Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Lapse jutt, kas uskuda

Rix
Külaline
Postitatud 28.03.2013 kell 00:54
Selline mure, et olen 3a. tüdruku vanaisa ja lapselaps on mõnikord minu juures kui emme-issi mõlemad on õhtul pikalt tööl. Täna märkasin et lapsel põlv sinine ja küsisin mis juhtus. Laps vastas et kukkus õues. Natukese aja pärast aga ütles et tegelikult emme lõi. Kui küsisin miks siis vastas et tema lõi esimesena ja emme lõi vastu. Kas nii vanalt oskab laps juba valetada või kuidas asjasse suhtuda
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 29.03.2013 kell 17:34
Olete mures ja ei tea, kuidas lapse juttu suhtuda. Tõepoolest, lastel 3-5.eluaastani on väga rikkalik fantaasiamaailm ja neil puudub selge piir, mis on päriselt ja mis mitte, nende kujutlused segunevad tegelikkusega. Nad võivadki rääkida tõsimeelselt uskumatuid asju, karta mõnd väljamõeldud (muinasjutu või multika) tegelast, ka nähtust, pimedust, varje, hääli ning suutmata vahet teha, mis on päriselt ja mis mitte. Need fantaasiad võivad põimuda ka päriselus toimunuga, pärisinimestega. Nii muutub räägitu, multifilmis või nende enda mõtetes toimuv ka nende reaalsuseks. Seega ei peaks lapse poolt uskumatuna tunduvat juttu nimetada valeks, seda enam tahtlikuks valetamiseks. Tean last, kes rääkis veenvalt lasteaias, et tema ema suri ära ja mitu päeva hiljem selgus, et emaga on kõik korras, kui ta ühel päeval lapsele järgi tuli. Oli see hirm teda kaotada või ebateadlik kättemaksusoov peale mõnd pahandust, mõistmata ise surma tähendust? Kes teab, kuid lapse vales süüdimõistmine igal juhul asja ei lahendaks ega selgust ei tooks.
Arvan, et ka teie loos ei peaks olema peamine selgitada tema suutlikkust valetada, kuivõrd seda, mis paneb last sellist juttu rääkima ja mis temaga toimub. Isegi kui me saaksime kindlaks teha, kas ta valetab, on olulisem hoopis see, mida ta meile seeläbi öelda püüab, seda ka ebateadlikult. Näiteks võib ju ollagi, et ta on kukkunud ja põlv sai haiget. Kuid ka seda võib olla juhtunud, et nad on emaga tülitsenud, et laps on kartnud löömist. Kuid võib ka olla, et ongi päriselt ise emmet löönud ja ka ise löömist kogenud. Kuid ei pruugi olla sinine põlv just see, mis lüües tekkis. Igal juhul tuleks tõsiselt võtta seda, mida laps räägib, kuid mitte rõhuasetusega, kas sinine põlv tekkis löömisest. Pigem on oluline püüda mõista, kas miski teeb talle muret, kas ta kardab emmet, tülisid, teda pahandada ja kujutles hirmuga löömist, või on teda ähvardatud karistada, lüüa ja sealt muutus see reaalsuseks. Võimalik on muidugi ka see, et on tõepoolest olnud tal kurbi kogemusi, et talle on haiget tehtud.
Praegu on äärmiselt oluline, et ta saaks teid usaldada, ega peaks kartma süüdistust valetamises. Ta peab saama rääkida teile nii oma fantaasiat ja hirme, kui ka seda, mis päriselt juhtunud. Julgustage teda rääkima ja võtke tema juttu tõsiselt, kuulake ka tema kujutlusi ja arutlege nende üle.
Oletame, et saaksime kinnitust, et ema ei ole teda löönud. Siis edasi oleks ikkagi tõsine mõtteaine, miks laps sellist juttu ema kohta räägib. Igal juhul on see vihje võimalusele, et lapsel on emaga mingi lahendamata probleem, pingeline suhe, mis koormab last. Jälgige veel, mida laps räägib, kuidas end tunneb, mida kardab, mida ja keda väldib jne. Milline on tema meeleolu, tervist (kõhuvalusid vms) kas ta magab, sööb, käitub nagu tavaliselt või on seletamatuid muutusi. Palju infot annavad lapsed mängu kaudu. Laps, kes kogeb füüsilist vägivalda, väljendab seda oma mängutegelaste kaudu, joonistamises jm tegevustes. Samuti võtavad löömist kogenud lapsed kiiresti ise selle omaks ja hakkavad enda eest seistes, oma ärevust, hirmu, pingeid lüües või muul moel agressiivselt väljendama või vastupidi muutuvad väga kinniseks, apaatseks, passiivseks. Seega jälgige muutusi.
Kui teie kahtlused süvenevad, et laps kogeb löömist ja seda koguni oma kodus, siis on järgmine delikaatne küsimus, kuidas sellest rääkida asjaosalistega nii, et laps ei saaks ebaõiglaselt kohelduks, karistada, et rääkis kodus toimuvast. Seega ei oleks kasu kui süüdistada ja ähvardada ema, kes võis last lüüa, vaid püüda jõuda selleni, et ta mõistaks, et vajab abi ja suudaks seda ise teadvustada. Vastasel juhul muutub lapse lubamatu kohtlemine vaid rohkem varjatuks ja ohtlikuks.
On hea meel, et olete vanaisana hooliv ja tähelepanelik ning suhtute teemasse tõsiselt. Kui olukord tundub liialt keeruline, siis tasub pöörduda spetsialistide poole, kaasates psühholoog, pereterapeut või lastekaitsespetisalist.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!