Tere.
Tegelen lastehoiuga.
Mul on suur mure ja tahan väga vanemaid aidata.
Minu juures hoiul olev 3. aastane tüdruk on igati elurõõmus, tegutsemishimuline, asjalik ja armas laps. Meie päevad mööduvad mängides ja tegutsedes.
Laps poeb mulle hea meelega sülle, kallistab mind ja nukke. Tema mängudes pole kunagi midagi vägivaldset ega mittesobivat.
Kõik on väga hästi sinnamaani kui talle järgi tullakse.
Siis muutub kõik vastupidiseks: mind hakatakse lööma, ei lubata riideid selga aidata, jonnitakse jne.
Kuidas ma saaksin seda last aidata ja mure lahendada?
Tunnustan teie pühendumist ja soovi last ja vanemaid aidata. Tore, et näete lapse nö jonni taga muret ja abivajadust. Kui lapsel on tugevad tunded, siis on kõige esimene abivahend lapse aktiivne kuulamine. Põhjusi võib olla erinevaid, miks laps nii käitub. Vahel tunnevad lapsed end vanematega nii turvaliselt, et lubavad endal väljendada kõiki pingeid, mis igatsedes kogunenud on. Tavaliselt käituvad lapsed võõrastega vaoshoitumalt ja vanematega väljendavad kõike. Igal juhul võib nutvat ja protestivat last proovida kuulata ja mõista ning sõnastada võimalikke vajadusi. Vahel ei ole aga nutul otsest põhjust, sel juhul võib aktsepteerida lapse seesmist segadust ja olla armastavalt juures. Aktiivsele kuulamisele lisaks tuleb muidugi tagada kõigi turvalisus ja vajalikul määral väljendada oma piire.
Täpsemalt võite lugeda aktiivse kuulamise kohta lugeda meie kodulehelt (http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) või Thomas Gordoni raamatutest. Kui on veel täpsustavaid küsimusi, siis olete teretulnud veel kirjutama.
Vanematele võib soovitada ka Aletha Solteri väga head raamatut "Nutt ja jonnihood", milles autor kirjutab lahti nutu vajalikkuse ja võimalikud põhjused ning annab nõu, kuidas käituda.
Aitäh, et vastasite.
Ma tean, et vanemad on kursis Gordon meetotitega.
Kuidas peaksin aga mina sellises situatsioonis käituma kui laps on võtnud "ründe" minu suunas.
Kas on õige öelda, et mul on valus või mulle ei meeldi see kui sa nii teed, olen õnnetu, kas sa ei olegi mu sõber,et sa mulle haiget teed?; sõpradele ei tehta ju haiget.
Ma olen talle öelnud, et armastan sind aga tema vastu EI.
Äkki on mõni nipp või meetod veel mida võiksin proovida. Annan Teile kindlasti ka tagasisidet kuidas meil läinud on.
Aitäh täpsustuse eest, saan nüüd aru nii, et lapse käitumine muutub agressiivseks siis, kui vanemad on kohal ja teie püüate lapsega suhelda või teda aidata. Te otsite vastust sellele, kuidas te ise peaksite reageerima, kui laps teid nö ründab. Tema käitumine näitab, et ta ei taha, et te tema lähedal oleksite ja temaga tegeleksite. Ka on nii?
Üldiselt on oluline tunnistada lapse tundeid ja vajadusi, neid aktsepteerides ja sõnastades. Jonnival või trotslikul lapsel on sel hetkel sees segased tunded ja ta vajab abi ning selgust. Aktiivne kuulamine on esimene asi, mis aitab lapsel end mõistetuna tunda. Last kuulates me märkame, mis toimub temaga. Soovitan teil vanemate saabumise situatsiooni kõrvalt vaadata, proovige näha olukorda läbi lapse silmade. Saan aru, et päeval on lapsel teiega tore ja te saate hästi läbi. Kui vanemad tulevad, siis laps ei taha teid enam enda lähedusse. Proovige näha, mis on see, mida laps siis tahab, kui vanemad tulevad. Kas ta tahab, et vanemad teda riidesse aitavad? Kas ta tahab vanematega rääkida ja muljeid jagada? Kas ta tahab vanemate jäägitut tähelepanu? Proovige mõista ja näha lapse vajadust selles hetkes. Agressiivseks võib muutuda laps, kui tema vajadused ei ole märgatud.
Hea on teadvustada, miks te last aitate, kui vanemad on kohal. Kas vanemad vajavad mingil põhjusel sel hetkel teie abi? Kas teie ise vajate sujuvat üleminekut vastutuse tagasiandmisel? Vaadake, kas on mingi põhjus, miks te peaksite lapse lähedal olema siis, kui vanemad on kohal. Kui selleks on mingi põhjus, siis väljendage lapsele seda. Või leidke ühiselt mingi muu lahendus olukorrale. Kui vanemal on näiteks süles väike beebi ja ta ei saa seetõttu ise last aidata, siis oleks ehk abistavam teil hoopis beebit hoida ja vanem saab teda igatsevale lapsele ise riided selga aidata. Tõenäoliselt on vaja lihtsalt austada lapse vajadust kohtuda oma igatsetud vanemaga privaatselt ja anda neile taaskohtumiseks ruumi nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.
Kui vanemad annavad lapse teie hoolde, siis annavad nad vastutuse lapse eest teile üle. Sel hetkel kui nad tagasi tulevad, on vastutus automaatselt jälle vanematel ja laps tajub seda. Kui ei ole otsest põhjust vastupidiseks, siis võite lihtsalt olla eemal ja austada lapse vajadust olla oma vanematega segamatult.
Ootan huviga teie tagasisidet. Edu!
