Tere,
Minu helge ja päikseline 2-aastane tüdruk on muutunud korralikuks jonnipurikaks. On päevi, kus hommikust saadik vastab ta iga asja peale "EI" ja pole absoluutselt millegagi nõus. Ei hommikuse pesuga, riietamisega, söömisega (olles ise aidanud menüüd valida ja süüa teha), õueminekuga, magama minekuga... Kõige peale vastab ta "ma ei taha" ja järgneb kõva kisa. Olen üksjagu lugenud ja kuna on pere teine laps, siis tundus, et kogemust natukene on, sõpradega oleme ka arutanud, aga hetkel olen täiesti nõutu. Ma ei saa aru, miks ta keeldub koostööst ja millised on vajadused selle käitumise taga. Magab ta öösel mõnusalt, sööb tervislikult-korralikult (st suhkrut saab vähe), telekat näeb minimaalselt, kodus on turvaline ja toetav pere, saab palju lähedust ... (Olen temaga kodus, teine laps (4 a) on praktiliselt kodune). Lihtsalt 2-aastase raske iseseisvumisperiood?
Aga see jonn hakkab kohutavalt väsitama kõiki pereliikmeid - 4-aastane õde kuulab seda kisa ja pidevat jagelemist ja ei saa piisavalt tähelepanu, muidu rahulik-sõbralik mees hakkab ägestuma ja on seisukohal, et laps on üle pea kasvanud, mina ise olen nii füüsiliselt kui emotsionaalselt sellest läbi.
Näiteks ei taha ta õue minna. Suurem laps on riides ja higistab. Väiksem keeldub kõikidest riietest, on nõus minema õue vaid paljajalu. Ma üritan algul naljaga/ kavaldades. Siis räägin rahulikult et ma ei taha, et ta külmetab ja ma tahan õue minna. (kisa, EI!). Lõpuks saan pahaseks ja proovin poolvägisi riidesse panna. Karjub ja rabeleb. Lasen rahuneda, ootame. Üritan uuesti rahulikult. Ütlen, et jääb tuppa, ähvardan, pahandan. Mitte mdiagi ei aita.Mida teha? Mida ma selles situatsioonis näiteks tegema peaksin? See vältab kõik umbes tunni. Kui oleme vanematel külas, saadan 4-aastase lapse üksi aeda, ise elame linnakorteris, sellist varianti ei saa lubada ja panen kurja ja rabeleva lapse kuidagi riidesse (saaga jätkub õues) või siis võtan teise lapse riidest lahti ja jääme tuppa Mõlemal juhul on endal selleks ajaks nutt kurgus ja iagasugune tuju õueminekuks kadunud.
Karistamisest, et on mõned põhimõttelised asjad, mille eest ma pean õigeks karistada. Näiteks, kui ta teeb õele haiget. Siis võtan ta sülle, ja seletan, et ma ei taha, et ta õele haiget teeb, õde ka ei taha jne ja panen ta teise tuppa paariks minutiks istuma (ja rahunema. Jonni ja vastuvaidlemise eest ma teda ei karista, pigem üritan teda rahustada ja võimalikult palju seletada. Aga see nagu ka ei lahenda olukorda... Järgi ma talle ei anna, ta peab teadma, kus on minu piir ja üle selle ei saa minna. Aga miski ei aita.
Teil on kogemusi esimese lapsega, saate küsida sõprade arvamust ja olete ka kirjanduse kaudu kursis lapse iseseisvumisperioodi rõõmude ja raskustega. Paistab, et hetkel ei tundu teile laps iseseisvumine enam eriti rõõmustav, kuna kogu pere hakkab kannatust kaotama. Olen teiega selles mõttes nõus, et lapsel on vaja selgelt näha, kus on vanemate piirid ja tunda, et need piirid ka tõesti peavad. Teine pool asjast on see, et nutmine ei ole iseenesest ohtlik ja seda võib lubada teha küll. Ka minu kogemus ütleb, et nii karistamine kui ka seletamine on nutva lapse puhul suhteliselt kasutud tegevused. Nutva lapse jaoks on oluline olla tema tundeid aktsepteerivas õhkkonnas ja samas kogeda, et piirid peavad. Lapsel peaks olema lubatud olla kurb või vihane, kui ta ei saa seda, mida tahab. Tavaliselt on ju ka vanemad kurvad või vihased, kui nad ei saa mida nad tahavad ehk kui laps käitub vastupidiselt vanemate ootustele. Kuna isegi täiskasvanutel on raske sellises kohas rahulikuks jääda, mis siis veel lapsest rääkida.
