Tere, mul on 6 aastane poeg. Probleem on nimelt selles, et viimasel ajal on lapsel koguaeg paha tuju, vingub iga asja peale. Hommikul ärkab ja juba karjub, et tal on igav. Kui midagi ei meeldi, või ei saa, siis hakkab karjuma, märatsema, asjad lendavad igasse nurka. Tal on väga raske maha rahuneda, ta läheb nagu hüsteeriasse. Nutab ja karjub. Ma püüan rahulikult temaga rääkida, et lapsed niimoodi ei käitu. Ma selgitan talle, et kui emme ei saa endale mõnda asja lubada, ma ei hakka siis asju loopima. Siis ta karjub mulle pahas tujus, et ma olen loll emme. Ma olen täiesti nõutu. Täna oli selline situatsioon, et naabritüdruk ei tahtnud talle külla tulla ja ta hakkas nii nutma, et miks ta ei taha minu juurde külla tulla. Mul on nii igav. Pakun lapsele igasuguseid tegevusi välja, mängime kaarte, mängime lauamängu, teeme näomaalinguid....mille peale ta ütleb, see on nii jama, ma tahan kellegiga koos mängida. Kas oleks mõistlik ehk käia lapsega koos psühholoogi juures? Mida ma temaga ette võtan? Tänan, kui vastate!
On loomulik, et lapsega koos elades tekib olukordi, kus vanem tunneb end abituna ja ei oska midagi teha. Lapsevanemaks ei õpita ju teatavasti enne lapse sündi, paraku ikka pärast. Ja iga lapsega on vanem jälle uues olukorras, seega õppimine jätkub ja jätkub. Kui tunnete, et omal on head ideed otsas ja miski ei aita olukorda lahendada, siis tasub muidugi spetsialisti poole pöörduda.
Mõned üldised põhimõtted. On selge, et kui lapsel on pidevalt paha tuju, siis on tal mingid olulised vajadused rahuldamata. Kirja teel on muidugi võimatu kindlalt väita, mida teie laps vajab. Tunded annavad infot meie vajaduste kohta. Soovid, mida laps sõnadega väljendab ja tegelikud arengulised ja emotsionaalsed vajadused ei pruugi kattuda. Lapsed ei ole veel emotsionaalselt nii küpsed, et oskaksid oma emotsioone juhtida ja neid ise teadvustada. Seetõttu vajavadki lapsed küpsete täiskasvanute abi ligi 18 aastat. Üldiselt võib öelda, et lapsed käituvad alati normaalselt, kui me vaid täiskasvanutena oskaksime käitumise põhjuseid näha.
Isegi, kui me ei leia üles lapse pahameele põhjust, siis on abiks, kui me oskame last tema tunnetes aidata. Esimese sammuna on oluline teadvustada, et kui lapsel on paha tuju, siis on lapsel probleem ja täiskasvanuna ei ole vaja meil nakatuda lapse emotsioonidest ega ärrituda. Mida rohkem suudame olla lapsest eraldiseisev ja näha lihtsalt tema probleemi, seda rohkem on lapsel meist kasu. Peamine abistamisoskus on lapse kuulamine aktiivselt. Oluline on vältida lahenduste pakkumist ja kriitikat. Kui laps tunneb, et keegi teda püüab mõista, siis saab ta vaikselt rahuneda ning seejärel juba ise oma probleemile lahendusi otsida või abi küsida. Täiskasvanutel ei ole vaja pakkuda lahendusi, kui lapsel on igav. Täiskasvanu saab kuulata, mõista ja taluda lapse paha tuju ise sellest nakatumata. Kui laps saab aktsepteerivas ja rahulikus õhkkonnas oma igavusega piisavalt olla, siis tekib tal võimalus näha ja välja mõelda erinevaid lahendusi.
Kuna beebid vajavad ellujäämiseks vanemate poolset teenindamist, siis jääb vahel teenindav käitumine vanematele harjumuseks, kuna nii on mõnes mõttes ka lihtsam. Lihtsam on aidata ta riidesse, anda uus mäng kätte, otsustada ise, millal on lapsel külm või millal uni. Tegelikult vajab laps armastavat ja abitust aktsepteerivat õhkkonda, milles võimalikult ise toimetada. Lapsed õpivad kõige paremini kogemustest, vigadest ja eeskujudest - seda muidugi juhul, kui kodune üldine õhkkond on piisavalt rahulik, toetav ning vanemad on oma emotsioonidega toimetulekul lastele piisavaks eeskujuks.
Emotsionaalseks arenguks on vaja, et laps saaks kogeda turvaliselt oma tundeid. Kui tema soov ei täitu ja sõber ei tule külla, siis on loomulik olla kurb ja frustreerunud. Sellises olukorras vajab laps olla kurb, mitte teha erinevaid toredaid tegevusi. Julgustan teil last esialgu tema kurbuses aktsepteerida. Kui ta ise avaldab juba soovi koostööd teha ja teeb ise mõne ettepaneku või küsib abi, siis võite alles ettepanekuid lauamängu mängimiseks või näomaalinguteks teha.
Ütlete, et laps karjub teile „loll emme“ selle peale, kui selgitate, et teie ju ei hakka asju loopima, kui midagi ei saa. See on väga tore, kui täiskasvanud on õppinud mitte loopima asju paha tuju korral. Paraku on ka palju täiskasvanuid, kes ei suuda oma paha tuju korral enda käitumist kontrollida. Lastelt ei ole põhjendatud oodata sellist enesekontrolli ja mõistlikku käitumist. Ebarealistlik ootus tekitab rahulolematust ja sellest ei ole abi ei teile ega lapsele. Loomulikult ei ole vaja ka leppida asjade loopimisega. Kui tahate olla tõesti abistav oma lapsele tema emotsionaalses arengus, siis tuleb õppida tema tundeid aktiivselt kuulama ja enda tundeid ning vajadusi väljendama selgelt ja hinnanguvabalt. Näiteks võib antud olukorras selgelt ja füüsiliselt takistada lapsel asju loopida või kellelegi haiget teha ja öelda midagi sellist: „Ma ei taha, et asjad katki lähevad. Ja ma näen, et sa oled väga kurb või isegi vihane, et ma ei luba sulle neid komme rohkem. Ma näen, et sa nii väga tahad seda.“ Tunnetega toimetuleku ja konfliktilahendamise oskusi saab praktiliselt õppida Gordoni perekoolis või lugeda raamatust „Tark lapsevanem“.
Kokkuvõttes soovitan luua lapsega suhe, kus peamiselt puudub võimuvõitlus. Sellise suhte saab luua vaid lapsevanem, kuna täiskasvanu vastutab suhtes oleva õhkkonna eest. Lapsevanemate kõige suuremad õpeajad ongi nende lapsed, kes oma käitumisega sunnivad lihtsalt õppima ja oma teadmisi laiendama Ilma võimuta suhtlemise oskuste kohta saate ülevaatlikult lugeda meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ Kui tekib veel küsimusi, siis olete teretulnud uuesti kirjutama. Psühholoogi või perenõustaja poole võite konsulteerimiseks igal juhul pöörduda.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
Ilma võimuta suhtlemise oskuste kohta saate ülevaatlikult lugeda meie kodulehelt: