Püüan oma mure siia kirja panna, sest asjad on väljunud kontrolli alt ja ehk ka endast selle välja saades saan natuke kergendust...
Alustan algusest. Olen 11 (kohe 12) aastase poisi ema. Tema lapsepõlv ei ole olnud kerge, isa oli üsna kergesti ärrituv ja tuli ette kodus palju tülisid seetõttu, mida laps pealt nägi. Kuni lapse neljanda eluaastani pidasin vastu, siis aga ei tahtnud enam, et laps sellises kodus üles kasvaks ja läksin mehe juurest ära (Sai käidud ka pereteraapias kuid see oli tulutu, kuna mees ei uskunud sellesse)
Peale seda oleme lapsega palju kolinud, üürikortereid vahetanud, küll samas linnas. Lasteaias olid tal probleemid käitumisega, samuti kodus ja kui kooli läks, siis ilmnesid ka koolis käitumisprobleemid. Õpetaja suhtus temasse väga halvasti ja ma pidin tihti koolis käima. Kooli psühholoog rääkis lapsega ja minuga ja arvas, et lapsel pole viga midagi. Neli aastat tagasi leidsin ma oma praeguse elukaaslase. Oleme olnud väga õnnelikud, meil on suur armastus ja ta võttis ka mu poja kohe omaks. Lapsele ka mees väga meeldib. Kuid probleemid ei olnud kadunud. Probleemiks on olnud siis lapse kerge ärritumine, karjumine, vihastumine, asjade loopimine jms. Ja ma pean ütlema, et ka mina olen olnud kergesti ärrituv, kui olin üksi, siis olin tihti masenduses, sest oli raske üksi toime tulla. Ja kuna olin lapse sündides veel suhteliselt noor, ei osanud ka midagi väga ette võtta, kui need probleemid tekkisid. Sellest siis ilmselt ka tema närvilisus. Ta ärritub kergelt iga asja peale, mida ta ei saa. Meil on reeglid kuid ta ei pea nendest kinni, nimetab meid idiootideks ja karjub täiesti kõrist. See on muutunud üha hullemaks. Nüüd ta juba ütleb mehele ka väga halvasti. Meil on peres kasvamas 10 kuune laps ja tulemas on veel kolmaski...tahtsime väga, et meil oleks tore armastav pere, kus lastel hea olla aga ma tõesti ei tea enam, mida oma pojaga ette võtta. Ma juba kardan teda kuigi talle ma seda välja ei näita. Mis kõige hullem, ta ei vali oma käitumist ka väikese venna juuresolekul, karjub ja märatseb ja väikevend hakkab nutma. Ma juba kardan, et väiksemast kasvab samuti närvihaige, kes peab seda kisamist pealt nägema. Ja ei ole läinud mööda päevagi, kus sellist tüli poleks. Toon näite tänase põhjal. Poiss tuleb koolist koju. Juba esikus, uksel nõuab süüa, müslit. Aga tahab seda müslit, mis on alles kinnine. Mina ütlen rahulikul toonil, et enne tuleb lahtine ära süüa, siis võtame teise paki lahti. Tema juba ärritub ja ütleb, et ei taha seda lahtist, see on rõve ja talle ei maitse (alles eile sõi seda). Mina jään endale kindlaks ja ei luba uut lahti võtta. Sellepeale ta juba tõstab kõvasti häält, nimetab meid igasuguste nimedega ja karjub. Sellepeale mees ütleb lapsele, et too läheks oma tuppa ja süüa saab õhtul. Poiss siis hakkab röökima, et ta tahab süüa ja teda ei huvita, mis meie räägime. Loobib asju nii, et oleks väikesele vennale peale lükanud.
Nädal aega tagasi me leppisime temaga kokku, õigemini tema ise ütles, mis on tagajärg sellisel käitumisel ja ta kirjutas selle üles, et kui karjub ja vihastab, ei saa telekat vaadata 3 päeva ja sõbrad külla. Ja see pikeneb iga korraga.
Tülid tekivad ka õppimata jätmisest, sellest, kui tahab kooli raha kaasa võtta ja ma ei anna. Tüli tekib sellest, kui ma tuletan talle meelde, et ta on nädal aega pesemata ja võiks dushi alla minna. Tal on ükskõik. Aluspesu ei vaheta, vetsus paberit ei kasuta, käsi peseb kuidas juhtub, samuti hambaid.
