oleme jõudnud oma peres siiiamaani, et enam ilma välise nõuta toime ei tule. Probleeme on olnud alati, kuid viimastel nädalatel kohe eriti äärmuslik variant.
Elame elukaaslasega koos juba pea 8 aastat, meiega koos elab minu eelmisest suhtest 10 a tütar ja nüüd ka meie pea 11-kuuseks saav poeg. Meil on olnud elukaaslasega väga stabiilne suhe ja omavahelisi nääklusi / tülisid praktiliselt ei ole, kuid kellega on probleeme, on meie pere vanema lapsega. Tean et tütre jaoks on elukaaslane elus väga oluline inimene, kuigi omavahelistest suhetest see igapäevaselt välja ei paista. Oma pärisisaga suhtleb paar korda aastas, kuid saab väga hästi läbi tema emaga ehk oma vanaemaga. Poja sünni võttis õde pealtnäha rahumeelselt vastu. Otseselt vennaga väga palju ei tegele, kuid siiski pidevalt väljendab oma emotsioone tema suhtes - väike vend on nii nunnu, armas jne jne.
Tütrel on algamas puberteedi aeg - keha on juba arenenud ja oma pikaajalistest sõbrannadest on oma arengult ees. Seetõttu on märgata ka teatavat sõprussuhete ümberkujunemist - suheldakse rohkem oma arengutasemel olevate tüdrukutega.
Aga probleemidest - kuulekuse probleme on alati olnud - ei viitsi hommikul hambaid pesta, tuba koristada, vahel on koolitööd tegemata kui meelde ei tuleta, vahel õpikud kodus jne. Kodus teda kõrvalt jälgides tundub, et ükski tegevus ei saa lõpule viidud ehk koolist koju tulles on terve õhtu üks lõpetamata tegevuste jada. Ja need asjad, mis on lõpetatud, on sellest, et on kümneid kordi meelde tuletatud. Samas koolis on hinded viied. tegemist üsna targa lapsega, kes haarab asju lennult.
Kooliga seonduvalt on üksainus pidev probleem ( eriti ilmneb II poolaast al) - kooli hilinemine, mis tuleneb sellest, et hommikul ei viitsi üles tõusta. Õhtul magama saadame ta heal juhul 21.00, venitades 22.00, seega uneaega peaks piisavalt olema. Vahel võtab end kokku ja ärkab ise oma äratuse peale ( need korrad siis püüab eriti tubli olla ja vara tõusta), kuid enamikud hommikud on üks uimerdamine - ei saa üles, siis ei leia riideid, iga tegevus võtab väga kaua aega. Kui teda tagant kiirustada, siis teeb just ekstra vastupidi ja kõrvalt vaadates ei saa absoluutselt aru, et ta kuhugi kiirustama peaks. Olen tähele pannud, et kui seesmiselt hilinemise pärast närvi läheb, siis hakkab üht viisijupikest ümisema.
Viimasel ajal siis on asi eriti veidraks läinud - tüdruk ignoreerib kõiki ülesandeid, mis talle antakse - tuba ei korista, koolikotti kokku ei pane ( nt küsid, kus kooliasjad on, siis ütleb et ei tea, kuigi ise istub kooliasjade kõrval), enda järelt nõusid ära ei pane, kui sööb, siis jätab kõik asjad välja laiali, kui ei ole lubanud trenni minna, siis läheb ikka, koeraga väljas käib 3 minutit ( peaks jalutama vähemalt 10min, et koer liikuda saaks). Püüab ennast kehtestada ( nt ühel päeval lõi mul arvuti nina ees kinni, kui ütlesin talle, et ta peab enne arvutisse minemist kodused ülesanded ära tegema, selle peale vihastas ja ütles, et mina olen liiga palju arvutis). Kui saadad oma tuba koristama, siis istub voodis ja mängib telefoniga ( teleka vaatamist väga palju ei ole, samuti arvuti kasutamist - oleme seda juba piiranud ja need on asendunud lugemise ja telefonimängude mängimisega). Lühidalt - kõik, mis on vaja teha, on tegemata, kuid samas kui tal endal on midagi vaja ( uued riided, arvuti kasutamine, laagrisse minek jms), siis tuleb n.ö. pugema ja kui oma tahtmist ei saa, siis vihastab.
Kui temaga püüda rääkida, siis ta arvab, et tema käitumine on normaalne või siis ei räägi üldse vastu (vaatab tühja pilguga mujale vms ehk on oma mõtetes ja meie jutt läheb kõrvust mööda). Kui ta noorem oli, siis tuli ikka jutuajamise peale ka lubadus, et hakkab paremini käituma jms, kuid nüüd ei midagi enam.
Vahel on isegi märgata selle jutuajamise peale väikest parastavat naeratust, mis tundub provokatsioonina. - Selle koha peal on endal väga raske rahulikuks jääda ja mitte keema minna.
Lisaks eelnevale on tüdrukul tekkinud kummalised kõhuvalud. Ütleb, et naba piirkonnas valutab. See on kestnud sügisest saadik, siis käisime isegi arsti juures, kuid targemaks ei saanud. Vahepeal mõned kuud asi vaibus, kuid nüüd viimasel ajal jälle- peamiselt tekkis kõhuvalu koolis olles ja koju tulles. Üksikud korrad on ka hommikul olnud. Ühel korral jätsin ta ka koju puhkama, mõned korrad on kooliarst ta poole päeva pealt koju saatnud puhkama. Hakkasime nüüd pidama kõhuvalugraafikut, et sellega hiljem kuhugi spetsialisti juurde minna. Samas kõrvalt jälgides ei ole aru saada, et last midagi häiriks - kodus on ta ikka samasugune nagu alati. Vahel tekib isegi kahtlus, kas asi tõele vastab..
