Suur mure oma 1,5-aastase pärast. Oleme seltskonnas käinud ja teiste lastega kokku puutunud palju, aga nüüd on asi nii hulluks läinud, et ei julgegi enam kuskile minna. Poiss kisub teisi juustest, hammustab, näpistab, kakub teiste riideid jne. Siiamaani oleme selgitanud, et nii teha ei tohi, tee hoopis pai vms. Käitumine muutub hullemaks enamasti väsimusega. Põhjust leida ei oska, sellist käitumismudelit ta kuskil näinud ei ole, tema ise füüsiliselt karistada ei saa. Kuidas toimida?
Kui teie laps hammustab, näpistab või teeb muul moel kellelegi haiget, siis tasub hoolega jälgida, mis laste vahel toimub. Lapsed, kes end veel vabalt sõnadega väljendada ei oska, kasutavad enda vajaduste väljendamiseks kehalisi võimalusi – hambaid, näppe jne. Üks põhjus, miks laps haiget teeb on see, et ta tahab midagi või on rahulolematu millegagi. Sel juhul on oluline lõpetada koheselt kuid rahulikult haiget tegemine ja ning sõnastada see vajadus, mis lapsel tundub olevad. Näiteks: „sa tahtsid ise selle palliga mängida“, „sulle ei meeldinud, et ta sinu auto ära võttis“ või „siin on nii palju lapsi, et sa ei tea, mida peale hakata / sul on segadus ja halb olla“. Kui lapse vajadusi märgata ja sõnastada, siis tasapisi õpib laps seda ka ise tegema. Loomulikult tasub anda aega lapse loomulikule arengule ja mitte oodata, et ta suudab olla meie mõistes mõistlikum, kui tema vanuses see võimalik on.
Seega, pika selgitamise asemel tasub pigem aktiivselt kuulata (http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/). Liigse seletamise juures on oht, et laps õpib selgeks, et teatud viisil käitudes saab ta oma vanema täieliku tähelepanu. Laste jaoks on vanema tähelepanu saamine eluliselt oluline. Lapsed on väga nutikad ja leiavad nii mõnigi kord, et negatiivset tähelepanu on lihtsam saada kui positiivset. Selgitamise või riidlemise ajal on ju vanem väga tugevalt kontaktis lapsega. Seetõttu tasubki ebasobiv käitumine peatada väga selgesõnaliselt, rahulikult ja ilma suurema emotsionaalse jututa. Kui laps käitub viisil, mis teeb kellelegi haiget, siis tuleb see käitumine lõpetada selgelt ja rahulikult öeldes lapsele, et nii on teisel valus. Laps peab saama selge sõnumi, et see ei ole lubatud. Täiskasvanu asi on panna piir ja kaitsta nii lapse enda kui ka teiste turvalisust.
Oluline on vaadata, et laps saaks piisavalt täielikku tähelepanu muudes olukordades, siis kaob ka vajadus nö pahandustega tähelepanu tõmmata. Tasub meeles pidada, et kasvab ju alati see, millele tähelepanu pöörame.
Alati tasub usaldada, et iga lapse käitumise taga on mingi vajadus. Laps ise ei oska oma vajadusi alati ära tunda ega ka väljendada. Seetõttu vajab ta täiskasvanu abi ja mõistmist. Kui laps kogeb, et vanem mõistab tema käitumise taga olevaid vajadusi, siis õpib laps ka ise tasapisi ennast tundma ja oma vajadusi sobivamal viisil väljendama. Mulle meeldib väga mõte, mida ütleb dr.Solter oma raamatus „Nutt ja jonnihood“: „Oluline on olla teadlik tõsiasjast, et lapsed vajavad kõige enam armastust ja tähelepanu siis, kui nad käituvad viisil, mis selleks kõige vähem põhjust annab.“
Ütlete, et lapse käitumine muutub hullemaks väsimusega, mis on ka väga loomulik. Kui muid põhjusi lapse ebasobival käitumisel ei tundu olevat, siis võib ka väsimus või ebamugavus olla see vajadus, mida laps oma käitumisega väljendab. Vahel lapsed väsivad teistest inimestest ja vajavad rohkem omaette või koos vanematega olemist.
Kindlasti ei tasu arvata (ja end seetõttu süüdi tunda), et lapse selline käitumine on seotud kasvatamatuse või halva eeskujuga. Laps väljendab lihtsalt oma vajadusi ja meie, täiskasvanute, ülesanne on püüda mõista lapse tegelikke vajadusi ning nendega võimalusel arvestada. Oluline pole täita lapse soove vaid sõnastada tegelikke vajadusi ja kuulata aktiivselt tundeid, mis rahulolematuse all on. On loomulik, et laps tunneb aegajalt pahameelt ja frustratsiooni ja tasapisi õpib ta neid tundeid taluma ja mõistlikumalt käituma. Mida rahulikumaks jäävad täiskasvanud lapse tunnete korral, seda kergem on lapsel pettumustega toime tulla.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et selgitamisest olulisem on rahulik halva käitumise peatamine ja aktiivne kuulamine ning lapse vajadustega (väsimus, ärevus, nälg) arvestamine lapse päevaplaanis.
Rõõmsat koosolemist!
