Minu laps on 2 aastane. Tahaksin kirjeldada mõnda probleemset situatsiooni ja seda, kuidas ma selle lahendan. Ja lõpuks tahaksin küsida, kas käitun õigesti.
Laps loobib kõik oma mänguasjad laiali. Mina ütlen, et korja oma mänguasjad kokku. Tema loobib aga edasi... Kui ütlen talle, et emme läheb üles (korrusele) teise tuppa, sest sina ajasid toa segamini ja minule ei meeldi segamini toas olla....Poiss tahab ka minuga kaasa tulla. Mina ütlen, et ma ei võta sind kaasa, sina jääd siia oma klotse kokku korjama. See mõjub!! Kohe hakkab oma asju kokku korjama nutuvõru ümber suu.
Või näiteks... kui ma üritan teda lõuna ajal magama panna. Tema hakkab voodis hüppama, mürama, jne See võib kesta terve tunni ja rohkemgi veel. Kui aga ütlesn, et "Kuna sa ei lase emmel magada, siis emme läheb alla tuppa . sina jääd siia üksi magama." Kohe mõjub! Poeb kaissu ja peagi magab.
Minu küsimus oleks: Kas ma nõnda toimides (eemaleminemisega hirmutades) käitun ikka õigesti? Kas sellisel käitumisel võivad olla ka nö halvad "kõrvalmõjud"?
Tunnete muret, kas on kohane 2-aastase lapse käitumist mõjutada hirmutamisega.
Tõepoolest: stiil, mida vanemad tihti kasutavad ja mida iseloomustab kõnelemisviis „kui sa... siis ma...“ on sisuliselt hirmu tekitamisele üles ehitatud. Laps (ja üldse inimene) käitub aga vajaduspõhiselt. Kui laps käitub mingit moodi, siis on tema selle käitumise all peidus mingi tarve, mingi soov või vajadus. Seetõttu on hea õppida lapse teie jaoks ebasoovitava käitumise puhul mitte anda hinnangut, vaid mõelda: mida laps mulle selle käitumisega tahab öelda? On oluline õppida märkama lapse käitumiste taga tema vajadusi. Kõige olulisem on lapse emotsionaalne vajadus olla oma vanematega koos. Lapsel on vaja tunda, et ta on väärtuslik, et temast hoolitakse, et teda armastatakse, et temast peetakse lugu. Kõige selle mõjul kasvab lapsest endast lugu pidav ja teisi usaldav inimene.
Siltide panemisest ei ole abi. Kõik lapse harjumused on vanemate kujundatud. Kui te ei soovi, et erinevad mänguasjad on samal ajal põrandal, püüdke luua vastavad reeglid, nt et kui üks mäng lõpeb, pannakse alati see enne ära (karpi, korvi, riiulile), kui järgmine võetakse. Kui olete järjekindel, kujuneb lapsel tasapisi harjumus nii teha. 2-aastane vajab paljudes tegevustes, sealhulgas asjade ärapanekul vanema toetust, koristamisest (ja paljust muust, mida on vaja lapsele õpetada) saab teha toreda mängu, mida laps ja vanem teevad koos. Nii õpetame lapsele allumise asemel koostöö tegemist. Laps saab teie käest pidavalt erinevaid sõnumeid selle kohta, kes ta selline on. Lapse minapilt areneb selle toel, millist tagasisidet ta saab oma vanematelt.
Loomulikult peab vanem lapsele sellest teada andma, mis talle ei meeldi, mis meeldib, miks mõnda asja ei tohi teha jne – vastasel juhul ju laps ei saagi aru, kust läheb vanemate piir. Kuid need piire näitavad sõnumid peavad olema endakohased, isiklikud. Kui vanemad räägivad isiklikus keeles (minule ei sobi, mina tahan, mulle meeldib, mina arvan...), siis laps saab aru, et isa või ema arvab nii, tahab nii jne, st vanem näitas talle oma piiri asukohta. Kui aga vanem räägib ebaisikulises sinakeeles (sina ajasid segamini, sina ei lase mul magada jne), siis laps saab hoopis teise sõnumi: et tema on paha, et temaga on midagi lahti, et tema on karistust, hirmutamist väärt.
Nii et parim viis neis olukordades käitumiseks on olla mõjus lapsevanem selle kaudu, et annate lapsele küll selgesti teada, mis teile tema käitumises ei sobinud, kuid samal ajal annate lapsele ka teada, et mõistate ka tema vajadusi ning kutsute üles last koostööle, toetades lapse loomulikku initsiatiivi ja tegutsemislusti. Lapse eneseväärtustunnet toetavate käitumisviiside kohta võite rohkem lugeda http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/.
