Minu tütar saab aprilli alguseks 3 aastaseks. Teda ei ole võimalik kairstada...vähemalt mitte neil võimalikel viisidel, mida mina tean. Ei saa paha lapse tooli kasutada(lihtsalt hetkega on sealt maas), ei ole võimalik öelda, et jääb millestki olulisest selleks korraks ilma(järgneb hüsteeriline nutt, millega kaasneb vaid see sõna, millest ilma jäetakse ja see kestab tunde!), klammerdub minu jala külge ja kisab, trambib jalgu ja ei kuula (või ei kuule?) mitte ühtegi sõna minu jutust, mida ma talle rahulikult seletada püüan. Ta nagu muutuks kurdiks ja keskendub ainult korrutamisele, et ikkagi oma tahtmist saada. Kas see on probleem? Kas sellise käitumisega lapsega tuleks otsida psühholoogi abi? Ta lihtsalt hirmutab mind ja ma ei julge teda enam karistada, aga päris ilma ju ei saa!? Laps on ise vaimselt väga hästi arenenud, räägib väga hästi ja saab kõigest aru!
Kirjelduse järgi tundub, et teil on igati nutikas ja arukas laps. Teie laps ei vaja psühholoogi abi. Küll aga vajab ta ema, kes keerukas olukorras õpib veidi teisiti käituma.
Kindlasti saab igat last kasvatada ilma karistamiseta. Sest mida teeb karistus – see alandab väikese inimese eneseväärikust, ja ka karistaja eneseväärikust. Kui me kasutame jõudu (mille esindaja karistus on), on see ikka pankroti tunnus: lihtsalt ei oska teha midagi muud.
Mina pooldan võrdväärset peremudelit, kus arvestatakse kõigi pereliikmete vajadustega. Vastutus kõiges, mis peres toimub, lasub loomulikult vanematel. Eriti oluline on, et vanem võtaks vastutuse emotsionaalselt keerukates olukordades, mida teiegi kirjeldate.
Laps (ja iga inimene) käitub vajaduspõhiselt. Aga kuna laps ei oska selgesti öelda ega mõelda, siis ta lihtsalt reageerib vastavalt oma tundele. Kui laps tunneb ennast hästi, siis ta käitub kenasti. Kui laps tunneb end halvasti, ta ka käitub halvasti. Käitumist pole vaja mõista – vaja on õppida vaatama käitumise taha – milline katmata vajadus on seal peidus?
3-aastane, isegi kui ta pahalapsetoolis püsiks, ei saa nagunii aru, miks ta peab seal istuma. Seetõttu on olukorras, kus laps käitub vastuvõetamatult, kõigepealt vaja normaliseerida lapse tunne ja alles seejärel panna piir, tehes seda konkreetselt lühidalt, kindlalt ja süütundeta. (Tunde normaliseerimine: „Sulle ei meeldinud, et ma kommid kappi tagasi panin. Jaa, sa oleksid veel ühe kommi tahtnud. Sa oled pahane, et ma ei lubanud.“ Seejärel lasta lapsel pettumusnutt lõpuni nutta, sellest suuremat numbrit tegemata – teie rahu ja olukorra normaliseerimise kaudu saab laps aru, et midagi hullu pole lahti, pettumused kuuluvad elu juurde, et sel juhul nutetakse, ja siis rahunetakse. Piiri panemine olgu samuti konkreetne, rahulik ja kooskõlaline: „Ma ei anna sulle praegu kommi, sest pool tunni pärast on meil õhtusöök.“ Laps ei ole kurt, piisab, kui ütlete seda selgesti ühe korra ja siis eemaldute oma tegevuse juurde, olles ka seal eemal toetav ja mõistev. Laps rahuneb teie rahu toel. Kui teie ei rahune ja olete jätkuvalt ärritunud, ei saa ka laps rahuneda.
Lapsi saab vabalt kasvatada ilma karistamiseta. Püüdke koostöö poole. Kui laps tajub, et teie püüate teda mõista, tekib ka lapsel püüd mõista teid. Kui teie sõidate üle lapse piiride (karistamine on ränk piiriületus), asub laps esimesel võimalusel ka üle teie piiride sõitma. See oleks paha olukord.
Kui lapsel on olemas turvaline side teiega – teie mõistvus, kannatlikkus ja armastus, kui te veedate üheskoos piisavalt aega, naudite koosolemist, kui te keerukates olukordades püüate kokkulepete poole, olles nõus ka lapse lahendusi respekteerima, siis saab teie kahe suhe olla igati tore ja kumbagi arendav. Väga oluline, et ka teie isiklikud vajadused oleksid kaetud (teie oma aeg, teie elu naisena, oma eriala esindajana, sõbrannana jne jne). Mida paremini on kaetud teie isiklikud vajadused, seda lihtsam on olla kannatlik ja rahulik ema.
Soovitan vaadata põhilisi suhtlemisoskusi lingi alt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Samuti soovitan lugeda Jesper Juuli raamatut „Minu piirid – sinu piirid“ – väike õhuke raamat, palju olulist sees, mis teid kirjeldatud ja nendesarnastes olukordades aidata võib.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