Üheks põhjuseks, miks selles vanuses laps nutab ja raevutseb on, et temas on totaalne segadus ja erinevate tahtmiste kokkupõrkumine. Lapsel ei ole veel elukogemust ja ta ei suuda enda soove veel mõistlikult valida. Ta tahab midagi ja samal ajal veel midagi ja siis on ta hädas, kuna tema ümber olevad inimesed ärrituvad ja siis ei saa ta enam millestki aru, kuid tunnetemöll vajab välja pääsemist ja lahenemist. Kuna lastel on erinev temperament ja erinev perekooslus ja õhkkond, milles nad kasvavad, siis on loomulik, et iga lapse arengud ja käitumised on pisut erinevad. Seega esimese lapsega elamise kogemused ei pruugi aidata teise lapse puhul. Teise lapse puhul võib rolli mängida ka vanemate väsimus või magamatus.
Ma võin soovitada vähemalt kahte raamatut, kui te neid juba lugenud ei ole:
• Aletha Solter „Nutt ja jonnihood“ – lihtsalt väga hea raamat lapse tunnetega toimetulemisest
• Gertrud Teusen „Jonniiga“ – see on hea, lihtne ja õhuke raamat
Aga kuna olete üldiselt teadlik lapse arengust ja käitumisest, siis soovitan kõige rohkem teil otsida ja luua hoopis võimalusi, et te koos abikaasaga veeta kahekesi aega ja täita oma tassi. Väikese lapse eest hoolitsemine nõuab palju energiat ja jaksu. Kui jaks hakkab otsa saama, siis on kerge ärrituda ja ega ärritudes ei tule häid ideid ka pähe. Seetõttu on esmatähtis leida võimalused, et lapsed oleksid piisavalt hoitud ja teie saaksite ennast naise ja mehena tunda, toita oma paarisuhet ning nautida lähedust ning teha koos midagi, mis ei puuduta lapsi ja vastutust nende eest. Emaks ja isaks olemise kõrval kipub paarisuhe jääma tahaplaanile, kuid see on kogu pere jaoks tegelikult väga oluline. Kui mees ja naine tunnevad vastastikust toetust ja lähedust, siis on neil lihtsam olla vanemlikult tõhusad. Mida rahulikumad, puhanumad ja omavahel heas kontaktis on vanemad, seda lihtsam on neil nö üle elada neid keerulisi iseseisvumisperioode.
On selge, et mida rohkem te ise ärritute või pingesse lähete lapse nutu ja jonni peale, seda vähem on teist lapsele abi. 2-aastaselt ei saa oodata mõistlikku käitumist ja seega ärritumisest pole kasu ja karistamisest samuti. Võimalik, et teete kõike seoses lapsega väga hästi, kuid see periood võtab ikkagi aega ja mida rahulikumaks suudate jääda seda kiiremini hakkab laps rahunema ja enda suures segaduses selgust leidma. Seega teil on vajalik ennast toetada, et jaksaksite vastu pidada ja oma lapse jaoks jätkuvalt parimal viisil kohale jääda. Võite arutada mehega, mida tahaksite koos ette võtta. Milliseid väiksemaid ja suuremaid plaane võiksite teha ning kust lapsehoidjaid leida.
Tulles tagasi lapsega suhtlemise juurde, siis parimaks viisiks aidata lapsel oma tunnetes rahuneda ja nendes selgusele jõuda on aktiivne kuulamine. Nagu te ütlesite on oluline küll oma piiri hoidmine, kuid sellele peaks järgnema lapse aktiivne kuulamine ning vältida tasuks seletamist, kriitikat, hinnanguid ja karistamist. Toetava ja aktiivse kuulamise kohta võite lugeda ülevaatlikult meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ Võimalusel soovitan osaleda Gordoni perekoolis või lugeda Th. Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“.
