Tere,
On kaks tütart 5 ja 3 aastane. Mure selles, et emotsionaalselt tunnen end vanemast lapsest liiga kaugel olevana. 5-ne on alati eelistanud isa seltskonda. Pisem aga minu. Ilmselt on suuremal alguse saanud see väiksema sünnist. Samuti on ta iselomult ka minu vastand - energiline, rahutu, ülielav. Väiksem aga iseloomult minu moodi - rahulik. Ma olen lihtsalt nii kurb, et suuremaga meil ei ole sellist tunnet, nagu sooviksin, sellist sidet nagu emal ja lapsel võiks olla. Meil tekivad tihti konfliktid, mida ma kuidagi rahulikult lahendada ei suuda. Tunnen, et riidlen ja noomin teda rohkem, kui nooremat, kes on rahulikum. Äkki see tekitab trotsi? Mida ma tegema peaksin, kuidas suuremat kasvatama, et tal ei oleks trotsi ja et ta tahaks oma emaga koos olla. Ilmselt vaja rohkem aega kahekesi, ilma väiksemata? Nii kurb on..
Olete mures oma suhte tõttu vanema lapsega. Suures piires on normaalne, et vanematel on erinevate lastega erinev suhe. Iga laps on ju isemoodi, ka teie olite kumbagi last oodates erinev: olgu siis meeleoludelt, tervisenäitajatelt, suhete poolest vms. Armastust on raske mõõta-kaaluda ja pole vajagi, ilmne on, et armastate kumbagi oma last, tunded ja selle avaldused võivad olla erinevad.
Tundub, et teie ja vanema tütre viis lähedane olla seisneb konfliktides. Kui me tülitseme või oleme pahased, on see päris intensiivne reaktsioon teise suunal. Muuseas, paljud paarid tülitsevad just seetõttu, et ei oska muul moel lähedased olla. Ka laps, kes märkab, et teda kui head last, kes kenasti omapäi mängib, tähele ei panda, võib n-ö hakata pahaks lapseks, sest nagu ta „pahandust“ teeb, on isa või ema kohal, tema lähedal, talle otsa vaatamas, temaga aktiivselt suhtlemas. Seda mustrit on vaja osata märgata, sest seesugune äraspidine kontakt on kindlasti parem kui kontaktitus, aga laps vajab positiivseid, toetavaid seoseid ja tundeid enda ümber. Negatiivsed käitumisaktid paratamatult murendavad lapse õrnukest kujunevat isiksust.
Tundub olevat nii, et teiegi püüdlete lapse lähedust noomimise ja riidlemise kaudu, ja loomulik on, et lapses tekitab see trotsi. Veel enam, lapses võib see ka tekitada tunde, et ta on keegi soovimatu, keegi, kes pole tähtis ega väärtuslik. See on kehv kaasaanne elusse: selliste tunnetega üles kasvanud inimene on täiskasvanuna madala enesehinnanguga, keda lapsepõlves on tühistatud, see asub suuremaks saades esimesel võimalusel tühistama teisi. Kindlasti ei soovi te seda oma lapsele. Oma trotsi kaudu kaitseb laps oma väärikust: ma ei ole ju selline! on selle trotsi sõnum.
Teie tunne on täiesti õige: laps vajab kindlasti privaataega teiega, ta vajab teie käitumuslikke sõnumeid selle kohta, et ta on armastatud, tähtis, väärtuslik. Väikelapse minapilt on veel nõrguke, seetõttu nopib ta tähelepanelikult igat isa-ema käitumist (käitumise mõiste on siin laiem, ka silmavaade, puudutus, miimika, verbaalne tekst, selle toon jmt on käitumine) ja teeb selle põhjal järeldusi enda kohta. Andke lapsele armastavaid sõnumeid.
Kuidas saate oma käitumist muuta? Teie ja tütre suhtumise muutumise võti on teie käes (sest see on alati täiskasvanu käes). Esimene asi, mida teadlikult tegema asuda, on lapse kuulamine, tema aktsepteerimine sellisena nagu ta on. See tähendab, et kõigis olukordades, kus on tegu tunnetega, tuleb neid tundeid aktsepteerida.
Tihti arvatakse, et laps, kes vanema arvates ülemääraselt reageerib (nt on trotslik, ei tee koostööd, nutab pettunult), vajab rahustamist, või vastupidi, sõnalist karistust. Kuid lapsele on selles talle raskes olukorras kõige abistavam, kui tema tundeid (valu, pettumust, kurbust jmt) aktsepteeritakse, öeldes: ma saan aru, et sulle ei meeldinud..., sul oli valus...; muidugi on sul praegu kurb...; sa oled pettunud, sest...; sa oleksid tahtnud... Kui täiskasvanu annab lapsele edasi sõnumi, et temast saadakse aru, siis sellega annab ta lapsele ühtlasi võimaluse rahunemiseks. Vanema mõistev suhtumine annab lapsele märku, et ebamugavad olukorrad kuuluvad elu juurde ja nendega seoses on normaalne tunda erisuguseid tundeid, et neid on normaalne välja näidata ja neist rääkida.
Kui last aga, vastupidi, püütakse neis talle emotsionaalselt keerukates olukordades rahustada või tõrelda, nopib ta sealt üles sõnumi: minu tunded pole tähtsad, st – mina pole tähtis, mina pole OK sellisena, nagu ma parajasti olen; nad ei soovi mind mõista, ilmselt pole ma siis piisavalt tähtis, kui nad isegi ei proovi. (Kirjeldan alateadlikke protsesse.)
Lapse tunnete aktsepteerimine ja mõista püüdmine ei tähenda seda, et te tema käitumisviisi heaks kiidate. Tunnete aktsepteerimine tähendab, et te annate lapsele teada, et saate aru, et antud olukorras võib end nii tunda, sest tundeid ei ole võimalik vältida, need lihtsalt on. Alles siis, kui laps on mõistmist kogenud ja rahunenud, saate rääkida oma seisukohast ja kuulata lapse arvamust. Seejärel on võimalik püüda kokkuleppe tegemise suunas, mis võiks edaspidi taolisi olukordi ära hoida. Usun küll, et kui laiendate oma käitumisrepertuaari sel moel, näete varsti enda ees rahulikumat ja sõbralikumat last.
Laps ei oska suhteid kujundada, ta lihtsalt reageerib täiskasvanule. Nii et siin saate väga palju ise ära teha: kuulates, mõistes, koos tegutsedes, teineteise seltskonda nautides. Soovitan lugeda Jesper Juuli raamatuid, see Taani pereterapeut selgitab äärmiselt soojalt ja mõistlikult laste ja vanemate suhete keerukusi, pakkudes ka lahendusi. Emotsionaalse läheduse põhitingimus on olla olemas teise jaoks, kui teine seda vajab, seda ootab ka laps teilt.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
