Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: üliemotsionaalne laps, kes röögib oksendamiseni

saamatu
Külaline
Postitatud 27.09.2012 kell 13:38
Tere!
Ei osanud enam kuskilt nõu küsida kui teil. Mul on just hiljuti 3-aastaseks saanud kaksikud tütred. Ja nad on erinevad nagu öö ja päev. Üks on selline omaette tegutseja, tuleb kallistama siis kui parajalt aega on ja väga leplik. Teine kaksik aga on sünnist saati üliemotsionaalne olnud. Alates 6-ndast elukuust on ta vahelduva eduga öösiti röökinud. Enamuse ajast magab ta ilusti, aga paar korda kuu jooksul tuleb ette öid, kus laps öösel ärkab (vahel isegi silmad kinni unesegasena) ja hakkab kaklema, röögib et mine ära. Rahustada teda eriti ei õnnestu ja peale poolt tundi mauramist rahuneb maha ja läheb magama. Ta on väga rõõmus laps, hästi arenenud, lasteaias probleeme suhtlemisega ei ole. On nõus tegema kompromisse ja tahab alati aidata. Aga kui tal midagi ei õnnestu, siis ta vihastab ja hakkab ennast ja asju loopima. Üritan alati rahulikuks jääda ja teda lohutada, et ära muretse ja proovi uuesti. Kui teda keelata (kui ta näiteks pahandust teeb), siis ta läheb endast välja, paugutab ustega (kodus keegi sellist eeskuju meil ei anna) ja hakkab kaklema. Tihti vihahoos hammustab teisi või ennast. Aga viimasel ajal on hakanud tulema loll komme, et kui viha/jonnihoog peale tuleb, siis kisab senikaua kuni hakkab oksele. Ja seda sõna otseses mõttes. Suust hakkab rögamoodi lima ajama. Ja siis ta ajab veel hullemaks selle. Varem seda probleemi meil polnud, aga ma ei tea kas see on siis mingi uus manipuleerimisviis, et tähelepanu võita, sest ta näeb, et ma reageerin sellele rohkem? Ja siis ei saa ta kuidagi maha rahunetud. Kui lõpuks kõik jälle hästi on, siis on ta jälle rõõmus ja armas laps. Kuigi käib teist aastat lasteaias, siis sinna läheb ka muutuvate tujudega. Kuna ta on väga emmekas, siis ta tahab igal pool minuga käia ja ei taha lasta mind kuskile üksi. Vahel läheb lasteaeda ilusti ja lehvitab aknast, vahel viskab lasteaia koridoris pikali ja röögib, et tahan koju. Samas nii kui ma ära lähen, rahuneb maha ja mängib teiste lastega. Kui õhtul järgi lähen, on rõõmus ja lubab homme tagasi tulla.
Sai nüüd väga suur ja kirju jutt. Minu mureks ongi see, et kuidas tulla toime nii emotsionaalse lapsega? Kui tal tuleb jälle mingi hüsteeriahoog peal, kas ma peaksin laskma tal rahuneda või hoidma teda kinni ja kannatama ära tema kaklemise? Ja kuidas selle oksendamisega on? Kas kannatan kõva südamega ära ja ei näita välja oma nördimust? Saan aru, et tihti on asi minus ja lähen ruttu närvi, siis ka laps närvilisem. Või peaksin täitsa lastepsühholoogi poole pöörduma?

Ette tänades, üks saamatu noor emme, kes tahab lapsele vaid parimat.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 29.09.2012 kell 13:30
Vahel on tõesti keeeruline mõista, mis lapsega toimub. 3-aastane ei tea ju isegi, mida tahab, kord on nõus ühe asjaga, siis on jälle täiesti selle vastu. Vahel on leppimatu ilma teieta, järgmisel hetkel aga mängib rõõmsalt teistega. Mõned asjad ongi seletatavad lapse kiire arenguga, sh segadusega tema tunnetemaailmas.
Teie jaoks on ilmselt lapse hüsteeriahood seda enam seletamatud, et tema kaksikõde on hoopis teistsugune. Nii võib olla küll, et ollakse „nagu öö ja päev“.
Niisiis, olete märganud, et mõned hood on seotud ebaõnnestumise või keelamisega, mõned täiesti ettearvamatud, ka öiseid nutuhooge on raske millegagi otseselt seostada.See võib olla seotud päevasündmustega, unes nähtuga. Laps võib endast välja minna, pikale maha visata ja röökida ka lasteaias. Mõne aja pärast võib laps olla aga rõõmus, abivalmis ja hea suhtleja. Tundub vasatuoluline ja arusaamatu, kuid ilmselt räägib see ka vastuoludest temas endas, nt püüdlustega iseseisvuda, kuid ometi olles veel väga sõltuv emast. Kõik see on talle endale sageli hirmutav.
Küsite kuidas toimida. Lühidalt öeldes,kõik, mis näib last rahustavat on hea. Kui talle mõjub hästi süles olemine, silitamine, kiigutamine vms. siis tehke seda. Vahel on tähtis kasvõi see, et olete tema juures. Kui ta aga ei lase end puudutada, veel vähem kinni hoida, siis ei maksa seda ka peale suruda. Sellistel hetkedel on kasutu temaga rääkida, riielda, manitseda, ähvardada või otselt karistada. Küll aga võib proovida temaga rääkida hiljem, niipea kui ta on rahunenud. Sellest võib abi olla, kui ta saab siis sõnasatada, mis temaga toimus, seda, mis teda pahandab ja ärritab. Isegi kui teile tundub, et ta ise sai pahandusega hakkama, kuulake ikkagi ära kõik see, mida ta oskab teile sõnastada. See on väga tähtis. Te ei pea tema tegu heaks kiitma, temaga ka nõustuma, lihtsalt on tähtis, et ta õpiks end verbaalselt väljendama ja ta kogeb, et temast saadi aru. Kui laps lööb, röögib, viskab pikale jne. siis selle sõnum on ju: olen vihane, pettunud, kardan midagi, ma ei taha ... jne. Võib juhtuda, et mõned röökimised jäävad ära, kui ta õpib end teisiti väljendama.
Kindlasti panevad lapsed oma vanemaid ka proovile. Laps võib küll kombata piire, kuid on väheusutav, et ta otseselt manipuleerib, vähemalt ei tee ta seda salakavalalt ja teadlikult. Selge see, et piire on vaja ja kõike ei saa lubada, kuid oluline on see, kuidas piire seada. Öelge lühidalt ja konkreetselt, mis on teie arvates lubamatu, kasutage selleks mina-keelt ja vältige hinnanguid tema kohta, samuti moraali lugemisi, ähvardusi. Kirjutate, et see, mida laps teeb, ei tee keegi teine teie peres. See on tõesti tähtis, et te ei tee midagi, mida te ise lootes, et ta siis saab aru, kui halb see on. Kõige enam ongi vaja, et jaksaksite säilitada meelerahu ja heatahtlikku suhtumist. Tema saab just seeläbi kindlustunnet ja see mõjub rahustavalt.
Sellises keerulises olukorras aitab teid ja teie last mõtteviis: ta ei tule enda sees toimuvaga toime ja vajab abi, mitte karistamist ja hukkamõistu, ma püüan mõista, mis temas toimub.
Väikelaste närvisüsteem ongi tundlik ja teie laps võib olla ülitundlik ja ärev, labiilne, kuid seda arvestades saab teda aidata. Et saaksite veelgi enam oma last mõista ja leida viise, kuidas toimida tasub pöörduda igaks juhuks ka lasteneuroloogi juurde või psühholoogi poole.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!