Kui teil tekib siiski veel küsimusi, siis vastan hea meelega. Võite pöörduda ka meie nõustajate poole, et saada individuaalset konsultatsiooni. Lõpetuseks soovitan meelde tuletada kõik need tegevused, mis teile endale ja teie mehele energiat annavad ja rõõmu valmistavad. Teie säravad silmad on parim abivahend, et jõuaksite ära oodata, et väike „jonnipurikas“ taas „päikseliseks tüdrukuks“ muutuks.
Meie väikepõnn on 3,5 aastane ja hommikune rutiin on selline, et kõigepealt laps karjub voodist, et emme peab temaga veel pisut magama mille peale emme jookseb lapse kõrvale voodisse ja pikutab ja laps saab sobrada emme juukseid, mis on tal lapsest külge jäänud harjumus. Siis kui ta lõpuks tuleb voodist välja, siis karjutakse uuesti emmet, et emme aitaks mähkud jalast ära ja siis karjutakse emmet, et emme aitaks riided selga kusjuures tegelikult oskab ta üliedukalt ise mähkusid ära võtta ja potil käia ja ka riidesse panna. Kõige imelikum on veel see, et näiteks kui laps oli kahe aastane ja ema oli reisil, siis laps võttis ise mähkud jalast, käis ise potil ja tõmbas ise püksid jalga enne kui üldse toast välja tuli - rahulikult, rõõmsalt ja ilma igasuguse jorinata. Minu isiklik seisukoht on, et iga naaksumise peale ei pea last kohe teenindama hakkama vaid laps peaks siiski ise üles ärkama, potil käima ja riidesse panema. Minul on selline kartus, et emme on liigse nunnutamisega lapse ära rikkunud või on minu kartused alusetud ja see periood läheb ise mööda?
Olen teiega ses osas samal meelel, et teenindamine pole veel armastus.
Teisalt on lapsed keskmiselt 3-4-aastaseni veel väga ema küljes kinni, ja kinni on nad seda enam, mida enam on puudu turvalisest seotusest. Turvalise seotuse annab tunne, et ema (või ka keegi teine lapse igapäevane turvaisik) on tema jaoks olemas alati, kui ta seda vajab. Väga oluline tegur lapse turvalisustunde loomises on kindlad rutiinid lapse ümber, st maailma ettearvatavus. Siia kuulub nii see, mida igapäevaselt süüakse, mis kell mida ja mil moel tehakse kui ka täiskasvanu reaktsioonid lapse käitumisele. Kui kõik toimib harjunud moel, on lapsel turvaline olla.
Ilmselt on see hommikune jada, mida kirjeldate, kestnud piisavalt kaua, et sellest on saanud päevarutiini osa, ning kui seda muuta või ära jätta, siis see on väga oluline "turvarisk" lapse jaoks - maailm ei toimi harjumuspäraselt! See on ka põhjus, miks on nii raske muuta kord sissejuurdunud harjumusi - laps reageerib reeglina väga tugevate tunnete näitamisega - kuni hüsteerilise nutuni ja see sunnib vanemat rutiini jätkama.
Samas - nagu te ka kirjeldate, need rutiinid on tihti seotud ühe kindla isikuga (teie lapsel emaga), ja kui ema pole läheduses ja teised neid ei jätka, siis laps justkui ei märka seda.
Oluline on märgata, et kõik laste harjumused on vanemate loodud - need ei oleks saanud sündida ilma vanemliku heakskiiduta. Seega on ka muutuste võti ikka vanemate käes.
Kui soovite muutust, siis tuleb seda hakata tasapisi sisse viima, ja parem kui järk-järgult. Muutuse ajal vajab laps eriti oma vanemate toetust, mõistvust ja rahulikku piiritlemist. Reegel on ju suures piires alati sama: tunded vajavad peegeldust, käitumine tagasisidet.
