Mida teha, mina enam ei tea Päris tihti tuleb ette olukordi,kus minu poeg lööb või näpistab koolis teisi. Oleme püüdnud heaga...rääkinud, rääkinud ja veelkord rääkinud. Karistuseks ära keelanud arvutimänud, ka telefoni võtsime ära, kuna poeg ei saanud aru, et koolis ei tohi teisi lapsi pildistada ega filmida. Tundub, et ka televiisori vaatamine (multikad) tuleks ära keelata, kuni käitumine korras. Ei tea enam mida teha. Vahel on tunne, et kuluks ära talle omale haiget saada, nagu ta teistele teeb. Vene-aja kasvatusmeetodi kohaselt anti meie ajal sellise käitumise eest vitsa ja meist kasvasid inimesed.
Kui küsin põhjust, et miks sa teist last lõid, ütleb tema, et "kogematta", või et "aga tema noris mind". Kuigi nii õpetaja, meie kui ka vanaema on sellest poisiga omaette rääkinud, et mis iganes koolis toimub - kedagi lüüa, näpistada või nügida-togida ei tohi, et kui on probleem ja keegi lööb, tuleb õpetajale rääkida. Meil aga, kas alustatakse ise löömisega või kui keegi teda lööb, lööb poiss kohe vastu, unustades meie jutud täieklikult. Mida temaga teha?
Olete pojaga palju rääkinud, mida ta teha ei tohi, kuidas see on olnud kasutu. Nüüd võiks mõelda, et ta ju teab, et lüüa ei tohi, näpsitada ka mitte. Seda pidevalt korrates ei muutu tõesti midagi. Igapäevane muraalijutlus on tema jaoks vaid üks tüütu jutt, mille suhtes on ta ammu immunne.
Ka karistused ei toimi, sest me ei tea ju, mis paneb poissi nii käituma. Löömine räägib sellest, et ta tunneb end ohustatuna, ta vajab viisi enda eest seista, see on tema jaoks üks probleemilahendusvõte. Mis probleem see aga on? Kas ta tunneb end koolis halvasti? On tal sõpru vähe, kas keegi tõrjub, kiusab või ähvardab teda? Kas ta tunneb end tundides ebaedukana, on tal raskusi õppimisega ja seeläbi tunneb end peab end välja valama?
Praegu olete püüdnud talle selgitada, et kui keegi teda lööb, siis peab ta õpetajale rääkima, mitte ise vastu lööma. Kuidas aga õpetada sellesse olukorda sekkub? Kas poeg saab tunda, et probleemid lahenevad õiglaselt ja ta ei pea enam kartma tagasitegemist või kaebajaks tembeldamist?
Ma ei usu, et karistamised aitavad teie pojal koolis oma käitumist muuta ja probleemideta paremini hakkama saada, norimisi taluda. Seda enam, kui me ei tea ju, mis seal täpsemalt toimub. Löömine on ju vaid väljendus probleemile. Kui on teada, et lööjaid on seal klassis ja koolis teisigi, siis tundub, et probleemgi on laiem ja tegelema peaks sellega ka läbimõeldumalt. Teil võib olla kodus pojaga vaid rääkimise teel keeruline teda aidata ja tema enesetunnet riivavates olukordades õpetada teda vältima agressiivsust ja teisel viisil toime tulla. Lähtuda tuleks sellest, et teie poeg ja teised poisid ei ole mitte hukas ja halvad, vaid nad vajavad täiskasvanute abi, et omavahelisi suhteid teisiti klaarida.
Arutlege õpetajaga veelkord asja ja pöörduge ka kooli psühholoogi poole.
Mida te veel saaksite oma poja heaks teha? Praegu on nii, et pojale võib olla raske näiteks ka õpetaja poole pöörduda ja teda usaldada, sest tema kogemus on näidanud, et järgneb jutuajamine teiega ja see tähendab tema jaoks karistust. Võimalik, et ta pole üldse valmis selleks,et avatult rääkida, mis koolist toimub ja kuidas ta end sealt tunneb, sest sellest ei tule miskit head.
Karistamised võivad küll mõnd tegu ära hoida (seda vaid ajutiselt), hoiavad mõnda aega lapsi hirmu all või õpetavad probleeme mahavaikima või koguni valetama. Ikka seetõttu, et karistamise tee tähendab, et lapsed omandavad omad viisid karistamuste vältimiseks. Kui nad on aga pidevalt hirmu all, nt füüsilise karistuse kartuses, siis nad muutuvad ise järjest enam agressiivseks või on nad nii alandatud, et muutuvad teiste peksupoisiks. Usun, et te ei taha seda.
Teie parim abi oma pojale on vältida ise kõikvõimalikke agressiivseid võtteid. Saan aru nii, et pooldate ka vitsa andmist või muul moel füüsilst karistamist. See tähendaks aga iseenda sõnade söömist ja poisile mõjub see vaid löömise õigustamisena. Kui suured inimesed lahendavad probleeme jõuga ja teistele haiget tegemisega, siis miks temal seda keelatakse. Ta võtab üle jõupositsioonilt asjade klaarimised. Teie saate anda talle eeskuju, seda nii heas kui halvas. Kuidas enda eest seista ilma teisi kahjustamata – see on kehtestamisoskus. Soovitan sellest lugeda mõnest raamatust (vt meie kodulehelt soovitusi, nt sobib Th.Gordoni „Tark lapsevanem“).
Ka poja karistamised ei aita. Kui pojale keelata arvutimängud ja telefon, siis see on talle ebamugavus, see võib teda ka vihatada, kuid jällegi, ei lahenda seda probleemi, mille tõttu ta on muutunud agressiivseks. Veel on karistamiste tulemuseks see, et teie omavaheline suhe pingestub, ta eemaldub teist, ei usalda teid ning tema mured jäävad alles.
Proovige selle asemel julgustada poega teiega arutlema selle üles, kuidast ta end üldselt tunneb, mida mõtleb, kuidas ta end sõpradega tunneb, kellega saab läbi, kellega mitte, kas talle miskit muret teeb jne. Vältige moraalilugemist ja tema kritiseerimist, vaid lihtsalt püüdke olla tema jaoks mõistev ja toetav usaldusisik. Seda vajab ta eelkõige, alles siis, on ta valmis oma käitumist kontrollima ja iseennast väärtustama ja ei pea enam jõuga end tõestama
Päris tihti tuleb ette olukordi,kus minu poeg lööb või näpistab koolis teisi. Oleme püüdnud heaga...rääkinud, rääkinud ja veelkord rääkinud. Karistuseks ära keelanud arvutimänud, ka telefoni võtsime ära, kuna poeg ei saanud aru, et koolis ei tohi teisi lapsi pildistada ega filmida. Tundub, et ka televiisori vaatamine (multikad) tuleks ära keelata, kuni käitumine korras. Ei tea enam mida teha. Vahel on tunne, et kuluks ära talle omale haiget saada, nagu ta teistele teeb. Vene-aja kasvatusmeetodi kohaselt anti meie ajal sellise käitumise eest vitsa ja meist kasvasid inimesed.