Lugesin siin küsimust, mis läks üsnagi kokku meie probleemiga.
Ütlete: "Väikelaste närvisüsteem ongi tundlik ja teie laps võib olla ülitundlik ja ärev, labiilne, kuid seda arvestades saab teda aidata"
KUIDAS konkreetselt SAAN AIDATA?
Palun päris konkreetseid ja lühidaid soovitusi, kuidas aidata üliemotsionaalset last.
see üliemotsionaalsus kestab hooti. Vahest paar päeva, vahest paar kuud.
nt. käib pooltrampides kiirkõnd ühest toa otsast teise; kõnest ei saa aru (mitte ei kuula sõna, vaid et ta ei mõista); vatrab seosetut juttu (jututeemad vahelduvad mõne sõna järel); ühel hetkel jonnib ja lõhub mööblit, teisel hetkel naerab eufooriliselt.
Ei võrdle käitumist täiskasvantuega, vaid teiste lastega.
Psühholoogi hinnangul ei ole AHAD kuna ta suudab ka keskenduda (siiski mittel selle hoo ajal)
Mina-teade, peegeldamine jms millest igas kirjas räägite - meie peres, minu ümbruses on alati nii olnud.
Kahtlustan, et võib olla seos sünniaegse afüksiaga. (neuroloogil ka käidud, ei saanud abi)
Selline ärevus EI OLE reaktsioon mingile rahuldamata soovile, vajadusele või konfliktile.
-------------
Kuna ütlete, et on olemas meetodid, kuidas ärevat ja labiilset last aidata, palun rääkige konkreetselt nendest.
Tundiste, et teema puudutab ka teie muret oma lapsega ja vajate konkreetset abi. Kirjutate, et olete oma lapse käitumise pärast pöördunud ka psühholoogi poole, kuid täpsemalt ei selgunud, mis seletaks teie lapse hooti esinevat üleemotsionaalsust. Veel vähem saab ainult selle kirja põhjal teha järeldusi. Tuginenen teie oletusele, et teie laps on ülitundlik ja ärev. Ta väljendab seda pooltrampides kõnniga ja arusaamatu kõnega, esineb agressiivsust ja eurfootilist naeru ning meeleolu võib muutuda kiiresti. Kui ärevus ei ole tingitud rahuldamata vajadusest, siis kuidas last aidata? Kõige tähtsam on sel juhul lapse jaoks kindel, rutiinne, rahulik elukorraldus ja keskkond. Kindlasti mõjub sel juhul tuttav päevakava, piisavalt uneaega, tervislik toitumine. See tähendab, et tuleks vältida muutusi, liialt väsitavaid tegevusi, jälgida, kuidas laps talub võõraid kohti ja inimesti, müra. Tal võib olla raskusi toime tulla mistahes tema jaoks ootamatu asjaga, mõne stiimuliga (heli, valgus, palju asju jms.) Kuigi väidate,et lapse reaktsioon ei ole tingitud, millestki teadaolevast konkreetsest, on siiski kõige olulisem ikka see info, mida last jälgides ise saate. Mille peale ja kuidas laps reageerib. Võib ju siiski olla, et miski aitab kaasa lapse kirjeldatud käitumisele. Samuti saate jälgides ja seoseid otsides mõista oma last kõige paremini ka selles, mis aitab tal end kestvamalt hästi tunda ja ärritumisel rahuneda. Konkreetne abi seisneb selles, et võimaldate lapsele seda, mida tema eripärast tulenevalt talle hästi, st rahustavalt mõjub. Paljud vanemad ei ole teadlikud, et lapse närvisüsteem ja sünnipära võib olla nende käitumise oluline mõjutaja ja peavad last ennast halvaks, nimetavad seda lihtsalt jonniks, manipuleerimiseks jms. Sellest siis ka minu lause, mille pöördumise aluseks võtsite.
Mida veel saate teha? Kirjutate, et pole saanud abi ka neuroloogilt. Teadamata teie lapse vanust, seda, mida seni olete veel proovinud lapse aitamiseks, kuidas reageerite lapse arusaamatu kõnele, agressiivususele jne. on keeruline ka rohkem ja konkreetseid asju välja pakkuda. Tahan teid aga julgustada ikka pöörduma veel mõne spetsialisti poole. Kui enne ei tuvastatud midagi konkreetselt, siis mõne aja pärast, lapse vanuse kasvades võib olla uut kasuliku infot. Kui ühest septsialistist polnud kasu, siis pöörduge mõne teise poole (lastepsühhiaater, pereterapeut, isegi toitumisspetsilaistid on vahel abiks jne.).
Lõpuks tahan rõhutada, et peamine abi on teie enda reaktsioonid ja käitumine lapsega suheldes. Mida selgem, ettearvatum, konkreetsem, turvalisem, rahulik, sõbralikum, pingevabam teie ise olete, seda parem lapsele, kes on ülitundlik.
