Minu mure siis järgmine, oleme nüüdseks koos elanud 3 aastat, mina elukaaslane ja varasemast kooselust minu 9 aastane tütar. Käitumiseprobleeme on tüdrukul olnud juba mõnda aega, kuid oleme nendega ka tegelenud nii koolis, kodus kui ka psühholoogi juures. tema kohutav soov kontrollida, kõike teha nii nagu tema tahab ja sõna mitte kuulata on viinud asja aga otsapidi lastekaitsesse ning politseisse. viimane probleem saigi alguse sellest, et eelmisel õhtul toimunud pahandusele järgnes karistus, teleka mitte vaatamine. kui järgmisel päeval töölt tulin avastasin et ta ikka tegi mis oli keelatud, panin selle uuesti kinni ja tuletasin meelde, et täna ei tohi ning et ta peab oma toa ära koristama. sellepeale läks terve põrgu lahti. karjumine jonnimine trampimine sõimamine ning otseloomulikult teleka käima panemine. selle kõige peale sai mõistus otsa nii minul kui elukaaslasel ning asi jõudis sinnamaale et selleks et last korrale kutsuda sai laps rihma, kaks laksu pepu peale. laps rahunes, koristas toa ning magammineku ajaks olime jälle kõik sõbrad. järgmisel päeval kui olin töölt kodus lõunaks oli uksetaga lastekaitse väitega et last pekstakse kodus. mis siis ikka rääkisin oma loo ära, tunnistasin et jah eile sai laps rihma ja leppisime kokku et suhtle uuesti paari nädala pärast. okei, pole hullu. pool tundi hiljem helises telefon, helistati politseist teatega et laps on seal ja et nad annavad teada millal lapsele järele võin minna. noh järgmised 3 tundi olid pehmelt öeldsed kohutavad. kui lõpusk siis lapsele järele võisin minna öeldi lihtsalt et me võtame teiega edaspidi ühendust. järgmisel päeval laps kooli ei läinud, saatsin ta maale enda vanemate juurde et saaks tema puhata ja minu närvid taastuda ning taas oli kohal politsei koos lastekaitsega, et kus laps on ja miks koolis pole jne jne. praeguseks on kodus olukord rahulik, kõik käivad kikivarvul kuna me veel ei tea mis edasi saab... aga tundes oma last, ma juba ootan et millal tekib olukord mil teda ei saa enam keelata, sest ta teab et saab meid kontrollida ähvardusega politsei poole pöörduda...
Saan aru, et olete oma lapsega suhetes jõudnud seisus, kus te ei saa teda usaldada. Olete kasutanud karistusi, et last korrale kutsuda, kuid asjad tunduvad minevat pigem hullemaks ja te ei tea, mida edasi teha. Ilmselt tunneb seda ka laps, muidu ta käituks teisiti.
Paraku näitavad viimastel aastakümnetel tehtud uuringud, et karistamise tagajärjeks on pigem lapse käitumisprobleemide süvenemine ja lapse ja vanema vahelise usalduse kadumine. Mis oleks siis lahendus? Peale karistamise on kehtestamiseks olemas veel erinevaid, tunduvalt tõhusamaid ning laps-vanem suhet mittekahjustavaid meetodeid. Kuid ükski neist ei taha hästi toimida, kui lapsega pole head usalduslikku suhet taastatud. Seetõttu võiksite proovida tütrega rääkida südamest südamesse. Väga oluline on, et te annaksite ka talle võimaluse väljendada, mida ta tunneb ja teilt tegelikult ootab. Vältida tuleks hinnangute andmist ja rääkida võimalikult lihtsalt.
Vestluseks valmistumisel mõelge eelnevalt läbi mõned punktid. Esmalt, kuidas te ise tegelikult tunnete, kui laps käitub nii nagu ta käitub. Kas see tekitab teis hirmu, pettumust, solvumist, kurbust või midagi muud? Viha tundes mõelge, mis seda viha tegelikult tekitab. Kas on see pigem abituse tunne, mis vihale ajab? Kui olete oma tunnetes selgust saanud, siis saate neid lapsele sõnastada. Kui tunded on tõesti ehedad ja tulevad teil südamest, siis on lootust, et suhted lapsega paranevad.