Mis see on? Ma saan aru, et eelpuberteet, puberteet või mis iganes. Aga mida teha? Ma ei saa lasta enam päevagi sellel nii edasi minna, kui tahan, et meie endi närvid ja väikese lapse omad veel terveks jääks. Poisil on aga suva, ta lubab meid ära tappa, kui me midagi ütleme, tema arvates on kõik, mis me räägime, õiendamine jne. Ja see on hullemaks läinud viimase poole aasta jooksul. Varem oli ta ikka selline....lapselikum. Nüüd aga ma näengi temas märatsevat noormeest, kes tundub, et ei löö risti ette millegi ees. Ta on mu meest tõuganud, mind löönud, küll õrnalt aga siiski...varsti ta jõud kasvab ja saab minust jagu...Tahan minna psühholooigi juurde aga järjekorrad on nii pikad, mis puudutab riiklikku teenust. Tasulisse saaks ilmselt rutem kuid see on kindlasti nii pikk protsess...Me tegeleme poisiga, mängime õhtuti lauamänge, kui ta soovib, käime kohvikus, sugulastel külas, sööme temaga koos magusat ja vaatame filme, see talle meeldib. Jõulud ja aastavahetuse sõidame eestist ära puhkama, oleme ennegi käinud reisidel...ma ei suuda enam....mul on vahel tunne, et ma ei armasta enam oma last, minus tekib kohutav viha, kui ma kuulen, kuidas ta meiega käitub. Samas ma ehmun selliste mõtete peale ja saan aru, et nii ei tohi tunda. Ma armastan teda ikkagi, eriti meenub see siis, kui parasjagu tüli ei ole, ta tuleb ja kallistab meid õhtul enne magamaminekut...seesama poiss, kes just oli soovinud, et meid polekski...väikese vennaga kusjuures mängib ta ka väga hea meelega, tuleb ise ja tegeleb temaga, võtab sülle ja muretseb, et venna ei kukuks ja haiget ei saaks. Kuidas saab tema sees selline deemon olla? Millest see tuleb?
ma tean, et oleme ise teinud palju vigu, üritanud nii ja naapidi aga ei suuda tõesti enam midagi välja mõelda. Temaga rääkida on võimatu, ta ei taha kunagi rääkida, talle tundub, et meie ainult õiendame ja seda ta korrutabki. Ilmselt ei ole mul kannatust ka temaga aktiivset kuulamist teha kuna ta iga kord ikkagi vihastab ja ei tule asjast midagi välja. Mul on riiulitäis raamatuid - Jesper Juuli omad, "Päästke poisid", "Kaini kasvatamine", Arukas armastus jne jne. Aga ometi pole sellest praktikas mingit kasu. Omavahel mehega arutades saame me isegi aru, kus meie teeme vea, mida peaks tegema teisiti...aga kui see hetk on käes....Praegu tegime otsuse, et paneme koos lapsega paika uued reeglid, tema ütleb ise, mis on teatud käitumiste tagajärjed ja meie ei nääguta enam tema õppimise kallal, et kas ja millal sa teed jne. Et see on edaspidi tema ülesanne õigeks ajaks ära teha, me aitama, kui ta ei oska, me kontrollime, kui vaja aga me ei tuleta koguaeg meelde. Et ta peab mingiks kellaajaks saama tehtud ja kui ei, on sellel tagajärg. On see mõeldav, mõistlik? Tõesti ei oska enam midagi muud hetkel teha. Ma lausa väldin juba õhtuti temaga ühes ruumis viibimist, sest tunnen, kuidas tuleb igast asjast kohe tüli, mis talle ei meeldi.
Ma vabandan, et sai nii pikk ja segane jutt. Tahtsin kõik ühe jutiga südamelt ära saada ja loodan, et saan ehk mingit selgust. Oleme abi eest väga tänulikud juba ette!
Olete tõesti teinud palju pingutusi ja püüdnud poega ka igati mõista. Küll seda, et ta on teismeeas tundlikum ja mässumeelsem, kui ka seda, et ta on lapsena ka agressiivsust kogenud. Lisaks veel olete mõistnud, et teie isegi olete vahel kergesti ärrituv. Veel mõistate, et poja käitumist võib mõjutada ka kõik need muutused, mis on elu jooksul toimunud ja nüüd siis veel uued pisemad pereliikmed. Isegi kui teisemline püüab vanematest eralduda ja iseseisvuda, ei pruugi see tähendada, et ta oleks ükskõikne, kui emal on keegi veel, kellele ta jagab palju tähelepanu ja armastust. Usun, et kõige tähtsam ongi praegu see, et te ei läheks kaasa poja karjumiste, tõuklemistega, vaid säilitaksite kõigele vaatamata temasse hooliva ja ka austava suhtumise. See ei tähenda aga sugugi seda, et jätaksite reageerima tema lubamatule käitumisele. Ta vajab eelkõige seda, et säiliks kontakt teiega, et teda ei ignoreeritaks, ei tehtaks maha ja veel, et ta näeks, et teie ja teie mees saate omavahel hästi läbi, toetate teineteist, kuid ei tõrju ka teda. Praegu on teie head suhted üks olulisemaid ressursse teie peres.
