Tere!
Kõigepealt soovib vabandada võimalikke tükivigade eest, minu emakeel ei ole eesti keel.
Olen siis peatselt 11-aastaseks saava tütre ema, ATH domineeriva tähelepanematusega on tütrel diagnoositud 2 aastat tagasi. Sümptomite leevendamiseks võtame vastavaid ravimeid (Concetra), koolis laps saab üsna hästi hakkama, käitumisprobleeme ei esine, teiste lastega saab tütar hästi hakkama. Põhiline mure ongi tähelepanematus.
Minu mure lapsevanemana on järgmine. Oleme lapsega sõlminud rida kokkuleppeid, mis just kui peaksid lihtsustama igapäevast elu-olu: laps peab kodust lahkudes võtma võtmeid, telefoni, vajadusel rahakotti vms. Kui laps hakkab kuskilt tulemisega hiljaks jääma, siis ta (peaks) alati helistama ning ütlema mis ja kus. Mis aga tegelikkuses toimub. Tütar läheb jalutama minule teadaolevalt ühe sõbraga, aga lõpetab hoopis teise juures kõlas (vahepeal helistab teisele sõbrale, saab temaga kokku ning päeva lõpuks läheb tema juurde külla). Ajataju lapsel justkui pole, telefonil on last kohati väga raske kätte saada (kas aku on vahepeal tühjaks saanud või heli on tundide ajaks vaigistatud ning unustatud helindavaks signaaliks tagasi keerata). See kõik lõpeb sellega, et kui ta saabub lõpuks koju, siis mina olen endast väljas ning meie vahel tekib suur draama ning tüli. Tema palub 1765. korda andestust mina muidugi olen väsinud seda sama juttu kuulamast ning ütlengi talle otse, et tema usalduselimiit on ammu otsa saanud ning karistuseks laps istub nädalakese kodus.
Eile juhtus meil sama lugu, pidin last ei-tea-kust-kohast otsima, telefoniaku oli tühjaks saanud, naabrilapsed (kellega teadaolevalt ta oli jalutamas olid kodus ning ei teadnud kus kohas ta on). Lõpuks leidsin ta klassikaaslase juures, kell oli 20.00. Vihasena läksin talle sõbra juurde vastu ning ütlesin kõik, mis ma temast arvan. Hiljem kodus selgitasin, et iseseisev on see inimene, kes saab aru ja teadvustab, millised tagajärjed võivad ühel või teisel teol olla. Kes saab aru, et vanem, kes teda kodus ootab võib muretsema hakata ning selleks ongi vaja ENNETAVALT helistada ning lapsevanemat teavitada, kui plaanid on muutunud ning ta jalutab hoopis teise sõbraga. Just sellinehooliv käitumine näitabki lapsevanemale, et tegemist on piisavalt iseseisva lapsega, keda saab omapead jalutama lasta vms.
Pean vajalikuks mainima, et olen oma lapsevanematelt saanud üsna karmi kasvatuse, füüsiline karistamisviis oli minu jaoks üsna tavaline. Üritan seda tütrekasvatamisel vältida. Kuna iseloomult olen üsna impulsiivne, siis olen mitmeid kordi öelnud oma tütrele solvavaid sõnu (a la: sa ei saa millegagi hakkama, sind ei saa usaldada, oled laisk, rumal vms). Sellise enda käitumisega olen saavutanud olukorda, kus laps mind otseses mõttes kardab. Probleem on üsna sügav, kui ma eile õhtul vestlesin temaga, ta hirmust isegi pissis püksi (esimest korda, varem ei ole sellist asja juhtunud, eks ta oli eile olukorra tõsidusest aru saanud).
See olukord on vägagi laastav, kuna mina olen pidevalt frustreeritud tema käitumisest, kus ta teeb samu vigu koguaeg (ei teavita mind sellest, kus ta on), mina muud kui räägin ja räägin, aga kasu sellest ei paista olevat.
Saan väga hästi aru, et lapsevanemana olen vastutav selle eest, et pean oma lapse juurde õige tee leidma, aga olen ummikus.
P.S. Peres kasvab veel lisaks vanemalelapsele ka 4-kuune poeg.
