Tere!
Käisime oma 3-aastasega hambaarsti juures esimesel tutvustaval visiidil. Kuna ta on üsna häbelik ja võõrastega ei taha tavaliselt väga suhelda, siis seletasin kodus mitu korda, mis teda arsti juures ees ootab ja mida arst teeb. Laps "lubas", et arsti juures vigurdama ei hakka, vaid teeb seda, mis arst ülteb, et saaks hambad üle vaadata. Arsti ukse taga hakkas laps juba ütlema, et ta siiski ei taha suud lahti teha jne. Leppisime kokku, et esimesena vaadatakse suur vend üle, siis ta näb,mis tehakse ja pärast on tema kord. Kui vennal oli kõik tehtud, saabus tema kord ja ikkagi ei tahtnud ta suud lahti teha, vaid peitis näo kätesse. Arst küsis lapse käest, kas ta tahab üksi kabinetti jääda ja kõik teised võivad ära minna. Laps oli sellega täitsa nõus ja nii me ukse taha läksime. Ootasime veidi ja juba tuligi arst meid sisse kutsuma. Lapsel olid hambad vaadatud ja kõik oli korras, kuigi tema olekust sain aru, et toimunu talle väga ei meeldinud. Minu küsimus oleks, et kuidas seletada seda, et laps ei tahnud, et talle tuttavad inimesed võõras kohas tema juures oleksid? Miks ta otsusas, et tahab üksi olla? Vahel olen kodus pannud tähele, et ta ei taha kiitust kuulda. Kui palun tal midagi teha (mänguasju korjata, riidesse panna jne), siis ta palub, et ära ütle pärast midagi. Sellest olen järeldanud, et ta ei taha, et kiidaksin teda tehtud teo eest. MIks on see nii? Kuidas seda mõista?
Ette tänades,
Katrin
Hooliva lapsevanemana valmistasite oma kolmeaastase põnni uude olukorda minekuks adekvaatselt ette, kirjeldasite hambaarsti visiiti põhjalikult, mis seal oodata on.
Teie küsimus on, et kuidas aru saada häbeliku lapse üllatavast soovist võõras olukorras olla ilma lähedasteta ning miks ei soovi laps kiitust, kui on teinud midagi, mida olete tal palunud teha.
Ütlete, et teil on häbelik laps, häbelikkus on igati normaalne iseloomujoon. Seda täheldatakse umbes 15%-l lastest. Esmakordselt ilmneb häbelikkus kaheaastaselt. Kuid pole sugugi reegel, et häbelikest lastest kasvavad ka häbelikud täiskasvanud. Mida häbelik laps vajab, on täiskasvanute mõistvus ja toetus. Arengupsühholoogid leiavad, et igal lapsel on positiivseid, kiitust väärivaid jooni, olles omamoodi unikaalne. Häbelike laste puhul seisneb kasvatuse tähtsaim osa selles, et leida üles need erilised jooned. Lapsevanemad peavad aitama lapsel arendada temale omaseid väärtusi. Kui laps leiab endale hingelähedase tegevuse, hakkab ta tegutsema palju enesekindlamalt.
Ja samas soovis teie häbelik laps jääda üksi võõra täiskasvanuga, hambaarstiga! Kuidas on see võimalik - kolmeaastased lapsed on oma arengult etapis, kus nad on äärmiselt uudishimulikud, avastavad maailma ja nende sotsiaalne ja emotsionaalne areng jõuab sel ajal uude järku, kuna kujuneb minatunne. Ta suhestab ennast ümbrusega, teab täpsemalt, kes ta on, tunneb oma tugevaid ja nõrku külgi, meeldimisi ja vastumeelsust ning seda, kuidas teised inimesed temasse suhtuvad.
Lapse eneseteadvus on selgelt välja arenenud ning ta kaitseb oma valdusi ja personaalruumi. Kui keegi tungib tema arvates üle tema isiklike piiride või võtab luba küsimata tema asju, põhjustab see nördimust ja protesti. Kõik see on lapse suurema küpsuse märk. Talle meeldib teha valikuid igapäevastes olukordades ja olla neid täide viies üsnagi iseseisev, kuigi valikud on sageli vastukäivad (nt tahab kord end ise riidesse panna, kord mitte).
Igatahes on kolmeaastane suutlik tegema otsuseid ja nii ka teie vahva põnn! See on ju suurepärane, kui muidu häbeliku loomuga laps tahab ja julgeb teha enda jaoks nö väljakutset nõudvaid tegevusi! Võite tema üle olla uhke!
Miks teie laps ei soovi kiitust- siis siin võite mõelda, kuidas te seda teete. Ehk tunneb ta seda liiga pealetükkivana, nännutavana- või tajub, et teda kiidetakse vaid siis, kui on ära teeninud/pälvinud emme heakskiidu. Aktsepteerimine ja tunnustus tuleb välja teenida... Inimlikult ei talu me teiste poolt antavaid hinnanguid (ei pos. ega neg.), need ütlevad meile, et kui meid kiidetakse, küll siis leitakse põjus ja õigustus ka laitmiseks.
Üks võimalus vältida lapse reaktsioone, on kiitmise asemel pakkuda positiivseid mina-sõnumeid. Positiivne mina– sõnum on üks tähendusrikkamaid kingitusi, mida me teisele teha saame - anda neile teada, kuidas just nemad meile rõõmu, naudingut, soojust toovad.
Positiivne mina - sõnum väljendab:
• minu positiivseid tundeid,
• lapse/partneri/teise inimese käitumise hinnanguvaba kirjeldust,
• mõju minu vajadustele (kui see mõju on olemas)
Näiteid: Ma olen nii uhke su üle, et sa võitsid selle võistluse.
Su pildil on minu lemmikvärvid – sinine ja roheline, mulle väga meeldib see.
Kui sa kallistad mind enne rühma mängima minemist, teeb see mind nii rõõmsaks ja ma lähen hea tujuga tööle.
Sellisel viisil oma headmeelt ja tänutunnet väljendades ei saa laps öelda, et ma ei taha, et sa mkind kiidad,- sest te räägite mina-sõnumi kaudu iseenda tunnetest ja need ei anna lapsele hinnangut.
Loodan, et siin kirja pandu aitab teil oma väikest vahvat last paremini mõista!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
