Meil on 3aastane poeg kes lükkab ja lööb teisi täiesti ilma põhjusetta.Tagantjärele mõeldes hakkasime sellist käitumist tähele panema kui meie väiksem poeg õppis kõndima.Aga me ei ole siiani seda probleemi osanud lahendada.Oleme proovinud pepule laksu andmist aga tundub et see õhutb teda veel teisi lööma.Viimasel ajal oleme hakanud teda lihtsalt nurka panema aga ka see ei anna tulemust.Tal on tekinud täielik karistamatuse tunne.Ja nii ta käitub igal pool kodus lasteajas ja teistes kohtades kus käime.Viimati lõi isegi väikest vastsündinut beebit.Meie mure on väga suur äkki oskate meid kuidagi aidta?
Olete mures, et laps lööb teisi. Päris ilma põhjuseta laps siiski seda ei tee, lapse löömise (ka näpistamise, hammustamise jms) all on ikka peidus mõni muresõnum. Aga kuna laps ei oska sellest rääkida ja tihti ei saa isegi aru, mis temaga toimub, ta lihtsalt tunneb ennast väga halvasti, siis väljendab ta end mingi käitumise kaudu, kuna ta muud teha ei oska. Oleks ju ka liialdus oodata, et 3aastane poiss löömise asemel selgelt välja ütleks, mis talle täpselt elus ei meeldi.
On väga hea, et olete mõistnud laksu andmise mõttetust. Ja see on ka ohtlik. Esiteks riivab see lapse eneseväärikust, teiseks õpetab see lapsele, et teisi võib lüüa, ja kolmandaks – mille eest te karistate last, kes on tegelikult hädas?
Seega saate oma väikest löömameest kõige paremini aidata, kui püüate aru saada, mis lapsega toimub. Oma käitumisega annab ta edasi mingit sõnumit, lapsed ei tee midagi niisama. Seda peidusolevat sõnumit ongi vaja uurida, kui sellest aru saate, saate ka last aidata. Püüdke teda kuulata ja mõista, nii ehk jõuate põhjuseni, mis lapsele tegelikult muret-valu teeb ja vajadusteni, mis on millegi tõttu tähelepanu alt välja jäänud, kuid vajab hädasti katmist.
Lapse agressiivne käitumine on ikka seotud vihatunnetega. Viha on n-ö teisene tunne, see tekib pärast mingit muud tunnet. Tasub uurida, millised tunded on lapse vihatunnete all. On seal väsimus? Üksindus? Kurbus? Pettumus? Pahameel? Armukadedus? Väike venna on siin kindlasti ka osaline, sest väike saab ikka rohkem tähelepanu kui suur (aga 3ne on ka ju väike!) ja see võib „suurele“ vennale väga ebaõiglane tunduda.
Et saaksite paremini aru, mis lapses toimub, peaksite kõigepealt jälgima, mis on need olukorrad, mille järel poiss lööb ja tõukab. Samuti peaksite püüdma neid tundeid, mida lapses märkate, talle tagasi peegeldama, et lapsest paremini aru saada. (See võib tunduda paras ristsõnamõistatus, aga proovimine tasub ära.) Nii saab ka laps pikapeale aru, et pahadel tunnetel tema sees on nimed ja pikapeale õpivad lapsed löömise asemel ütlema, mis neile antud olukorras ei meeldi.
Väikesel lapsel on raske oma tundeid mõista, seetõttu on abistavad vanema peegeldused: sulle ei meeldinud, et...; sa said pahaseks, kuna ta...; sa solvusid, et ma.... jne. Kui laps tunneb, et te teda mõistate, on tal kergem rahuneda, ja kui laps on rahunenud, saate lapse kuulamise käigus teada, mis temaga tegelikult toimub ja öelda talle, mida teie sellest arvate või mis lahendust olukorras näete.
Kindlasti tuleb lapsele panna piire, et ta tajuks, et igal tema teol on tagajärjed, et iga tema käitumine mõjutab kedagi teataval moel. Löövale lapsele tuleb kindlasti öelda ühemõtteline sõnum: kui sa mind lööd, saan ma haiget. Võib ka võtta lapse käest kinni ja lausuda: ei! ei tohi lüüa! Igal juhul peaks sõnum olema kooskõlaline, st et teie öeldu, kehakeel ja hääletoon räägivad sama juttu. Vahel panevad emad lastele piire õrna hääletooniga – see kindlasti ei toimi, sest laps ei jää sel juhul vanema räägitut uskuma, õigemini jääb ta uskuma tooni, mitte sõnu. Laps ei pruugi aru saada, mida ta valesti tegi, seetõttu on selgitused tema käitumise mõju kohta kindlasti vajalikud.