Teie kirjast näib esile kerkivat see, et peamine etteheide pojalt on näägutamine. Tema enesetunnet riivab väga, kui ta kuuleb moraalilugemist, etteheiteid, aga ka meeldetuletusi, kontrollimisi jms. See on talle alandav, nagu ei usutaks temasse, ei usaldatataks teda, ei võeta teda sellisena nagu ta juba tahakse olla, st iseseisvam. Näib, et esimene asi, mis võiks maha võtta tema pingeid on see, et ta kogeks teilt mõlemalt, et te peate temast lugu ja märkate tema edusamme ja tunnustate teda kui isiksust. Seega tuleks märgata kõike, mis on hästi ja seda selgelt tunnustada (positiivne mina-keel). See peaks olema siiras, muidu see ei tööta, pigem mõjub manipuleerivana ja see teeb asja veelgi hullemaks.
Kirjutate, et talle mõjub selgelt väga hästi koostegemised. See kinnitab veelkord, kui tähtis talle on kontkat teiega, omaksvõtt, end olulisena tunda teie ja mehe silmis. Isegi kui teile näib, et seda ju on piisavalt, siis püüdke seda kindlasti jätkata ja leida veel võimalusi, neid olukordi, kus kõik toimib hästi ja suhted on toredad. Mida rohkem meeldivaid elamusi, seda vähem on ruumi „märatsemisel“.
Sellest näitest, mida tõite poisi iseloodud reeglite kohta ja rikkumsite korral tagajärgede kohta, võib lugeda välja peamiselt seda, et ta suurepäraselt mõistab oma tegusid ka ise hukka ja enam polegi vaja talle seda meelde tuletada. Tal on endal juba paigas, mis on kohane, mis mitte. Ta tegeleb juba eneseditsiplineerimisega, mis on suur samm vastutuse võtmise suunas.
Usun, et olete leidnudki sobiva viisi, kuidas seda edasi arendada. Ta ise seab endale reeglid, kohustused ja ta ise teeb midagi selleks, et neid täita. Teie saate olla talle vaid juhendajaks, kui ta seda vajab. Seeläbi te näitategi temasse usku ja ka usaldust.
Ta on korduvalt tõrjunud näägutamist ning ta ei taha seetõttu rääkida. Leidke üles need jutuajamised, mis on ka talle huvitavad. Vahel on nii, et vanemad räägivad lastega vaid õppimisest ja halvasat käitumisest, kuid on ju palju muud toredat ja ühendavat, mille kaudu saate üksteisest huvituda ja see ennetab palju probleeme.
Kui teil siiski on vaja väljendada oma rahulolematust, teda korrale kutsuda, siis jälgige väga, et see oleks vaid mina-keeles (Th Gordon „Tark lapsevanem“). Seeläbi väldite just seda, mille vastu ta protestib, st süüdistust, hinnanguid, moraalijutlusi jne., mis viivad jutud ummikusse tema vastupanu tõttu.
Olete paljude raamatutega juba tuttav ja kasutanud ka soovitusi, sh aktiivset kuulamist. Lisan vaid, et see ongi üks oluline asi, mis aitab tal oma tunnetega toime tulla. Lihtsalt peegeldagem kuidas temast aru saate, kuidas ta end tunneb, kui ta karjub , tõukleb jne. See mõjub turvaliselt, rahustavalt, aitab vältida suhtlemsitõkkeid, mis teda marru ajavad. Kuulamine ei ole ju nõustumine lubamatu käitumisega, vaid võimalus kogeda, et temast saadakse aru ka siis, kui ta ei karju ja ei märatse.
Lõpuks veel üks mõte. Palju sellest, mida siia kirja panite, oleks täiesti omal kohal ka tema endaga arutalda, andes teada, et suhtute temasse tõsiselt. Näiteks võitegi siiralt öelda, et olete olnud ise liialt ärrituv, teil on koos tulnud läbi elada palju raskeid hetkei ja mõistate, et kõik pole olnud talle meeldiv. Samuti seda, et hindate tema püüdlusi ise oma asjadega tegeleda ja olete vahel nõutu, kuidas teda toetada nii, et see ka talle sobiks. Veel oleks täeisti loomulik, et ütlete, et olete vahel tema peale tõsiselt pahane, kui ta karjub ja ütleb inetusi, et see on teie jaoks lubamatu ja teil kaob siis tahtmine temaga koos olla vms.
Seega olge temaga aus ja siiras ka oma häirituse väljendamisel, väljendage oma piire ja võimaldage ka temal enda omi seada. Tema halva käitumise taga on peamiselt ebakindlus ja halb enesetunne, seega on määrava tähtsusega teda kohelda tunnustuvalt ja hoolivalt.
