Pöördun murega abi küsimiseks. Äsja 3aastaseks saanud laps ei maga enam öösel, vaid on hirmul. Ennem ei ole lapsel nii suuri magamatuse probleeme esinenud, mõni öö on vahel lühem olnud, aga ei midagi muud. Hetkel on olukord selline, et kuna lapse ema vahetas töökohta 5 nädalat tagasi ja ilmselt on uude kohta minek ka ema mõjutanud. Hommikul peab kindlal kellaajal tööl olema, kuigi võrreldes eelnevaga tööpäeva pikkus ei ole muutunud. Uue töö alguses istus laps terve õhtu emal süles ja hoidis kõvasti kinni. Nüüd on see ära jäänud, aga öösel 3 ja 4 ajal käib suur vähkremine mitmeid tunde ning vanemate voodisse ronimine. Mõnikord ärkab laps iga tunni jooksul ülesse. Vanemad magada ei saa ja hommikul peab vara tõusma. Laps muidugi magab hommikuti veidi kauem. Kõik on närvis ja hea see ei ole. Lapsel on hirm, aga miks täpselt ei oska öelda. Proovisime ka tulega magada kuna pimedust kardab ka, aga see ei tundunud põhi probleem olema. Laps on ise väga aktiivne, heameelega käiks ka lasteaia, aga kuna on tihti haige soovitas arst teda pikemalt kodus hoida. Tegusale lapsele on muidugi raske ja tal on suur soov teiste lastega koos olla. Isa või vanaema saavad lapsega tegeleda ja käivad koos mänguväljakutel, trennis jne. Kas laps võib kuidagi tunnetada, et ema on tema jaoks vähem olemas. kuigi otseses elukorralduses muid muutusi ei ole toimunud. Lapse isa käis juba aastaid ja käib periooditi tööl - vahepeal on pikalt kodus ja siis paar nädalat kodust eemal tööl. Sellega on laps harjunud ja saab aru.
Küsite, kas kolmeaastane laps tunnetab, et ema on tema jaoks vähem olemas? Kindlasti. Väikelapsed on nähtamatu nabanööriga (tugev emotsionaalne seotus) oma peamise hooldajaga köidetud ning olukord, kus ema vahetab töökohta- ja mis paratamatult tekitab inimeses pingeid (kohanemine, sobitumine, saan ma ikka hakkama? kuidas tulen emarolliga toime, jne.), tunneb laps vanema pingeid "õhust" ja reageerib neile.
Isegi kui ema neid sõnades ei väljenda, võib tema tajutud emotsionaalne stress kanduda lapsele ja teie kirjeldatud unehäired ja hirm iseloomustavad seda.
On väga tavapärane, et laps reageerib pingetele muutustega unerežiimis, söömises, hügieeniharjumustes; samuti võivad kergemini haigestuda viirushaigustesse, kuna stress nõrgendab organismi üldist vastupanuvõimet; samuti võivad lapsed muutuda agressiivseteks (hammustavad, löövad) jne.
Kuna tegu on kolmeaastasega, siis ta ei suuda veel end nii selgelt sõnadega väljendada (ma olen kurb ja pinges, et ema tööl käib ja on minu jaoks vähem olemas), tema mure (ärevus, turvatunde vähenemine) väljendubki käitumuslikult.
Laps kohaneb aegamööda, kirjas nimetate, et kui alguses istus laps terve õhtu ema süles ja hoidis temast kinni (!), siis nüüd enam mitte, samas on ööd väga rahutud (allasurutud pinged väljenduvad öiste hirmudena ja päädivad vanemate voodisse ronimisega) ja seetõttu ka vanemad häiritud (välja puhkamata).
Olukord on seega raske kõigile pereliikmetele.
Mida saate vanemana teha lapse heaks? Eelkõige tuleb teil koos abikaasaga tekkinud olukorrale reageerida rahulikult (mitte pahandada lapsega).
Näiteks õhtul last magama pannes olge tema jaoks 100% olemas ja püüdke oma last kuulata. Vahest ei peagi kõigile probleemidele olema otsest lahendust, piisab ka sellest, kui tajume, et meid mõistetakse. Kuulake oma last, sõnastage tema poolt öeldu ümber, peegeldage tundeid, mis lapse sõnumi taga on - aidake tal toime tulla/leppida olukorraga, et ema on tema jaoks vähem.
Peale päevatööd leidke võimalus tegeleda mõnda aega vaid lapsega. Sina-mina aeg, ehk tegevused, mis lähtuvad lapse soovist ja pakuvad talle rõõmu (jalutuskäigud, mängud jne.) ning mis annavad talle sõnumi, et ta on oma emale kallis!
Kui lapsele meeldis väga lasteaias käia ja teistega mängida, saate ehk organiseerida nii, et laps saab seal käia kasvõi paaril päeval nädalas. Samuti on lapsele olulised teised täiskasvanud tema ümber - tore, et temaga saavad aega veeta isa ja vanaema. Nii kompenseerivad teised lähedased inimesed lapsele temale olulisima isiku- ema eemalolekut.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