Vaja on kutsuda-meelitada last koostööle, olles ise positiivne ja asjalik (näed, siin on püksid, särk ja pusa, mis sa arvad, mis tuleks kõige enne selga panna), peegeldada tema tunnet, kuid jääda oma piiri juurde (ma saan aru, et sulle meeldib mu juukseid katsuda, kuid mul on valus ja ma ei luba seda; jah, sa soovid, et ma oleksin veel sinu juures, kuid ma tahan nüüd putru keetma minna).
Raamatus "Minu mõistus on otsas" on lühidalt ja ilmekalt (ning samas ka neurobioloogiliste põhjendustega) selgitatud lapse mõtlemisviisi eripära ning seda, kuidas tulla kõige sellega toime, rikkumata oma suhted lapsega. Kui te veel ei ole lugenud, siis soovitan soojalt!
Lapsed vajavad väga palju armastust ja armastus iseenesest ei riku midagi, küll aga on selle armastuse kõrval vaja lastele ka oma piire näidata, et lapsel tekiks tasapisi arusaam, et suhted põhinevad vastastikkuse hoolimise ja piiritlemise printsiibil.
Palju ilusat ümmargust juttu nõustaja poolt, mida saab sisuliselt kirjutada pea iga probleemi vastuseks, aga mitte sõnagi sellest, kuidas konkreetses olukorras siis käituda tuleks, et laps riidesse saada ehk KUIDAS siis neid piire seada. Meil on sama probleem, aga igal pool jutlustakse meetodidest, mis kehtivad vanema lapse puhul, kui seda on kahene. Mida teha, kui on vaja minna ja ei ole aega last kaks tundi toas taga ajada ja kannatlikult oodata, millal ta koostööks nõustub. Mõnikord ei ole üldse võimalik oodata - tuleb tegutseda kohe (miinuskraadide juures ei tule saabasteta olek kõne allagi).
Kaheaastane on oma vanuselt väikelapseeas, mille arenguülesandeks on hakata õppima kogema maailma ja iseenast. Selles vanuses saavad lapsed juba paljude asjadega täiesti ise hakkama, (söömine, potil käimine, ka lihtsamate riideesemete selgapanemine) nende sõnavara kasvab lausa päev-päevalt (olulisel kohal on mina, mina ise, mina tahan jne.) ning toimunud on psühholoogiline eraldumine emast, mis võimaldab neil liikuda hooldajast eemale (tulles aegajalt ema kui turvalisuse allika juurde end tankima, et siis taas minna).
Väikelapsed elavad hetkes, siin-ja -praegu, nad naudivad tegutsemist ja neil on väga keeruline lõpetada meeldivat tegevust. See võib ka olla põhjus, miks on last raske saada ennast (teile) sobival ajal riidesse panema.
Abiks tuleb mänguline kaasamine, võite proovida teha asja põnevamaks, näiteks pakkuge välja- kes saab kiiremini kummiku jalga? jne. Lisaks meeldib lastele kordi loendada, näiteks on neil lihtsam minna esikusse riidesse panema- kui on jooksnud kolm ringi ümber elutoa laua; patsutanud kaks korda Mukit, jne. Laste käitumist toetavad rutiinid/rituaalid, näiteks võite koos välja mõelda täitsa oma riidessepanekurituaalid- ja nii teha siis edaspidi iga päev.
Laste aju ja närvisüsteem alles areneb, ning on hea teada, et põhjus, mis väikelapsed ei kuula, kui neid kutsutakse/palutakse midagi teha, peituvadki selles. Sõnalise info vastuvõtmine-töötlemine-arusaamine-liigutuslik reageerimine võtab aega. Tüdrukute ajus areneb keelt töötlev piirkond varem välja kui poistel ja nad reageerivad vanemate suulistele palvetele kiiremini. Väikesed poisid reageerivad paremini füüsilisele kontaktile, mis tähendab, et selleks, et laps teie palvele reageeriks, tuleb teil kükitada tema kõrgusele, teda õlast puudutada ja samal ajal oma soovist sõnadega teada andes.
Nii et ikka kannatlikult ja heaga!
Mõlemal juhul on endal selleks ajaks nutt kurgus ja iagasugune tuju õueminekuks kadunud.