Olen pea 3,5a poisi ema.Mul on väga keeruline olukord lapse isaga, oleme nüüdseks lahus kuid pinget ja närvitsemist on siiani palju.Laps on pidevalt närvis ja ma ärritun ka veel rohkem.Olude sunnil elan ma koos oma emaga, ehk siis lapse vanaemaga.Tema poputab ja muudkui õpetab.Poes on nüüd lapsega võimatu käia, kuna vanaema kardab, et keegi kuuleb kuidas laps jonnib siis ostetaksegi talle kõike mida ta tahab, peaasi et laps oleks tasa.mina sellega ei nõustu.Ka kodus on pidevaid erimeelsuseid.Laps sündis keisrilõike abil ja hetkel tunnen, et ma pole ema! Väga halb tunne on, et nii tunnen üldse! Laps pole lutsutanud lutti, kuid ta näris oma kaisulooma.nüüd on ka need unustatud kuid üks päev hakkas ta närima ja lutsutama oma teki nurka! Millest selline asi?? Tunnen ennast läbikukkununa kuna nutan taga purunenud suhet ja olen ka sellepärast väga närvis koguaeg.Loodetavasti saame pojaga lähi ajal oma kodu ja asi hakkab toimima minu reeglite järgi.Kuidas karistada teda pahanduste puhul? Ta lihtsalt röögib, röögib ka poes.inimesed vaatavad, et nagu ma peksaks oma last kuig pole seda kunagi teinud.Sellised röökimised tulevad täiesti suvalistest asjadest, nt sukapükste värvist.Peale kaklust olen ma peale jäänud ja tal ununeb see väga ruttu.Lihtsalt see pidev kaklemine ajab hulluks.seda enam, et vanaema kommenteerib kõrval, et ma peaksin järgi andma.Raske, väga raske!
Teie elus on praegu keeruline periood- lõppenud on kooselu elukaaslase ja nüüdseks 3,5-aastase lapse isaga. Tunnete end pinges, olete närviline ja leinate purunenud suhet - ilmselgelt tekitab lahkuminek kui suur ja (negatiivne) elumuutus pinget ja sellega kaasnevad stressireaktsioonid on paraku üsna tavapärased.
Lisaks isiklikele üleelamistele on kätte jõudnud teie poja esimene "murdeiga"- ehk jonniperiood.
Kirjutate, et teil on lapsega pidevalt erimeelsusi ja võitlusi ning omapoolset vürtsi lisab teie ema, kes leiab, et tuleks pigem lapse nõudmistele ja jonnile järele anda ning lapse soovidele vastu tulla- peaasi et ta ei nutaks/karjuks/jonniks, ja eriti veel avalikus kohas (vanemal põlvkonnal on erinev arusaam kasvatusest ja kuidas tulla toime jonniva lapsega, midagi pole teha...). Lapsed on väga nutikad ning kui nad märkavad, et mingi (tegelikult teie jaoks vastuvõetamatu) käitumine toob soovitud tulemuse (näiteks maiustused poes), jätkatakse seda veelgi kindlamalt.
Kuigi elate ema juures ja teada on- kelle maja, selle reeglid... tuleks teil siiski rahulikult ja selgelt teada anda, et teil on oma põhimõtted lapse kasvatamisel ning maiustustega äraostmine ja kõikelubav käitumine vastuseks lapse ebakohastele nõudmistele, jonnihoo lõpetamiseks/ennetamiseks ei ole teile vastuvõetavad.
Küsite, kuidas karistada last pahanduste, jonnimise puhul?
Tahaksin teile südamele panna- palun ärge kasutage karistusi kasvatusmeetodina kohe mitte üldse! Karistused toimivad vaid näiliselt (võimalik, et lõpetab hetkeks oma ebakohase käitumise, samas kordub see üsna pea jällegi...; või kasutab vanaema oma tahtmise saavutamiseks, ehk õpib manipuleerima jne.) ja neil on kahjulik mõju (teie juhtumi puhul) ema-poja vahelisele usaldussuhtele (usaldus, kontakt ja lähedus kaob).
Karistamise asemel võiksite mõelda, miks lapsed jonnivad?
Jonn on lapse arengu (2-4-aastastel) teatud etappi jõudmise, esimese iseseisvumise, minatunnetuse tekkimise sümptom - laps suudab juba paljut, paljuga aga veel toime ei tule ja see tekitab temas frustratsiooni. Oma vajadusi ei osata veel ise adekvaatselt mõista/täita/lahendada ja samas proovitakse oma mina võimu- ennast kehtestada. Sageli väljendubki see jonnis. Jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Seega vajab nuttev/karjuv/maas visklev/ laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist, näägutamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev end kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded on mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida".
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.
Võimalik, et teie emotsionaalsed pinged võimendavad ka lapse ebakohast käitumist. Vanematevahelised pinged, lahutusega kaasnev segadus lapses - kõik need võivad nagu teilgi vallandada lapses stressireaktsioonid.
Seetõttu on äärmiselt oluline, et saaksite tegeleda iseenda vaimse tasakaalu taastamisega, iseenda aitamisega. Võimalusel otsige julgelt abi ka spetsialistidelt- alustage kasvõi perearstist. Tuge saaksid teile pakkuda ka psühholoog või psühhoterapeut.
Tegelege asjadega, mis pakuvad teile rõõmu, suhelge inimestega, tegelege hobidega, puhake, hoolitsege oma vajaduste eest- ühesõnaga "täitke oma tassi". See on oluline just seetõttu, et kui teie emotsionaalne seisund on hea, alles siis saate olla piisavalt hea ema oma väikesele pojale.
