valida nende sõnumite seast ühe või paar, mis talle endale meeldivad ja just neid kasutada)
Tee seda harjutust vähemalt neli korda.
Jälgi selle harjutuse ajal oma hingamise pidevat aeglustumist, keha lõdvestumist, mõtete rahunemist."
Et harjutust lapsele õpetada, tehke seda koos. Tehnika saab selgeks kiiresti, selleks, et ta aga muutuks automaatseks (laps saab seda kasutada alati, kui tunneb end pinges või hirmul), võiksite seda koos harjutada kuu aja jooksul, iga päev paar korda.
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. Olukorda, kus ka vanem ei tule iseendaga toime, on hirmu kogeval/tundlikul lapsel eriti raske taluda. Tekkida võivad lisapinged vanema pärast muretsemisega või süütunded.
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule, abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