Järgmisena mõelge enne vestlust, kuidas võib ennast tunda laps. Mis võivad olla tema igatsused, hirmud, vajadused. Proovige ennast tema „sussidesse“ panna. Miks võiks ta näiteks politseid ähvardusena kasutada? Kas see on tõesti tema jonnakas soov saada oma tahtmist või halb iseloom Ehk on see pigem soov saada mõistetud ja mitte alandatud läbi karistamise?
Mõelge enda jaoks selgeks ka see, kas te tegelikult soovite karistamist jätkata või tõepoolest tahaksite proovida mõnda muud kehtestamise viisi. Sellist, mis last ei alandaks, aga aitaks tal kodustest reeglitest kinni pidada.
Lapsega vestluseks leidke hetk, kui te pole tülis ja kummalgi on aega. Alustage enda tunnete kirjeldamisest. Näiteks: „Ma olen siin pikalt mõelnud, et nii me enam edasi minna ei saa. Meie suhted sinuga on sassis ja see teeb mind kurvaks. Ma enam ei tea, mida ma teisiti tegema peaks, et ma sinuni jõuaks“. Küsige ka tütrelt, kuidas tema teie suhet ja oma elu näeb. 9- aastasel võib olla väga palju häid mõtteid, kui ta ennast juba ükskord avab. Kui tütar näiteks vaikib, siis proovige mõelda, miks ta nii teeb. Mis temas toimub. Näiteks võib ta teie peale veel vihane olla või siis ei tea, mida rääkida. Peegeldage seda lapsele öeldes näiteks: „Sa oled minu peale pahane ja sa ei taha sellest praegu rääkida. Mul oleks väga hea meel, kui me siiski saaksime natuke arutada, mida edasi teha“.
Kui olete otsustanud, et karistamine ei aita ja tahaksite kuidagi muud moodi piirid paika saada, siis öelge seda ka lapsele. Paluge tal kaasa mõelda, mis võiks teie suhetes olla teisiti, millised peaksid olema kodureeglid, et oleks vähem tülisid jne.
Teie kirjast ei selgu, kas lastekaitse pakkus teile võimalust kellegagi rääkida. Näiteks perenõustajaga, kes oskaks teile jagada näpunäiteid, kuidas ennast paremini kehtestada. Ütlesite, et olete käinud psühholoogi juures. Kas tema poole pöördudes võiksite saada juhiseid, kuidas lapsega hakkama saada ja suhteid paremaks muuta? Kui ei, siis tuleks lastekaitselt ise paluda, et nad teile spetsialistide kontakte annaksid. Võite pöörduda ka perekeskusesse ja küsida, kes on teile kõige lähemad spetsialistid.
Meie kodulehelt leiate ka kirjandust, mida võiksite lugeda, et leida karisamisele alternatiive. Näiteks Th. Gordon „Millist last tahate teie?”. Mõtlemisainet pakub ka J. Juul „Puberteet. Kui kasvatamine enam ei aita“.
Me keegi pole sündinud lapsevanemaks. Lapsevanemaks pigem kasvatakse. Teie kirjast on aru saada, et te tahate oma lapsele parimat. Seetõttu, kui on näha, et üks viis ei toimi, siis tuleb leida mõni muu viis, mis toimiks. Perekeskus pakub lapsevanematele suhtlemiskoolitust „Gordoni perekool“, kus on veelgi süstemaatilisemalt võimalik õppida, kuidas last kahjustamata talle piire kehtestada, et nii teie kui ka tema vajadused oleksid rahuldatud ja teie omavaheline suhe ei saaks kannatada. Ka perekool on üks võimalus leida lahendusi.
Kuigi te ise tunnete, et olete täiesti läbi sellest olukorrast, siis kunagi pole hilja midagi muuta. Võib olla on see just uus algus teie ja lapse vahelises suhtes.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