Ema-tütre aega meil regulaarset ei ole, vahel käime koos kinos, kodus olen ise väikse lapsega hõivatud ja tüdrukuga lihtsalt jälgin, et kõik vajalik tehtud saaks - õpitud jne. Oma tegemistesse teda kaasata on keerukam, kuna üldiselt ta ei viitsi ei jalutama minna ega suusatama vm aktiivset tegevust teha.
Sai pikk jutt, kuid lihtsalt on niivõrd väsitav see, kui pead pidevalt asju meelde tuletama. Elukaaslane on ka suht loobunud juba, pigem ignoreerib tüdrukut ja tegeleb poisiga. Olen ise üsna läbi väikese lapse kõrvalt ja kümneaastaselt eeldaks juba, et ta teatud igapäevased asjad teeb ilma suurema kisata.
Nüüd ei teagi kuidas edasi - kas koolipsühholoog, lastepsühholoog, perenõustamine või piisab mõnest lihtsamast näpunäitest kuidas kodus asju korraldada nii, et ka kümneaastase motivatsioon asju teha säiliks?
Ühest küljest mõistate, et teismeiga võib tuua kaasa ka protestimeelsust, kuid samas teeb ikka pahaseks ka, et tüdruk eirab teie nõudmisi. Lisaks teevad muret ka tüdruku seletamatud kõhuvalud. Teie kirjeldusest selgub, et mõned senitoiminud asjad on järjest enam konflikti aluseks. Nüüdseks on nii, et mida rohke püüate teha meeldetuletusi ja jälgida, et tüdruk oma kohustusi täidaks, seda rohke on aga hoopis tema tõrksust ja tegematajätmisi.
Küllap ongi teismeea lähenedes järjest keerulisem lapsi motiveerida täitma tüütuid kohustusi. Neil on ju tähtsamad hoopis muud asjad, nt eakaaslased ja nendega suhtlemine arvutit, telefoni) kui korras tuba, kooliasjad, ema käsu täitmine. Seda enam, kui areng kiire ja sõbrannade suhted muutunud. Tema maailmas on võibki valitseda praegu palju segadust ja ärevust, ebakindlust, teadmatust jne. Tal on tekkimas uued küsimused, ees on identiteedi otsinud. Pigem on tähtis tunnetada vanematest sõltumatust, protestida. Seega loota vaid sellele, et üks eelteismeline on huvitatud koristamisest ja käsu täitmisest oleks liiast.
Temaga kauplemine ja pidev valvamine, et kõik saaks tehtud, ei pruugi olukorda parandada. Praegu võib olla hoopis olulisem säilitada temaga hea suhe. Kirjutate, et pole just eriti aega tema jaoks, väike laps nõuab oma. Kuigi tütrele väikevend meeldib, ei pruugi see ometi tähendada, et aeg-ajalt tunneb ta ometi kõrvalejäetust. Seda enam, et oma isaga kohtub harva ja kasuisa on hakanud teda ignoreerima.
Niisiis on tüdrukul praegi keerulised ajad ja ta vajab pigem rohkem toetust ja mõistmist, mitte niivõrd pidevaid meeldetuletusi ja kriitikat. Kuigi on arusaadav, et lisaaega pole just võtta, siis vahel piisab 10 minutist, et väljendada oma huvi ja kuulata, kuidas tal läheb. Igal juhul saavutate temaga parema koostöö pigem tema tegemiste ja mõttemaailma vastu huvi tundes, kui käskude-keeldude ja etteheidetega. Öelge talle, et hindate kõrgelt seda, et ta saab koolis kenasti hakkama, kuid vahel muretsete, kas ta jõuab õigeaegselt kooli ja kas tal on piisavalt uneaega. Küsige, kas ta vajab vahel abi ja julgustage teda ennast pöörduma. Mis puudutab koristamist, siis püüdke vältida kauplemisi, tingimisi. Saad seda või teist siis, kui tuba korras ja asjad pakitud. Jälgige, et teis endis ei oleks sellist suhtumist – hoolin ja huvitun sinust siis, kui täidad minu korraldusi. Võib-olla on see õpitud viis, et saada oma tahtmist, peab ta enne veidi pugema. Samuti ignoreerimine. Ka tema õpib seda tegema ja juba teebki.
Seega paljude kirjeldatud probleemid võivad taanduda just tänu heale ja usalduslikule suhtele. Teismeas, mis on ju oma olemuselt vastuolude ja kriiside, aeg, on suhe vanematega hindamatu väärtusega. Ka vanematele on see raskete katsumuste aeg, sest nii mõnedki varem toiminud võtted enam ei toimi. Tegelikult polegi vaja mingeid võtteid ja meetodeid, vaid olla lihtsalt loomulik ja siiras. Kui teid miski pahandab, siis väljendage seda, kuid nii, et see ei oleks süüdistav, ähvardav ega etteheitev (vt ka Suhtlemisoskuste KKK). Temagi suudab rohkem teie poolt seatud arusaamu ja nõudmisi meelsamini täita, kui ta kogeb, et teda võetakse tõsiselt, tunnustatakse, julgustakse enda asjade eest ise vastutust võtma. Talle on esmatähtis, et olete tema jaoks alati olemas olles, kui ta seda vajab.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