Aitäh, et kirjutasite siia! Ütlete , et olete ummikus, saate aru, et vastutav teie ja lapse vahelise suhte eest olete teie ja see mida teete, ei toimi. Teie viha ja ärrituvus aina kasvavad, laps hakkab teid järjest enam kartma. Parim, mida üks ema selles olukorras enda ja lapse jaoks teha saab, on tõesti otsida endale abi ja tuge. On loomulik, et vanema jaoks on keeruline kasvatada last, kellel on tähelepanuhäire. Kui laps unustab teatada hilinemisest või laadida mobiili ning vanem ei tea, kus laps on, siis on arusaadav, et see võib tekitada vanemas suurt hirmu, abitust ja lõpuks ka ärritust ja viha.
Ütlete, et koolis saab laps õnneks kenasti hakkama nii õppimise kui ka sõpradega suheldes. Peamised probleemid on just seotud teie omavaheliste kokkulepetega ja nende unustamisega. Ma eeldan, et olete kursis, mida tähendab diagnoos “ATH domineeriva tähelepanematusega“ (www.ath.ee ). Teie lapse aju töötab nii, et teatud asjad ongi tema jaoks väga rasked – tema tähelepanu on kergesti hajuv, tal on raske meeles pidada kokkuleppeid ja juhendeid. See on midagi, mis on tema aju eripära. Te ütletegi, et räägite ja räägite, kuid kasu sellest ei ole. See ei ole midagi, mida teie laps saaks valida. Tema tähelepanu lihtsalt kipub hajuma ja ta unustab ära. Kui ta saab riielda selle eest, milleks ta võimeline ei ole, siis võib juhtuda, et tema enesehinnang ja eneseusk langevad ning ta hakkab kartma koju tulla ning siis võib „unustamine“ veel suuremaks muutuda. Kui ta hakkab teie kriitikat ja hinnanguid kartma, siis on tal ebamugav koju tulla ning see ei aita ei teie last ega ka teid.
Mida rahulikum ja rõõmsam on peres õhkkond, seda kergem on toime tulla ka erinevate haiguste, häirete ja eripäradega. Iga muutus peres tekitab mõneks ajaks stressi ning nõuab kohanemiseks aega ja energiat. Teie perre on sündinud hiljuti uus pereliige. Ka see sündmus võib mõjutada teie tütre häire süvenemist ja teie ärrituvust. See on loomulik. Ma soovitan teil väga pöörduda meie perenõustajate poole, kellega koos otsida häid lahendusi just teie perele, et paremini toime tulla tähelepanuhäirega lapsega ning teda parimal viisil aidata.
Selleks, et teie suhtes tütrega vähendada pinget ja ärrituvust, oleks väga vaja lõpetada hinnangute andmine, kriitika, süüdistused jne. Selle asemel on oluline last aktiivselt kuulata, kuna see vähendab oluliselt tema pingeid ja teil on pisutki lihtsam temaga kokkuleppeid tegema või mingeid häid ideid probleemi lahendamiseks välja mõelda. Lisaks on väga oluline teil oma emotsioone kontrollida. Mida puhanum te olete ja mida rohkem hoolitsete enda vajaduste eest, seda rahulikumalt suudate oma hirmudega toime tulla. Kui te tunnete viha, siis vaadake enda sisse, mis tunne on tegelikult viha all. Kui saate kontakti, et tegelikult te kardate nii väga, et äkki on lapsega midagi juhtunud, siis ei ole teil enam põhjust lapse peal oma frustratsiooni välja elada. Kes on need inimesed, kes teid emotsionaalselt või muul viisil saaksid toetada? Abikaasa? Vanemad? Sõbrad? Naabrid?
Soovitan kindlasti pöörduda meie nõustajate poole, et leiaksite koos võimalusi, mida oma käitumises muuta, et lapsega suhe paraneks, et teie saaksite olla rahulikum, et laps ei kardaks teid ning kodus valitseks rahulikum õhkkond kõigi jaoks. Kirjutada oleks seda liiga palju. Kõigeks selleks vajalike oskustega saate lähemalt tutvuda meie kodulehel KKK alt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ . Põhjalikumalt saate toetavaid oskusi õppida Gordoni perekoolis või lugeda Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“. Kindlasti on hea suhelda ka sarnase probleemiga vanematega, ma ei tea, kas olete seda teinud.
